temas nii suurt meelehärmi, kui ema ei oleks teda ebaõiglaselt tembeldanud koletuks vandaaliks. „Arvasin, et just sina võiksid tunda meie maja vastu suuremat austust,” oli ema sisistanud, viha pärast kaame. „Et minu enda laps võib käituda nii vastutustundetult ja hoolimatult, saada hakkama nii jõhkra ja mõtlematu tembuga!” Kuuldes kirjeldatavat ennast nõnda, pisendatavat oma kirglikku kuuluvuspüüdu ja alandatavat selle väljendusi lihtlabaseks ulakuseks, oli Alice tundnud põhjatut häbi ja meelehärmi.
Aga mis tähtsust oli sellel nüüd enam? Ta sirutas jalad enda ees välja, nii et varbad olid kenasti rivis, ja ohkas, täis sügavat rahulolu. See oli minevik, merre voolanud vesi, lapselik kinnisidee. Kõik kohad olid täis päikest, mis oli kullanud üle aia ererohelised lehed, lähedal kasvava paju okstesse peitunud mustpea-põõsalind tõi kuuldavale oma heliseva fanfaarihüüu ja kaks sinikael-parti jagelesid ühe iseäranis rammusa nälkja pärast. Orkester harjutas tantsupala ning muusika kandus mööda järvepinda temani. Kuidas neil küll vedas, et ilm tuli nii ilus! Pärast seda, kui kõik olid nädalate kaupa muretsenud, koiduajal taevast uurinud ja Teadjatelt nõu küsinud, tõusis päike ja peletas nagu suvisele pööripäevale kohane taevast viimse kui pilveräbala, mis sinna oli veel jäänud. Õhtu tõotas tulla soe, tuuleke kerge ja pidu nõiduslik nagu alati.
Et pööriööl juhtub imesid, oli Alice teadnud juba ammu enne seda, kui sai nii vanaks, et ei pidanud minema voodisse, vaid võis võtta osa peost; noil ammustel aegadel, kui hoidja Bruen tõi tüdrukud, Alice’i ja tema kaks õde kõige ilusamatesse kleitidesse riietatuna alumisele korrusele ning seadis ritta, et tutvustada neid külalistele. Pidu oli siis alles algusjärgus, uhkesti riides, jäigad ja suursugused külalised ootasid õhtu tulekut; aga hiljem, kui pidanuks juba magama, kuulatas Alice, kuni hoidja hingetõmbed muutusid sügavaks ja nohisevaks, hiilis siis lastetoa akna juurde ning jälgis toolil põlvitades, kuidas väljas säravad küpsete öiste viljadena laternad ning mühiseb lõke, otsekui ujudes kuuvalgusest hõbetatud veel – see oli võlumaailm, kus kohad ja inimesed olid peaaegu, aga mitte päris samasugused, kui tema neid päevast mäletas.
Täna õhtul pidi siis temagi viibima nende keskel ning sellest õhtust pidi saama midagi erilist. Alice naeratas ja teda läbistas kerge erutusevõbin. Ta vaatas kella, võttis siis välja kausta, mille oli torganud korvi, ja avas kaaned, tuues nähtavale hinnalise sisu. See käsikiri oli üks kahest koopiast, mille ta oli hoolikalt trükkinud kaasaskantaval Remingtoni kirjutusmasinal – pingsa töö tulemus, mille kallal ta oli vaeva näinud peaaegu aasta. Pealkirjas oli väike näpuviga: ta oli trükkinud Y asemel U, aga muus mõttes oli see täiuslik. Ben ei tee sellest numbrit – tema on esimene, kes kinnitab, et kõige tähtsam on saata puhas eksemplar Victor Gollanczile. Kui see kord ilmub, saab Ben omaenda esmatrüki, Alice kirjutab sellesse isegi autogrammi, otse pühenduse alla.
„Hüvasti, väike laululind”. Alice luges poolihääli pealkirja, nautides tillukest võbinat, mis tal seejuures üle selja jooksis. Ta tundis oma kirjatöö üle suurt uhkust; see oli senistest parim ning ta lootis kogu südamest, et lugu avaldatakse. See oli mõrvamüsteerium – päris tõeline kriminaalromaan. Lugenud läbi „Parimate detektiivlugude” eessõna, oli ta istunud oma kaustikuga maha ning koostanud endale härra Ronald Foxi soovitustest lähtudes reeglistiku. Mõistes, et teeb vea, kui proovib sobitada kokku kaks žanri, oli ta saatnud Laura hingusele ja alustanud otsast peale, mananud oma fantaasialennuga esile maamaja, detektiivi ja terve majatäie keni kahtlusaluseid. Mõistatuse endaga tuli palju vaeva näha, nuputada, kuidas hoida kurjategija isik lugejate eest saladuses. Siis otsustaski Alice, et vajab kedagi, kellega oma ideid arutada – temal kui Holmesil oli tarvis oma Watsonit, kui nii võis öelda. Õnneks oli ta selle inimese leidnud. Oli leidnud midagi enamatki.
Alice vedas pöidlaga üle pühenduse. Kui romaan on ilmunud, saavad kõik neist teada, aga Alice ei hoolinud sellest. Sisimas tundis ta koguni, et ei jõua seda aega ära oodata. Nii mõnelgi korral oleks ta selle äärepealt välja pahvatanud Deborah’le või koguni Clemmiele – nii suur oli tema soov kuulda neid sõnu valjusti öelduna – ja ta oli vältinud jutuajamisi emaga, kes, nagu Alice teadis, oli hakanud midagi kahtlustama. Millegipärast tundus talle igati õige, et nad saavad sellest teada, lugedes tema esimest trükis ilmunud raamatut.
„Hüvasti, väike laululind” oli sündinud tema ja Beni vestlustest; meheta ei oleks ta suutnud seda kirjutada; noppinud õhust nende kahe mõtted ja pannud need sõnadena paberile, oli ta haaranud midagi hoomamatut, ainult võimalusena eksisteerivat ja teinud selle käekatsutavaks. Alice tundis tahes-tahtmata, et andes mehele ühe eksemplari, muudab ta käegakatsutavamaks ka neid ühendava lubaduse, mis seni oli veel sõnastamata. Lubadusi peeti Edevane’i perekonnas au sees. Seda olid nad õppinud emalt; otsekui refrääni korrati seda neile, kui nad olid vaevalt õppinud rääkima: kunagi ei tohi anda lubadusi, mida ei olda valmis täitma.
Teiselt poolt viirpuuhekki kostis mingeid hääli ning Alice haaras vaistlikult käsikirja ja surus selle vastu rindu. Ta tardus paigale, kuulatas ning tõttas siis heki juurde ja piilus läbi lehtede vahel oleva väikese rombikujulise ava. Beni ei olnud enam saarel ja paat oli silla juures tagasi, aga Alice nägi teda koos kahe teise mehega seismas järelejäänud palgivirna juures. Ta jälgis, kuidas mees joob oma metallplaskust: kõrisõlm liikus neelamise taktis, lõual sinetas kerge habemetüügas, kraele oli langenud üks tume lokkis kihar. Beni särk oli higist niiske ja Alice tundis kurgus pitsitust; talle meeldis mehe lõhn, see oli nii maalähedane ja ehe.
Härra Harris võttis maast tööriistakoti ja ütles enne lahkumist veel paar juhtnööri, mispeale Ben noogutas ja naeratas põgusalt. Alice naeratas samuti, vaadates mehe vasakusse põske tekkinud lohukest, tugevaid õlgu ja paljast käsivart, mis läikis palava päikese käes. Alice’i silme all ajas mees end sirgu, olles kuulnud eemalt midagi, mis paelus tema tähelepanu. Ta jälgis Beni pilku, kui see härra Harriselt lahkus ja peatus millelgi, mis asus kaugemal, metsistunud aia sügavuses.
Alice märkas väikest, raudürdi ja rohtlaliiliate vahelt vaevu välja paistvat kogu, kes ukerdas vapralt maja poole. Theo. Väikevenda nähes naeratas Alice veel laiemalt, aga tema naeratuse kustutas poisikesele järgnev suur tume vari. Nüüd sai ta aru, miks Ben kulmu kortsutab, temas endas tekitas hoidja Bruen samasugust soovi. Ka temale ei meeldinud see naine põrmugi, aga ega despootlike kalduvustega inimesed äratanudki enda vastu sõbralikke tundeid. Keegi ei osanud öelda, miks leebe ja ilus hoidja Rose lahti lasti. Tema oli olnud Theosse ilmselgelt kiindunud, oli teda tõele au andes lausa armastanud ning majas polnud kedagi, kellele Rose poleks meeldinud. Isegi isa oli temaga mõnikord aias juttu ajanud, sel ajal kui Theo partide kannul paterdas, ja isa oli ometi väga hea inimestetundja.
Ema oli paraku leidnud Rose’i juures midagi pahaks panna. Kaks nädalat tagasi oli Alice näinud teda hoidja Rose’iga tõrelemas: lastetoa ukse taga oli ägedal sosinal sõnu vahetatud. Lahkarvamused puudutasid Theod, aga Alice oli oma suureks pahameeleks liiga kaugel, et täpsemalt kuulda, millest jutt käib. Enne kui arugi saadi, oli hoidja Rose läinud ja tema asemele kutsuti taas hoidja Bruen. Alice oli juba lootnud, et ei pea seda vana, karvaudemetes lõua ja kastoorõlipudeliga õelusekotti enam kunagi nägema. Tõtt-öelda oli ta tundnud kerget uhkust, kuuldes vanaema deShieli lausumas, et just Alice oma sõnakuulmatusega peletaski vana hoidja minema. Aga siin ta nüüd oli – tagasi ja pahuram kui eales varem.
Alice mõtiskles ikka veel nukralt hoidja Rose’i lahkumise üle, kui adus korraga, et ei ole oma hekipoolel enam üksi.
„Härra Llewellyn!” hüüatas Alice, kui nägi enda lähedal seismas kühmus kogu, molbert kaenla all, suur visandiplokk kohmakalt vastu külge surutud. „Te ehmatasite mind.”
„Anna andeks, kulla Alice. Ma vist ei teadnudki, et oskan nii vaikselt hiilida. Lootsin, et saame natuke juttu ajada.”
„Nüüd või, härra Llewellyn?” Nii sümpaatne kui vanahärra talle ka poleks olnud, võitles Alice ometi kasvava meelehärmiga.
