talalt tühjusesse, tõugata end elastse nööri otsas rippudes seintest eemale, teha kukerpalle, õppida pööreldes hoope jagama ja põiklema, kartmata saada kõval põrandal sinikaid ja marrastusi. Clary oli jälginud, kuidas Jace seda tegi – tollel õnnestus läbi õhu sööstes ja balletitantsija graatsilisusega ringiratast tiireldes välja näha lausa ingellik. Tema seevastu tõmbus põrandat lähenemas nähes kägarasse nagu kartulimardikas ning puht teoreetilisest teadmisest, et tegelikult ta vastu maad ei prantsata, ei paistnud seejuures olevat vähimatki kasu.
Claryl oli juba hakanud tekkima hirm, et treeningutega on jäädud hiljaks ning õiget või enam-vähem talutavatki varjukütti ei saa temast iial – olgu ta pealegi selleks sündinud. Või siis et anded, mis talle ja Jace’ile sünnipäraselt kaasa anti, olid nende vahel jaotatud ebaühtlaselt: noormees oli saanud kogu füüsilise nõtkuse ja temale, Claryle, polnud jagunud suurt midagi.
„Lase käia, Clary,” õhutas Jace. „Hüppa.” Tüdruk sulges silmad ja hüppas. Hetke vältel tundis ta end rippuvat vabana kaalutult õhus. Siis astus jõusse gravitatsioon ja ta tuhises põranda poole. Vaistlikult tõmbas Clary käed ja jalad keha ligi ning pigistas silmad kõvasti kinni. Köis tõmbus pingule ja ta paiskus uuesti õhku, et hakata seejärel taas langema. Kui kiirus vähenes, avas tüdruk silmad ning nägi, et ripub umbes viie jala kõrgusel Jace’i kohal. Poisi nägu oli naerul.
„Ilus,” lausus Jace. „Graatsiline nagu hõljuv lumehelbeke.”
„Kas ma karjusin?” küsis Clary uudishimulikult. „Siis kui alla kukkusin?”
Jace noogutas. „Hea, et kedagi kodus ei ole, vastasel korral oleksid nad arvanud, et kipun sulle kõri kallale.”
„Või veel. Sa ei saa mind kättegi.” Clary vibutas jalga ja hakkas õhus tasakesi tiirlema.
Jace’i silmades süttis säde. „Kas veame kihla?”
See ilme oli Claryle tuttav. „Ei,” vastas ta kiiresti. „Mida sa ka iganes ei kavatseks…”
Aga noormees oli juba tegutsenud. Jace’i kõige kiiremad liigutused olid alati silmale peaaegu tabamatud. Clary nägi tema kätt vööle tõusvat ning kohe vihises miski läbi õhu. Kostis materjali rebenemist – teda kinnihoidev nöör katkes. Tüdruk tundis end köidikust pääsenuna vabalt langemas ega jõudnud üllatusest isegi karjatada, kui oli juba Jace’i käte vahel. Kukkumise hoog lõi poisi vankuma; koos prantsatasid nad põrandale laotatud mattidele, Jace all, Clary peal. Naerdes vaatas noormees alt üles tüdrukule näkku.
„Näed,” lausus Jace, „hakkab juba minema. Seekord ei karjunud sa üldse.”
„Ei saanud mahti.” Claryl oli hing kinni ning sugugi mitte üksnes kukkumisest. Tõsiasi, et ta lamab Jace’i peal ja tunneb enda vastas tema ihu, pani tüdrukul käed värisema ja südame kloppima. Neiu oli arvanud, et tema keha – nende mõlema keha – ei reageeri enam teisele nii tugevasti, kui nad omavahel tuttavamaks saavad, aga see polnud nõnda. Pigem oli nende sagedasem koosviibimine teinud asja hoopis hullemaks või siis ehk paremaks, mõtiskles Clary – olenevalt sellest, mis nurga alt läheneda.
Jace vaatas teda oma tumekuldsete silmadega ning tüdruk arutles endamisi, kas polnud need muutunud veel säravamaks, pärast seda kui noormees oli kohtunud Idrises Lyni järve ääres ingel Razieliga. Tal ei olnud seda kelleltki küsida. Ehkki üldiselt polnud saladus, et Valentine oli Ingli välja kutsunud ning too oli parandanud haavad, mis Valentine Jace’ile oli löönud, ei teadnud keegi peale Clary ja Jace’i, et Valentine polnud kasupoega üksnes haavanud. Ta oli löönud esilemanamise tseremoonia ajal mõõga Jace’ile südamesse, oli torganud noormehe läbi ja hoidnud teda käte vahel, kuni ta suri. Clary palvel oli Raziel noormehe surnuist tagasi toonud. Seda kõikevaldavat kogemust ei suutnud Clary unustada ja arvas, et ka Jace’il on see alati meeles. Nad olid leppinud kokku hoida ainult enda teada, et noormees oli, ehkki lühikest aega, olnud päriselt surnud. See oli nende saladus.
Poiss tõstis käe ja lükkas Claryl juuksed silmilt. „Ma tegin nalja,” ütles ta. „Sul ei lähe sugugi pahasti. Sinust saab asja. Oleksid sa näinud, kuidas käisid Aleci esimesed saltod. Ta lõi vist endale isegi korra jalaga vastu pead.”
„No muidugi,” vastas Clary. „Alec oli siis arvatavasti üheteistkümneaastane.” Tüdruk uudistas Jace’i. „Sina oled vist alati olnud niisugustes asjades jube osav.”
„Ma juba sündisin jube osavana.” Noormees paitas sõrmeotstega Clary põske ning sellest kergest puudutusest piisas, et neiut läbistaks värin. Ta ei lausunud sõnagi; poiss oli mõelnud seda naljana, aga öeldu oli mõnes mõttes tõsi. Jace oli sündinud selleks, kes ta on. „Kui kauaks sa täna õhtul saad jääda?”
Clary naeratas põgusalt. „Kas trenn on läbi?”
„Tahaksin loota, et õhtu kohustusliku osaga oleme küll ühele poole jõudnud. On jäänud siiski veel mõni element, mida tahaksin harjutada…” Noormees sirutas käe, et tõmmata tüdruk enda ligi, aga sel hetkel avanes uks ja sisse kõndis Isabelle, saabaste kõrged kontsad siledaks poleeritud laudpõrandal klõbisemas.
Nähes Jace’i ja Claryt põrandal lamamas, kergitas neiu kulme. „Miilustate, jah? Kas siin ei pidanud käima hoopis trenn?”
„Kes sul käskis koputamata sisse marssida, Iz?” Jace ei liigutanudki ennast, pööras ainult pea Isabelle’i poole ning tema ilmes segunesid pahameel ja kiindumus. Clary seevastu ajas ennast kibekähku jalule ja silus kortsunud rõivaid.
„See on võimla. Avalik koht.” Isabelle hakkas sikutama käest ühte erepunast sametkinnast. „Ostsin need just praegu Trash and Vaudeville’ist. Odavmüügilt. Kas pole nunnud? Tahaksid äkki endale ka selliseid?” Ta lehvitas nende poole sõrmi.
„Ma ei tea,” vastas Jace. „Tundub, et need ei passi minu lahinguvarustusega eriti hästi kokku.”
Isabelle tegi talle grimassi. „Kas oled kuulnud, et Brooklynist leiti tapetud varjukütt? Surnukeha oli nii moonutatud, et pole veel teada, kes ta on. Arvan, et sinna mamps siis läkski.”
„Jah,” vastas Jace ja ajas end istukile. „Klaavi koosolekule. Sain temaga uksel kokku, kui ta minemas oli.”
„Mulle sa sellest ei rääkinud,” lausus Clary. „Kas sellepärast sul nööri toomisega nii kaua aega läkski?”
Jace noogutas. „Anna andeks. Ma ei tahtnud sind hirmutada.”
„Tegelikult tahtis ta öelda,” sekkus Isabelle, „et ei soovinud rikkuda sinu romantilist meeleolu.” Neiu hammustas huulde. „Loodame, et see ei ole keegi meie tuttavatest.”
„Ma ei usu, et ta saaks kuuluda meie tutvusringkonda. Surnukeha leiti mahajäetud vabrikust, kus see oli vedelnud juba mitu päeva. Oleksime ju märganud, kui mõni tuttav oleks puudu olnud.” Jace lükkas juuksed kõrva taha. Pilku, millega ta Isabelle’i silmitses, oli Clary arvates sugenenud veidi pahurust, nagu paneks noormees pahaks, et neiu selle teema jutuks oli võtnud. Clary meelest oleks Jace võinud rääkida juhtunust talle varem, tühja sellest rikutud meeleolust. Varjukütid, nüüd siis järelikult ka tema, pidid puutuma nii sageli kokku surmaga, et selles polnud neile midagi ebatavalist. Kõik Lightwoodid leinasid ju ikka veel, ehkki igaüks omamoodi, pere noorimat poega Maxi, kes oli hukkunud ainuüksi sellepärast, et juhtus olema valel ajal vales kohas. See tundus veider. Jace oli nurisemata leppinud Clary otsusega jätta keskkool pooleli ning võtta käsile treeningud, ent ei tahtnud sealjuures ometi rääkida temaga varjuküttide elu ohtlikumast poolest.
„Lähen panen ennast riidesse,” teatas tüdruk ning
