rääkis ja rääkis, teatas, et ema kavatseb abielluda Andrew’-nimelise mehega, kellel on poeg Tristan, ja et see poiss jääbki nende juurde ning seejärel pole nende elu enam kunagi endine. Billa oli siis neliteist, Dom ligi kaheksateist. Viis viimast aastat olid Billa, Dom ja Ed pikkadel suvevaheaegadel lahutamatud olnud. Nüüd olid tüdruku küpse odra karva juustesse haakunud lehed ja aedkannikese värvi silmades hiilgasid pisarad. Billa vaatas Domile värisevate huultega otsa ja mõtlemata, mida teeb, põimis Dom käed tema piha ümber ja tõmbas ta lähemale. Poisi üllatuseks – ja suureks rõõmuks – haaras tüdruk temast tugevalt kinni ja klammerdus tema külge.
„Mida me peame tegema?” nuuksus ta. „Mitte miski pole enam nii, nagu varem, ei ole ju? Kõik on rikutud.”
Poiss hoidis tüdrukut kaisus ja lohutas teda, aga märkas siis vanaema, kes kitsal jalgrajal seistes neid jälgis. Miski naise ilmes sundis teda Billat kähku lahti laskma, aga ta kohtles tütarlast õrnalt ja viis jalgrajale, kus vanaema tüdruku enda hoolde võttis ja tagasi majja viis.
Vanaema tegi teed, kuulas Billa ära ja jalutas koos temaga tagasi vanasse võivabrikusse, jättes Domi kartulipõllule kaevama. Poiss töötas palehigis palava päikese käes senikaua, kuni vanaema tagasi jõudis ja lõhnavas köögiviljaaias pisikesel pingil noore Harry St Enedoci ja tema kiire luksusauto loo ära rääkis.
Ta selgitas, et Harry ei teadnud lapsest midagi, sest läks sõtta paar kuud enne seda, kui pisarais ja murest murtud Mary emale tunnistas, et oli salaja jõeäärses hõredas metsas kohtamas käinud – ja nende kohtumiste tulemus kasvas nüüd tema üsas. Ema mõtles kähku järele, mida selline ootamatu paratamatus endaga kaasa toob. Ta kujutles kohalikku klatši: kuidas verivärske kuulujutt ühelt innukalt keelelt teisele rännates mõnust huuli lakub. Siis aga meenus talle Bristolis elav nõbu Susan. Ehkki Susan oli noorelt leseks jäänud ja tal polnud lapsi, oli naine alati kenasti üksi toime tulnud, aga sünget sõjaaega arvestades võis ta seltskonna üle rõõmustada. Mary saadetigi üle Tamari silla Bristolisse, abiks nõbu Susanile, ja kui mõni aeg hiljem levis uudis, et Mary on leidnud kena noore meremehe nimega James Blake ja peagi sünnib neile laps, oli tema vanadel sõpradel ja naabritel Cornwallis hea meel. Selleks ajaks, kui 1942. aastal ehk kolm aastat hiljem kena noor madrus merel hukkus, oli see lugu kõigile teada ja külarahvas tundis neile küll kaasa, aga polnud ülemäära kohkunud ega ehmunud.
Dom oli mõlemat. Ta jäi pisikesele pingile istuma, uskumatuna tunduv lugu peas keerlemas. Vanaema ei pööranud pilku Domi näolt. Ta ei puudutanud noormeest ja püüdis rääkida rahuliku muretu häälega.
Vanaema jätkas jutustust. Harry St Enedoc oli sõjast tagasi tulnud. Mees oli üle elanud kaks torpeedorünnakut ja polnud kõige paremas vormis, aga oli vahepeal abiellunud ja kavatses vanale võivabrikule uue otstarbe anda. Ta oli küsinud Mary järele ja vanaema oli rääkinud tõtt.
Vanaema istus viivu vaikides, otsekui näeks ikka veel jahmatust Harry näol. „Jumal hoidku!” oli mees hüüatanud. „Jumal hoidku! Mul polnud õrna aimugi! Ma vannun, proua Tregellis, et ma ei teadnud seda!” Ja vanaema oli meest uskunud, talle teed pakkunud, Maryst ja Domist rääkinud ning kuueaastase poja pilti näidanud.
Harry polnud milleski kahelnud ega midagi eitanud. Ta oli kaua kiirfotot silmitsenud ja seejärel lausunud: „Mul on väike tütar. Wilhelmina. Ja minu naine ootab järgmist last.” Mees oli vanaemale otsa vaadanud – sel hetkel oli ta kahekümne kaheksast eluaastast hoolimata näinud ka ise välja nagu laps. „Ma ei saa seda Elinorile öelda,” oli ta lausunud. „Lihtsalt ei saa. Ta ei anna mulle kunagi andeks.”
Ja kuidagiviisi olid nad vanaemaga kokkuleppele jõudnud. Kui naabermajas elanud härra Potts suri, kirjutas Harry mõlemad majad vanaema nimele lisaklausliga, et need jäävad tulevikus Domile. Mees maksis kinni poisi koolivormid, võttis enda kanda kõik Domi õppemaksuga seotud kulutused ja aitas neid igal võimalikul moel. Aga väikesesse majja Bristolis ei läinud ta kunagi ning Mary ja Dom käisid Cornwallis ainult siis, kui St Enedocid olid kodunt ära. Vanaema käis oma tütrel ja tütrepojal rongiga külas kuni Harry St Enedoci surmani – Dom oli siis kaheteistkümnene ja sai loa üksi rongiga Cornwalli sõita.
Järgnes veel üks paus, mille jooksul vanaema ei pööranud pilku Domilt, kes meenutas oma esimest iseseisvat rongisõitu Cornwalli ning Billat ja Edi, kes olid talle vanaema kööki vastu jooksnud ja imestanud, kui sarnased on Dom ja Ed. Noormees istus pingil, selg päikese poole pööratud, ja püüdis harjuda mõttega, et Billa on tema poolõde.
„Kas nemad ei teagi?” esitas ta vanaemale kiire küsimuse. „Ma mõtlen Billat, Edi ja nende ema. Kas keegi neist ei tea seda?”
Tundus, et proua St Enedoc siiski teadis. Kui Harry suri, tegi tema testament kõik selgeks, aga proua St Enedoc ei tahtnud, et lapsed teada saaksid. Ehkki Dom veetis suvevaheajad alati vanaema juures, keeldus naine poisi vanaema palvetest hoolimata Billale ja Edile tõtt tunnistamast.
„Aga ma hoiatasin, et nüüd on aeg see lugu ära rääkida,” lausus vanaema. Ta tõusis, jäi hetkeks Domi kõrvale seisma ja puudutas kergelt noormehe kumaras pead. „Ja kui tema seda ei tee, teen seda mina.”
Vanaema lahkus, jättes Domi istuma, ning käed põlvede vahele surunud noormees püüdis seedida vapustavat uudist ja välja mõelda, kuidas öelda seda Billale.
Aga tegelikult päästis päeva Ed: Ed, kes mööda külateed tema poole jooksis, Billa kannul, Domi käte vahele viskus ja õnnelikult hõikas: „Tegelikult olen ma seda kogu aeg aimanud. Ma lihtsalt teadsin seda. Sa oled meie vend, Dom. Tris võib jääda meie poolvennaks, aga sina oled meie pärisvend!”
Dom silmitses üle tema pea Billat, kes oli ebalevalt seisma jäänud; tüdruk näis olevat närvis ja kohmetu.
Noormees teadis, et Billa on vaid neliteist. Selle probleemi pidi lahendama tema. Tema pidi olema tugevam.
Ta naeratas tüdrukule. „Päris paras ehmatus, kas pole? Aga Edil on õigus. Nüüd saavad selgeks paljud veidrad asjad … ja tunded, ja miks me kolmekesi niivõrd lähedased oleme.” Ta märkas, et tüdruk rahunes.
„Dom saab Trisist jagu,” sõnas Ed innukalt. „Puuk Trisist, kärnkonn Trisist. Dom paneb ta nüüd paika.”
Paar kuud hiljem, kui Dom mööda külateed nende poole kiirustas, varuks rõõmus uudis Camborne’i kaevanduskooli sisse saamisest, vilksatas saarepuu all kellegi vari ja teele astus poiss.
„Tähendab, sina oledki see hoorapoeg,” ütles Tris.
Pisikesest töötoast eeskotta astunud Dom vaatab nüüd pooleldi avatud ukse vahelt võõrastetuppa, mille vanaema oli alati kenasti korras hoidnud. Sügavas mõnusas tugitoolis istub tema ristitütar Tilly, üks jalg enda alla lükatud, teine puhkamas Domi kuldse retriiveri seljal, ning vaatab telekat. Tüdruku pikad paksud heledad juuksed on patsi punutud ja ürgloodusest saadet vaadates hoiab ta üht patsiotsa pihus ja libistab seda läbi sõrmede. Kakskümmend viis aastat tagasi, kui Tilly alles titt oli, töötas tema isa Camborne’is Domi nooremabina, ja kui Tilly hiljaaegu oma ametikohalt Newquay hotellis lahkus, helistas piiga isa Domile. Tilly vanemad olid äsja vastu võtnud tööpakkumise Kanadas ja nüüd palus mees vanal sõbral ja mentoril tütar mõneks ajaks enda hoolde võtta.
„Sa ju tunned Tillyt,” ütleb mees nukralt Domile. „Tal paluti hotelli veidike värskendada ja hoonele kahekümne esimese sajandi ilme anda, tema aga võttis palvet sõna-sõnalt. Ta uskus, et seda mõeldi tõsiselt ja läks kohutavalt elevile. Loomulikult tekkisid kõikvõimalikud arusaamatused ja Tilly andis sisse lahkumisavalduse. Mis tähendab seda, et tal pole enam normaalset elupaika, aga Cornwallist ja oma sõpradest ta lahkuda ei kavatse ja meiega kaasa tulla samuti mitte. Praegu magab ta ühe sõbra juures diivanil. Kas sa oleksid nõus ta paariks
