kogu maine vara – surfilaud katuseraamil kaasa arvatud –, ja kolib maja teise otsa, kus kunagi elas vanahärra Potts. Ta paneb sülearvuti tööle ja hakkab oma CV-d viimistlema. Poole kohaga töötab ta juba praegu, temal ja ta sõbral on käsil eraprojekt „Ole ühenduses”, mis aitab arvutiasjanduses kogenematutel vanemaealistel maapiirkondade elanikel internetiga harjuda. Ehkki projekt on alles katsetamisjärgus, tegutseb Tilly suure õhinaga, aga elutööks ta seda siiski ei pea. Kolmel õhtul nädalas töötab ta kohalikus pubis.
„Jube lugu,” ütleb neiu pead pööramata Domile, kui kuuleb, et mees seisab lävel. „Hiigelsuured fregattlinnud on lennanud kajakate pesitsuspaika, jalutavad seal ülbelt ringi ja pistavad nahka nende pojad, samal ajal kui linnupoegade vanemad toitu hangivad. Vaesed väiksekesed; nad on nii abitud. Ma ei suuda seda vaadata.”
„Nii see on,” lausub Dom. „Mis parata, toiduahela lüli elu on raske.”
Tilly vaatab selja taha, kulm kortsus. „Kõlab kuidagi kalgilt.”
Mees kehitab õlgu. „Mida ma sinu arust ette peaksin võtma? Sellised on loodusseadused.”
Tütarlaps jääb teda põrnitsema. „Miks sa nii pahur oled?”
„Ma ei ole pahur.” Dom ei kavatsegi selgitada, et on äsja minevikus ekskursioonil käinud. „Ära vaata saadet, mis sind ärritab. Teed soovid?”
„Meeleldi,” vastab Tilly ja pöörab pilgu uuesti tapatalgutele. „Oh, vaata. Lehtlalinnud. Hoopis teine asi. Kas pole armsad? On ju kaunis sulestik? See lind näeb välja nagu suvitusrõivaste disainer oma ateljees.”
„Kui sa nii ütled.”
Dom läheb kööki, Bessie tema kannul, ning lükkab veekannu pliidile. Seejärel avab ta tagaukse ja laseb koera välja külma õhtusse. Valge kuu ripub kõrgel nagu latern ja valgustab udu, mis liigub mööda orupõhja edasi, tõuseb jõe kohale ja rullub üle aia; kusagil allavoolu kaigub vaikuses öökulli katkendlik huilgamine.
Dom nõjatub uksepiidale ja jääb ootama. Näljane emarebane, kõhn kõht jäätunud maapinna lähedal ja saba järele lohisemas, hiilib piki hekiäärt. Loom seisatab, pöörab pead, vaatab talle otsa ja kaob künkast üles. Dom ootab; teekann tema selja taga hakkab vilistama.
Teda vaevab küsimus, mida Tris tahab.
Bessie ilmub saba liputades nähtavale ning mõlemad lähevad tagasi köögi valgusse ja soojusse.
„Huvitav, mida Tris ikkagi tahab?” küsib Billa järgmisel hommikul. „Nii palju aastaid hiljem. Mis see on, mida ta tahta võib?”
Nad istuvad vanaemale kuulunud tammepuidust klapplaua ääres väikeses toas kitsa köögi kõrval, kust klaasukse kaudu pääseb otse aeda. Täna on uks suletud ja kaitseb neid läbilõikava veebruarikülma eest, päikesepaiste aga tõstab esile vitstest punutud korvtooli heidetud patjade värvid ja välgatab vana tammepuust seinakapi klaasuste taga portselannõudel. Bessie lamab ukse juures, nina käppadel, ja jälgib punarinda, kes veidi aja eest Domilt saadud raasukesi nokib.
„Mina ei suuda välja mõelda ainsatki mõistlikku põhjust,” vastab Dom, kes on suurema osa ööst ärkvel olnud ja uudise pärast pead murdnud. Ta loeb postkaardi veel kord läbi. „Ma näen, et Tris ei kasuta sinu abielunime. Ta pole vist kordagi teiega kontakti võtnud pärast seda, kui Andrew uksest välja astus ja poja endaga kaasa võttis?”
Billa raputab pead. „Kohe, kui mesinädalad läbi said, algasid tülid. Abieluõndsus kestis vaid aasta või kaks. Ehk uskus Andrew, et mängus on tunduvalt suurem summa, kui oli tegelikult, ehkki oskas jätta mulje, et ka tema on jõukas. Meie isa pärandas kõik oma firma aktsiad Edile ja mulle, aga selleks ajaks, kui tema oma päranduse kätte sai, oli vanaisa jõudnud sellest suurema osa ära raisata. Pealegi käis siis sõda. Kui Andrew teada sai, et sularaha on loodetust palju vähem, võis ta pidada targemaks jalga lasta.”
„Ja sinu ema hoidis ise kõik kontrolli all? Kas pole veider, et pärast ema surma ei leitud testamenti? Ma mäletan, et sa kirjutasid mulle ja mainisid ka testamenti.”
Nad jäävad ainiti teineteisele otsa vaatama, pilgus hirm.
„Testament oli tõesti olemas, aga selle oli ema teinud enne papsi surma. Selles oli kirjas, et kõik jääb isale, aga kui isa peaks surema enne teda, jaguneb pärandus võrdselt minu ja Edi vahel. Meie advokaadi arvates oli kummaline, et ema ei koostanud pärast teistkordset abiellumist uut testamenti, aga lõpuks jõudsime ühisele järeldusele, et tal ei jätkunud aega …”
„Või kasutas Andrew pärast abiellumist hoopis oma advokaati, kes need asjad korda ajas?”
„Selle kohta pole ainsatki tõendit,” lausus Billa kähku. „Muide, seda kinnitas ka meie advokaat. Ta oli sunnitud dokumendid üle vaatama, sest nende abielu jäi lahutamata.”
„Seegi on veider.”
„Jah, aga järelikult ei suutnud ema seda ette võtta, pealegi polnud lahutuseks alust …”
„Välja arvatud asjaolu, et Andrew ema maha jättis.”
„Seda küll, aga ema võis uskuda, et Andrew tuleb tagasi. Ta ei tahtnud tõele näkku vaadata, pealegi vaevas teda kohutav depressioon.”
„Järelikult võib kusagil olla testament, mis pärandab midagi ka Andrew’le.”
Naine jääb teda ehmunult silmitsema. „Aga kindlasti on Andrew ammu surnud. Praegu peaks ta olema … vähemalt üheksakümneaastane?”
„Paljud elavad vanemaks kui üheksakümmend, Billa.”
„Ma tean!” hüüatab naine. „Taevas halasta, Dom! Kas sa püüad mind lohutada?”
„Ma püüan välja nuputada, miks oleks Tris pidanud saatma sulle postkaardi just nüüd, mil möödas on üle viiekümne aasta, ja mulle tuli pähe vaid oletus, et hiljuti suri tema isa ning midagi leiti tema dokumentide hulgast. Ära unusta, et kui Andrew su ema maha jättis, töötasin mina Lõuna-Aafrikas, ja kui ma viimaks koju jõudsin, oli su ema surnud ja kõik päranduseasjad korda aetud.”
„Või vähemalt nõnda me arvasime,” lisab Billa süngelt. „Oh jumal küll! Mis siis, kui olemas on veel üks testament, millega ema jättis kõik Andrew’le?”
„Arvata võib, et sellisel juhul jättis Andrew omakorda kogu varanduse Trisile. Aga millest nii pikk vaikus? Kui Andrew teadis, et ta on pärija, kas ta poleks siis mitte pidevalt kõrvad lahti hoidnud ja siitkandist uudiseid oodanud? Võib-olla elasid nad vahepeal välismaal.”
Naine raputab pead. „Mul pole aimugi, kus nad vahepeal elasid. Äkki pole teist testamenti olnudki või ei pärandanud ema Andrew’le nii suurt summat, et selle pärast oleks tasunud vaeva näha. Mind ja Edi poleks ema eales testamendist välja jätnud.”
„Ei oleks tõesti,” nõustub mees. „Seda poleks ta tõesti teinud …”
Mees jääb ebalevalt vait.
„Mis on?” küsib naine kiiresti. „Millele sa mõtled?”
„Maalin vaimusilma ette kõige jubedama stsenaariumi,” alustab mees ettevaatlikult. „Mäletad, kui hull sinu ema Andrew’ järele esialgu oli? Isegi mina mäletan seda. Ja armunud inimesed teevad vahel päris suuri rumalusi. Tõenäoliselt peame olema valmis ka õhkõrnaks võimaluseks, et kui Andrew sinu emale survet
