suur, et Tristan siiakanti tagasi tuua.”
Billa pea vajub kätele. „Mida me tegema peame?”
Dom puhkeb naerma. „Mitte midagi. Tegu on tüüpilise Trisiga, eks ole? Ta tekitab suitsukatte, hoiab kõiki kaarte käes. Meil ei jää üle muud, kui istuda ja oodata, kuni ta oma kaarte näitab. Sa pead Edile ütlema.”
„Jah, ma tean. Ma tahtsin rääkida kõigepealt sinuga. Et ise selgusele jõuda. Ma ehmatasin ikka päris ära.”
„Jah,” lausub mees. „Seda ma näen.”
„Kas pole kummaline?” ütleb naine. „Me oleme jälle kolmekesi. Samamoodi nagu siis, kui Tris kunagi siia tuli. Ma pean tunnistama, et postkaart on kergitanud pinnale palju mälestusi.”
„Samad sõnad. Hiljuti meenus mulle esimene lause, mida ma külateel Trisi suust kuulsin: „Tähendab, sina oledki see hoorapoeg.” Kuidas ta teadis? Hästi, meie Ediga olime – oleme ikka veel – äärmiselt sarnased, aga ta ei saanud niisama lihtsalt sellisele järeldusele tulla. Ta pidi teadma.”
Billa kehitab õlgu. „Aga selline Tris oligi! Kuulas uste taga, piilus ja luuras, luges läbi kõik kirjad ja postkaardid. Arvata võib, et kui ema ja Andrew olid otsustanud abielluda, rääkis ema talle ka sinust ja Tris võis olla kuuldekaugusel. Me pidime end pidevalt kontrollima, ei tohtinud midagi üleliigset öelda ega asju vedelema jätta. Mäletad? Tris aga kaebas Andrew’le, et me ei võta teda mängu või pole tema vastu sõbralikud. Ah, milline rõõm see oli, kui Andrew lahkus ja Trisi kaasa võttis. Meil oli tunne, justkui oleksime vangist pääsenud.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
