Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat - Cassandra Clare страница 8

Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat - Cassandra Clare

Скачать книгу

pidevalt ema rasket, otsekui süüdistavat pilku.

      Ajanud selja sirgu, laskis Simon õlakotil potsatades põrandale kukkuda ning seadis sammud elutoa poole, et peapesu vastu võtta. Televiisor mängis, sealt tulid uudised. Kohalik reporter edastas üldist huvi pakkuva loo ühe kesklinnas asuva haigla tagant leitud hüljatud beebist. Simon oli üllatunud: ema vihkas uudiseid. Tema arvates mõjusid need masendavalt. Ta heitis pilgu diivani poole ja üllatus haihtus. Ema magas, sealsamas kõrval laual lebasid tema prillid, põrandal oli pooltühi klaas. Selle lõhn lõi Simonile juba eemalt ninna – arvatavasti viski. Ta tundis südames torget. Elaine ei joonud peaaegu kunagi.

      Poiss läks ema magamistuppa ja tuli tagasi, kaasas heegeldatud tekk. Mamps magas edasi, hingates aeglaselt ja ühtlaselt. Elaine Lewis oli väike linnutaoliselt habras naine; tema mustades pea ümber käharduvates juustes oli halle salke, aga ta keeldus neid värvimast. Päeval töötas ema ühes keskkonnakaitsega tegelevas mittetulundusühingus ning enamikul tema rõivastel olid loomamotiivid. Praegugi kandis ta batikatehnikas värvitud kleiti, millel oli kujutatud delfiine ja laineid, ning ehisnõela, vaigu sisse kastetud kala, mis kunagi oli olnud elus. Lakiga kaetud silm näis Simonit süüdistavalt piidlevat, kui poiss tekiservad emale ümber õlgade sättis.

      Elaine liigutas end rahutult ja pööras pea teisele poole. „Simon,” sosistas ta. „Simon, kus sa oled?”

      Rabatult laskis poiss tekist lahti ja ajas end sirgu. Võib-olla pidanuks ta ema äratama ning andma teada, et temaga on kõik korras. Aga siis oleks Simonil tulnud kuulata küsimusi, millele ta ei tahtnud vastata, ning näha Elaine’i näol tuttavat solvunud ilmet, mida ta ei sallinud. Ta pöördus ja läks oma magamistuppa.

      Simon oli visanud end voodikattele pikali, haaranud öökapilt telefoni ja hakanud endalegi aru andmata valima Clary numbrit. Vaikides kuulas poiss mõnda aega pidevat tooni. Camille’ist ei saanud tüdrukule rääkida – ta oli lubanud, et hoiab vampiiritari ettepaneku saladuses, ning ehkki Simon teadis, et ei võlgne Camille’ile midagi, olid viimased kuud õpetanud talle vähemalt ühte: üleloomulikele olenditele antud lubadustest ei olnud mõistlik taganeda. Aga sellegipoolest tahtis Simon kuulda Clary häält nagu ikka, kui tal oli olnud sant päev. Noh, ta võis ju alati kurta oma keerulist armuelu – see paistis tüdrukule kangesti nalja tegevat. Veeretades end teisele küljele, tõmbas Simon padja üle pea ja valis tüdruku numbri.

      2

      Kukkumine

      „Noh, kas sul ja Isabelle’il oli lõbus õhtu?” Mobiiltelefoni kõrva ääres hoides turnis Clary ettevaatlikult pika laetala ühest otsast teiseni. Talad paiknesid kahekümne jala kõrgusel Instituudi pööningu sarikate all, kus asus võimla. Mööda neid käies tuli tal treenida tasakaalutunnetust. Clary vihkas talasid. Ta kartis kõrgust ja see tegi asja eriti hulluks, mis siis, et vöö külge kinnitatud elastne nöör pidi takistama teda kukkumise korral põrandale prantsatamast. „Kas oled Maiale temast juba rääkinud?”

      Simon tõi kuuldavale ebamäärase häälitsuse, mis Clary teada pidi tähendama eitust. Tüdruk kuulis kõne taustal muusikat ning kujutles Simonit voodil lebavat, stereo vaikselt mängimas, ja temaga vestlevat. Poisi hääl oli väsinud, nii surmani väsinud, et Clary teadis: muretu toon ei tähenda, nagu oleks Simon rõõmus. Vestluse algul oli tüdruk mitu korda küsinud, kas tal on kõik ikka hästi, aga poiss oli öelnud, et muretseda pole põhjust.

      Clary mühatas pahaselt. „Sa mängid tulega, Simon. Loodetavasti annad sellest endale ikka aru.”

      „Ma ei tea. Kuule, kas sa tõesti arvad, et sellest tasub teha nii suurt numbrit?” Simoni hääl oli nõutu. „Ma pole andnud ei Isabelle’ile ega Maiale mingeid lubadusi, nagu käiksin emma või kummaga tõsiselt.”

      „Las ma räägin sulle natuke tüdrukutest.” Clary istus talale ja laskis jalad rippu. Pööningu poolkuukujulised aknad olid avatud ning neist tungis sisse karget ööõhku, mis jahutas tema higist nahka. Tüdruk oli alati arvanud, et varjukütid treenivad raskes nahataolisest materjalist lahinguvarustuses, aga selgus, et selle tõmbavad nad ülle alles treeningute hilisemas järgus, mis hõlmab relvade kasutamist. Praegu, tehes harjutusi, mis pidid suurendama tema painduvust, kiirust ja tasakaalutunnetust, kandis tüdruk varrukateta särki ja umbes samasuguseid nööriga vöökohalt kokkutõmmatavaid pükse, nagu võis näha haiglates arstidel. „Isegi siis, kui sa pole sidunud end ühe kindla tüdrukuga, saab too kindlasti pahaseks, kuuldes, et käid tema selja taga ka teisega, keda ta pealegi tunneb. Niisugune on tüdrukutega kohtamas käimise reegel.”

      „Huvitav, kust peaksin mina seda reeglit teadma?”

      „Seda reeglit teavad kõik.”

      „Ma mõtlesin, et sina oled ikka minu poolt.”

      „Ma olengi sinu poolt.”

      „Miks sa siis mulle sugugi kaasa ei tunne?”

      Clary tõstis telefoni teise kõrva äärde ja vaatas all valitsevasse hämarusse. Kuhu see Jace ometi jääb? Noormees oli läinud veel üht nööri tooma ja lubanud olla viie minuti pärast tagasi. Kui Jace näeks teda siin üleval telefoniga rääkimas, teeks ta Claryle arvatavasti korraliku peapesu. Noormees juhendas Clary treeninguid harva – kuni Hodge’ile polnud veel leitud asendajat, tegeles sellega enamasti Maryse, Kadir või mõni teine New Yorgi Konklaavi liige, kellele see oli ülesandeks tehtud –, aga kord juba asja käsile võtnud, ei teinud Jace iial mingeid järeleandmisi. „Sellepärast,” vastas Clary, „et sinu probleemid pole tõelised. Sa käid korraga kahe ilusa tüdrukuga. Mõtle ise. Niisuguste probleemidega maadlevad… rokitähed.”

      „Ühesugused probleemid ongi tõenäoliselt ainus, mille poolest võin end tõelise rokitähega võrdväärsena tunda.”

      „Keegi ei käskinud sul panna oma bändile nimeks Rõve Hallitus, mu sõber.”

      „Meil on juba ammu uus nimi, Millenniumi Lõuend,” õiendas Simon.

      „Kuule, peaasi et sa enne pulma otsusele jõuad. Kui nad mõlemad loodavad sinuga sinna minna ja saavad alles laulatusel teada, et oled käinud mõlemaga, löövad nad su maha.” Ta tõusis püsti. „Siis on mu ema pulm rikutud ja tema lööb su maha. Nõnda oled surnud juba kahte surma. Puht tehniliselt koguni kolme…”

      „Ma pole kummalegi mõista andnud, et kavatsen pulmas just tema kaaslane olla!” Simoni häälest kostis paanika.

      „Tõsi küll. Aga tüdrukud eeldavad seda. Sellepärast me üldse poisiga käima hakkamegi. Et oleks keegi, kes viiks meid kõikvõimalikele igavatele üritustele.” Clary kõndis tala otsani ja vaatas alla hämarusse, mida nõiavalgus asjatult hajutada püüdis. Põrandal paistis ähmaselt vana, kriidiga joonistatud treenimisring, mis nägi välja nagu märklaud. „Igatahes pean mina nüüd laetalalt alla hüppama – võib-olla vastu kohutavale surmale. Räägime homme edasi.”

      „Kell kaks on mul bändiproov, ära unusta. Seal näeme.”

      „Näeme.” Clary lõpetas kõne ja torkas telefoni rinnahoidja vahele. Treeningurõivastel ei olnud taskuid ja mis muud siis tüdrukul üle jäi?

      „Noh, kavatsed kogu ööks sinna jääda või?” Jace oli astunud märklaua keskele ja vaatas üles tema poole. Noormees ei kandnud treeninguülikonda nagu Clary, vaid lahinguvarustust, ning tema heledad juuksed moodustasid tumedate rõivastega rabava kontrasti. Nüüd kui suvi oli läbi, olid need küll pisut tumedamaks muutunud, pigem tumekuldsed kui blondid, ning nõnda sobis Jace’ile isegi paremini, mõtles Clary. Tõdemusest, et ta oli tundnud noormeest juba piisavalt kaua, märkamaks tolle väikesi muutusi, läbistas teda jahmatavalt tugev õnnetunne.

Скачать книгу