datud Linda EvansileEsimene peatükk
Täna öösel paistab kaks kuud. Valge ümmargune hiilgav ketas, habras ja teravaservaline nagu klaas, imetleb oma peegelpilti, mis pikutab selili mustas järvevees. Miski ei liigu. Vaikselt sosistav tuul ei lükka veepinda lainetama. Metskirss järve kaldal painutab end ettepoole nagu elegantne kummitus, hõbedane jääkirme habrastel raagus okstel, ja igatseb taga möödunud suvepäevade soojust. Kõrged verevad kontpuud, mille eredavärvilised harud tunduvad külma sädeleva valguse käes mustvalgetena, valvavad järve põhjakallast ja heidavad härmas rohule nõelteravaid varje.
Naine seisab soojas toas, pilk aknast paistval jäisel talvemaastikul, aga tema sõrmed kompavad rahutult sügavale tepitud vesti taskusse surutud postkaardi ääri ja ta püüab tabada Toulouse-Lautreci „Simpsoni jalgrattaketi” repro tagaküljele kritseldatud sõnade mõtet.
„Väike retk minevikku. Kuidas läheb? Ehk peaksin teile külla tulema ja järele uurima!”
Postkaardi adressaadireal on kirjas tema ja ta vend – Edmund ja Wilhelmina St Enedoc –, aga saatja koha peal üksainus sõna: „Tris”. Naine näperdab kaarti ja murrab nurga; allkorruse toast kandub temani muusika, lüürilise trompeti hingekriipivad helid: Miles Davis mängib lugu „It Never Entered My Mind”. See CD kuulub Edi lemmikute hulka.
Kui Ed mõne aja eest kööki värske posti järele tuli, sundis alateadvus naist postkaarti varjama, eelmise päeva ajalehtede alla nihutama. Poetanud muretult paar sõna, oli ta mehele pihutäie ümbrikuid ja katalooge ulatanud, aga tema vaimusilma ees põlesid kaardile kirjutatud sõnad.
„… Ehk peaksin teile külla tulema ja järele uurima! Tris.”
Hiljem libistab ta postkaardi taskusse, et seda segamatult oma toas uurida. Margil on Pariisi postitempel, löödud kolm päeva tagasi. Praegu võib mees olla juba Inglismaal ja suunduda läände. Kuidas saab ta viiskümmend aastat hiljem teada, et nemad Ediga elavad ikka veel samas paigas?
Viiskümmend aastat.
Puuk Tris. Kärnkonn Tris. Kaebupunn Tris. Kaheteistaastasel Edil on uuele kasuvennale varuks terve hulk hüüdnimesid. „Me peame temaga ettevaatlikud olema, Billa.”
„Püüa olla Tristani vastu kena, kullake,” kõlab tema kõrvus ema hääl. „Ma tean, et sinu ja Edi jaoks pole see kerge, aga ma loodan tõesti, et te hakkate hästi läbi saama. Minu pärast. Kas teete proovi?”
Viiskümmend aastat. Naine võtab taskust postkaardi ja jääb seda silmitsema.
„Billa?” kõlab Edi hääl. „Kas sa tuled varsti? Õhtusöök on valmis.”
„Kohe!” hõikab ta vastu. „Silmapilk olen seal!”
Ta laseb pilgul toas ringi käia, võtab väikeselt pöördlaualt – ema pisikeselt pähklipuust laualt – raamatu ja libistab postkaardi selle vahele. Tõmmanud akna ette kardinad, mis jätavad varju kaks kuud ja järve, sammub Billa trepist alla Edi juurde.
Mees on kummargil äsja valminud toidu kohal ja maitseb kastet. Öö läbi pune ja küüslauguga maitsestatud punase veini äädikas seisnud kanakintsud on küpsenud valges veinis ja mees silmitseb rahulolevalt vaagnale asetatud lõpptulemust, millele ta on lisanud natuke oliive, kappareid ja kuivatatud ploome. Roog lõhnab isuäratavalt. Venna valmistatud toidud on ettearvamatud, rikkalikud ja vahel lausa tervisele kahjulikud, aga mehele meeldib kaalus juurde võtta. Pikakasvulise ja laiaõlgsena, seljas tumesinine arankampsun, mille varrukaotsad narmendavad ja küünarnukid on paigatud, tihe hallitriibuline juuksepahmakas laubale langenud, sarnaneb alumisest praeahjust taldrikuid õngitsev mees rõõmsameelse karuga. Edi ellusuhtumine on lihtne ja mõõdukas; ta ei salli nääklemist ja tundepuhanguid ega loodagi täita talle pandud ootusi. Naisi, keda ta kaasasündinud heasüdamlikkuse ja leplikkuse tõttu ligi tõmbab, ärritab tema suutmatus end siduda. Pärast ülikooli lõpetamist läks ta tööle tuntud kirjastusse ja püsis seal eelpensionile jäämiseni, aga kõik nädalalõpud veetis siin, Mellinponsis. Ta oli kiindunud oma autoritesse – loodusteadlastesse, matkajatesse, aednikesse –, nautis raamatututvustusi ja ärilõunaid, aga kui tema lastetu abielu viiekümnendate eluaastate keskpaiku rahumeelse lahutuse poole tüüris, otsustas ta kolida tagasi Cornwalli. Edi enda raamatut „Metslinnud poolsaarel” saatis uskumatult suur müügiedu, mille üheks põhjuseks võisid olla mehe võluvad sulejoonistused ja kaunid fotod. Järgmisena ilmus „Metslinnud Cornwalli kaljudel ja rannikualal”, ning nüüd on tal käsil „Metslinnud Cornwalli sisemaa järvedel: Colliford, Crowdy ja Siblyback”.
Kahjuks on nende kodujärv liiga väike ja pakub pesitsemise võimalust vaid paarile metspardile; veekogu on liiga tavaline, et tuttvart või tuttpütt saaksid end sisse seada. Varakevadeti mürgeldab siin suur hulk konnasid, kes liuglevad, libisevad, komberdavad ja ukerdavad madalas vees, paisates öövaikusse õõnsa kõlaga paaritumislaule.
Ed tõstab alumisest praeahjust taldrikud välja. Nemad Billaga on olnud kõige õnnelikumad just siin, Mellinponsis; suvevaheaja algus rõõmustas neid alati, sest siis said nad lahkuda suurest Truro linnamajast. Mees mäletab ikka veel erutust, mida ta linnast välja sõites tundis, isa suure Roveri roolis ja ema kõrvalistmel, nemad Billaga lemmiklelude ja raamatute vahele tagaistmele surutud. Mellinpons sai alguse 1710. aastal ehitatud veskist, mis peagi laienes ja mille 1870. aastal kohalik talupidajate kooperatiiv võivabrikuks muutis.
St Enedoci suguvõsaharu, millest nende perekond välja kasvas, sai jõukaks tänu kaevandustegevusele ning 1870. aastatel ostis nende vanavanaisa selle maatüki, millel tookord paiknesid nüüdseks väljasurnud kaevandus, veski ja paar maja. 1939. aastal, kui mehed sõtta kutsuti, sulges võivabrik uksed ja seisis hüljatuna senikaua, kuni Harry St Enedoc sellele teise otstarbe leidis. Mellinponsist sai tema sõjajärgne projekt. Karmid sõja-aastad üle elanud, ei tundnud ta hiljem suguvõsa äritegevuse vastu erilist huvi, lükkas vastutuse aina sagedamini teistele direktoritele, astus tagasi suurte kaevandusfirmade juhatusest, kolis viimaks oma perega Trurost ära ja leidis uue elupaiga selles vaikses orus. Enne surma jõudis ta Mellinponsis elada vaid kuus aastat.
Edi meelest on see veider, et ehkki isa elas siin väga lühikest aega, on tema mõju võivabrikus ikka veel tugevalt tuntav. Just isa oli tulnud mõttele kasutada vana veskikivi koldekivina graniidist kaminaseina all: kamin võtab enda alla terve nurga hallis, kust avaneb vaade üles rõduga trepimademele ja pea kohal kõrguvatele massiivsetele tumedatele katusetaladele. Orupoolne suur aken oli samuti isa idee. Paksu graniitseina raiutud tühimik on nii lai ja sügav, et sinna mahuks vabalt kaks tugitooli. Tänu isale sai vana võivabrik nimeks Mellinpons: Sillaveski.
Ed asetab kanaroa taldrikute kõrvale hiigelsuurele kiltkivist köögilauale, kus kunagi patsutati kandiliseks võikamakaid, ja tõstab pilgu, sest kööki astub Billa.
„See näeb hea välja,” lausub naine tunnustavalt.
Soe köök on täis oivalisi lõhnu, Miles Davis mängib lugu „I’ll Remember April”, Edi Newfoundlandi koer – tubakavärvi, nimeks Karu, sest kutsikana sarnanes ta pruuni karupojaga – magab mõnusasti akna all igivanal lohku vajunud diivanil. Billa hoidub kramplikult vaatamast segadust, mille Ed, nagu ikka, toiduvalmistamise käigus endast kööki maha on jätnud, ja istub laua äärde. Hiigelsuur koer tõstab pea, võtab teadmiseks, et naine on kohal, ja vajub taas külili. Ta teeb sabaga paar tümpsu tervituseks ning tukub rahus edasi.
„Sa ei pea tõusma,” rahustab teda Billa.
„Ta ei teegi seda,” kinnitab Ed. „See nõuaks liiga suurt pingutust.”
Mees tõstab kulbiga paar kanakintsu ja sousti kaunile vanaaegsele Spode’i taldrikule, mida kaunistavad kuldsed lehed on peaaegu nähtamatuks kulunud, ning ulatab taldriku õele. Clarice Cliffi keraamilises kausis on grillitud moorputke püree ja Masoni portselannõus paar lillat brokoliõisikut. Ed valib nõusid kuju ja värvi järgi, aga see, et esemed omavahel sobiksid, pole oluline. Mingil veidral moel meetod siiski toimib;
