hõbedast küünlajala kõrval seisab terrakotapott, mille sisse on istutatud alpikann.
Ed täidab Billa pokaali veiniga – küpse Lõuna-Aafrika Merlot’ga, mis on pliidi kõrval soojenenud – ja istub laua äärde. Mees räägib vaimustusega oma plaanist külvata väikesele heinamaale metsalilli ja muru, istutada suurte pöökpuude alla rohkesti lillesibulaid, aga samal ajal kui naine noogutab ja kinnitab: „Mmhh. Hea mõte …”, sööstavad tema mõtted üle kirjaridade postkaardil.
Ed märkab õe hajameelsust, ent ei lausu sõnagi. Tegelikult pakub naisele tema heategevus kohaliku turvakodu abistamisel tunduvalt suuremat huvi kui venna kirjatöö ja joonistused, järjepidev maastikukujundus jõekaldal ja ürglooduse uurimine. Nendes valdkondades on Ed absoluutne autoriteet ja Billa ei üritagi talle nõu anda.
Taldrikuid puhastades ja järelejäänud maitsvaid suutäisi Karu kaussi lükates mõtiskleb mees Billa ja õest tunduvalt vanema kuulsa füüsiku Philip Huxley abielu üle. Edi arust oli Billa jaoks suhe toiminud vaid tänu sellele, et õde oli oma meest kangelaseks pidanud ja teda jumaldanud, mitte kirglikult ihaldanud, Philip aga oli olnud oma abikaasa vastu isalikult lahke. Viimaks olid korduvad nurisünnitused naise täiesti ära kurnanud, aga leinaperioodil oli teda lohutanud töö suures puudega laste eest hoolitsevas heategevusfirmas, kus tema oli koordineerinud annetuste kogumist. Ta oli meest pikaldase surmahaiguse lõpuni põetanud, seejärel tagasi Mellinponsi kolinud ja siia elama jäänud. Ometi on Billa sitke loomuga veel nüüdki, mil ta leseks jäänuna pensionipõlve peab, ning mees on rõõmus, et valdkonnad, milles tema on asjatundja, ei lange kokku õe huvialadega. Nad saavad omavahel suurepäraselt läbi.
Karu ronib diivanilt alla ja kontrollib oma kausi sisu. Koer tõstab pilgu ja vaatab Edile otsa, justkui tahaks küsida: „Huvitav, mis see veel olema peab?”
„Ei maitse, vanapoiss?” pärib Ed murelikult. „Liiga palju punet?”
Billa pööritab silmi. „Võib-olla eelistaks ta süüa Spode’i taldrikult?”
„Võib-olla tõesti,” vastab Ed, laskmata end naise sarkasmist häirida, „aga neid on vaid kaks tükki järel. Minu mäletamist mööda kuulusid need meie vanavanaemale ja ma püüan neid hästi hoida. Aga selles suhtes on sul õigus, et vana emailkauss, millel on kild küljest ära, näeb armetuvõitu välja. On nii, Karu?”
Billa puhkeb naerma. „Vaene vana Karu. Me ostame talle sünnipäevaks uue kausi. Kas kohvi teen mina või tahad seda teha ise?”
Naer leevendab mõnevõrra naise pinget ja tema enesekindlus taastub. Mida saakski Tristan neile praegu teha? See osa nende minevikust on ammu möödas; lugu on lõpetatud.
Ta silmitseb Edi, kes keedab kohvi, ja samal ajal muutub mehe kuju aina hägusemaks, kaotab lõpuks piirjooned, ning järsku näeb ta venna asemel ema, kes seisab samas köögis, askeldab kohvitasside ja alustassidega, aga väldib teineteise kõrval laua ääres istuvate laste pilke.
„Ma tean, et esialgu võib teil raske olla,” lausus ema veekannu ja teetoosiga rutakalt askeldades. „Aga ma tean, et kui te teda tundma õpite, hakkate teda armastama sama palju nagu mina. Lõppude lõpuks on teie isa surmast möödas üle viie aasta ja …” Kann hakkas vilistama ja ema tõstis selle tuliselt pliidiplaadilt. „Ma soovin, et te tõsiselt pingutaksite ja prooviksite mõista, kui üksildasena ma tunnen end kodus nüüd, mil teie mõlemad käite koolis …”
„Me ei pea ju mõlemad koolis olema.” Billa hääl oli erutusest kähe. Ema närvilisus ja anuv hääletoon hirmutasid teda, tekitasid piinlikkust. „Vähemalt mina ei pea kogu aeg koolis olema,” ütles ta. „Ed loomulikult peab, eriti nüüd, mil ta Sherborne’i sisse sai, aga mina võiksin vabalt käia päevakoolis. Näiteks Truros.”
„Aga kullake …” Viimaks vaatas ema neile otsa ja Billa nägi, kui raske tal on varjata õnne ja erutust. Ta sirutas käed nende poole nagu väike laps peoõhtul, kes kutsub kõiki mängima. „Teate, meie Andrew’ga armastame teineteist. Ma arvan, et te olete juba suured ja saate sellest aru. Ma olen nii õnnelik, mõistate?”
Ed tajus õe pinget ja lausus viisakalt: „Võib-olla me saame siis aru, kui oleme kohtunud …” ta komistas sõnade „selle mehe” või „temaga” otsa ja leppis viimaks kõheldes „Andrew’ga”. „Kui me oleme kohtunud Andrew’ga,” lõpetas ta enesekindlamalt.
Ema tegi tee valmis, aga Billa märkas, et ta käed värisevad. „Pealegi,” muutus ema hääl tähendusrikkaks, justkui räägiks lisaboonusest, „on Andrew’l poeg nimega Tristan. Ta on kümnene, kaks aastat noorem kui sina, Ed, ja ma olen kindel, et meid ootab ees väga õnnelik kooselu. Meist saab jälle tõeline perekond. Mõlemad kolivad siia, Mellinponsi, ja hakkavad meie juures elama.”
Billa ja Ed jäid jahmunult vait: kümneaastane poiss Tristan. Hakkab elama siin, nende kodus.
Ema ei märganud, kuidas Billa laua all Edile käe sirutas ja vennal randmest kinni haaras. Mõlemad põrnitsesid kivistunud pilgul ema, kes läbi köögi nende poole tuli ja teekruusid lauale pani.
Ed lükkab kohvikruusi Billale lähemale, jääb teda ainitise pilguga vaatama ja kummardub seejärel veelgi lähemale, et tema ilmet tabada.
„Kas kõik on korras?” küsib ta.
Naine vastab venna pilgule, kulm kortsus, ning noogutab. „Vabandust,” lausub ta. „Mu mõtted läksid uitama. Miskipärast meenus mulle just praegu hetk, mil ema ütles meile, et abiellub selle vastiku Andrew’ga.”
„See mees ei olnudki kõige hullem,” sõnab Ed. „Ega temagi elu kerge polnud.”
„Me olime lihtsalt vales vanuses,” jätkab Billa mõtlikult. „Neljateistkümneselt pole kuigi mõnus näha kirglikult armunud ema. Teatud mõttes oli see mees isegi sarmikas, aga ema oli tema järele niivõrd hull, et teda oli lausa piinlik vaadata, eriti väljaspool kodu. Ma ei rääkinud emale, mis toimub koolis, sest ei suutnud alandust taluda. Tüdrukud võivad olla väga õelad.”
„Minu olukord oli kergem.” Ed istub laua äärde. „Andrew oli päris hästi kursis selliste asjadega nagu jalgpall ja kriket. Aga pisikest puuki Trisi ei kannatanud ma silmaotsaski. Ta oli ikka tõeline manipulaator. Oli ju?”
Billa vaikib, mõtleb postkaardile ja tunneb, kuidas paanika uuesti kogu ta sisemuse pahupidi pöörab. „Mmhh,” ühmab ta vastuseks, soovimata rääkida Tristanist, ja laseb peal veelgi madalamale kohvikruusi kohale vajuda, et Ed ei märkaks muutunud ilmet. Hetk hiljem ajab naine end püsti ja võtab kruusi. „Ma lähen oma meile lugema,” lausub ta.
Ed jääb kohvi jooma, Karu tuleb tema juurde ja toetab end nii tugevalt vastu mehe tooli, et see aeglaselt kiviplaatidest põrandat katva suure vaiba poole kaldu vajub ja Karu sujuvalt põrandale prantsatab. Kui Miles Davise trompetihelid on pikkamööda vaikusse hajunud, tõuseb ka Ed, kummardub, kustutab küünlad ja koristab laua. Nõudepesumasinasse minevaid taldrikuid hapratest Spode’i ja Clarice Cliffi nõudest eraldades mõtleb mees ikka Billa hajameelsusele. Õde on terve päeva endast väljas olnud, aga mees teab, et kui ta küsiks põhjust või väljendaks muret, eitaks naine, et miski on viltu. Isegi nendel harvadel puhkudel, mil Billa soostub vennale tunnistama, et on ärevil või hirmul, tavatseb ta kohe lisada, et tegelikult on kõik hästi, tõrjub tagasi mehe katsed lohutust pakkuda ja vahetab teemat.
Isegi lapsepõlves, kui suri nende isa, kandis tüdruk vapralt rasket koormat; ta oli harjunud otsustama. Poisina oli Ed alati toetunud õele. Tüdruku tragidus ja kirglik elurõõm lisasid värvi tema vaiksele alistuvale loomusele, andsid sellele osakese oma särast. Billa muutis vapraks ka venna, naeris välja tema
