mis hõljumid need on.
Ash oli tormanud edasi; nüüd vaatas koer üle õla kontrollimaks, kas Sadie ikka tuleb, ja haukus kärsitult, pidades tema tempot liiga aeglaseks. Sadie hakkas talle mööda välu järele jooksma, püüdes vabaneda häirivast tundest, et teeb midagi lubamatut. Säärane tunne ei olnud talle omane. Tavaliselt ei lasknud Sadie sedasorti asjadel ennast häirida, aga tööl juhtunu oli ajanud talle hirmu naha vahele. Sadiele ei meeldinud karta. Kartus muutis inimese tema arvates nõrgaks ning ta oli juba aastaid tagasi otsustanud pigem marssida ohule vastu ja seista sellega silmitsi kui lasta sel endale selja tagant ligi hiilida.
Väravani jõudnud, nägi Sadie, et see on puidust, päikeses pleekinud ja praguliseks kuivanud ning ripub hingede küljes sügavalt tülpinud ja saatusele alistunud moega, mis ei jätnud kahtlustki, et ta on viibinud säärases seisundis juba väga pikka aega. Lopsakas, lillade torujate õitega väänkasv oli põiminud ennast omandamishimuliselt ümber postide ning Sadiel tuli ronida kooldunud puulippide vahelt läbi. Mõistes, et perenaine järgneb talle, hakkas Ash kutsuvalt haukuma, lisas kiirust ja silkas edasi.
Rohukõrred riivasid Sadie paljaid põlvi, pannes need nüüd, kui higi oli kuivanud, sügelema. Selles paigas oli midagi häirivat. Värava vahelt läbi pugenud, tundis Sadie, kuidas miski hakkas teda närima, kummaline teadmine, et siin pole kõik päris korras. Ta ei uskunud eelaimusi – miks pidanuks inimesel vaja olema kuuendat meelt, kui ta teadis, kuidas kasutada neid viit, mis tal olid – ning tõsi mis tõsi, võõrastustundele leiduski mõistuspärane seletus. Sadie oli kõndinud umbes kümme minutit, kui see jõudis talle kohale. Väli oli tühi. Mitte puudest, rohust ja lindudest, sest neid leidus ohtralt, vaid puudu oli kõik muu. Mööda välju ei roomanud podisevad traktorid, polnud talunikke piirdeaedu kõpitsemas ega kariloomi rohtu söömas. Siin kandis oli see ebatavaline.
Sadie vaatas ringi, otsides midagi, mis tema arutluskäigu ümber lükkaks. Kusagil üsna lähedal vulises vesi ja siinsamas kasvava paju oksalt seiras teda üks lind, vist ronk. Ümberringi võis näha üksnes hällivat rohtu ja sekka mõnda jändrikku puud, aga inimtegevusest polnud, niipalju kui tema näha võis, jälgegi.
Sadie nägi silmanurgast läikivmusta sähvatust ja võpatas. Puu otsast oli tõusnud lendu ronk ja tuhises läbi õhu otse tema poole; ta astus kõrvale, et lind talle pähe ei lendaks, ning jalg takerdus millessegi. Sadie kukkus suure leinapaju all olevale porisele maale käpuli. Vaadates süüdlast otsides tagasi, nägi ta, et vasaku jala ümber on haardunud hallitanud nöörijupp.
Nöör.
Vaist või ehk siiski kogemus – kunagistest juhtumitest talletunud võigaste kuritööpaikade mälestus – sundis teda vaatama üles. Seal, mähitud ümber puu jämedaima oksa, oligi nööri narmendav ots, peaaegu koore sisse kadunud, nähtav üksnes muhkliku vorbina. Sealsamas kõrval rippus maa poole veel teinegi ning selle küljes kõlkus vettinud ja pehastunud lauajupp. Niisiis polnud see poomisnöör, vaid kiik.
Sadie ajas end püsti, pühkis mudaseid põlvi ja tegi aeglaselt tiiru ümber tolkneva köie. Oli pisut kõhe leida siin mahajäetud paigas midagi, millel oli kunagi mänginud laps, aga enne kui ta jõudis hakata selle üle sügavamalt järele mõtlema, pistis Ash uuesti jooksu; peatunud korraks, et vaadata, miks Sadie ei tule, tormas ta edasi, täis otsustavust leida oma vend. Sadie heitis nööridele viimase pilgu ja lippas koerale järele. Nüüd hakkas ta märkama asju, mis tal varem kahe silma vahele olid jäänud. Ridastikku kasvavates jändrikes jugapuudes tundis Sadie korraga ära heki – ehkki hooletusse jäetud ja metsistunud, oli see kahtlemata hekk; põhja poole vaadates eristas ta kaugel eemal kahe suure metsalillede puhma vahel midagi, mis meenutas silda; lagunenud aiavärav, mille vahelt ta läbi oli roninud, polnud tema meelest nüüd lihtsalt algeline tõke, mis kunagi eraldas kahte maatükki, vaid endisaegne piir tsivilisatsiooni ja metsiku looduse vahel. See tähendas, et paik, kus ta praegu kõndis, polnud tavaline harimata maalapp, vaid aed. Või oli seda igatahes kunagi olnud.
Teiselt poolt jugapuuhekki kostis ulgumist; Ash vastas sellele valjult ja kadus roheluse keskel olevasse läbikäiku. Sadie järgnes talle, aga jäi teisele poole jõudes järsult seisma. Tema ees laius tintmust veeväli, mille pind oli puudest ümbritsetud lagendiku vaikuses klaasjalt sile. Järve ümbritsesid veepiiril kasvavad pajud ja selle keskel kõrgus omamoodi saarekesena mudane küngas. Kõik kohad olid täis parte, lauke ja tiigikanu ning kõige üle lasus rammus, viljakas hõng. Oli pisut õõvastav tunda, et sind jälgivad lindude tumedad läikivad silmad.
Ramsay ulus jälle ja tema kutset järgides hakkas Sadie minema edasi mööda järvekallast, mis oli partide väljaheidetest aastakümnete jooksul ligaseks muutunud. Jalgealune oli libe ja Sadie kõndis ettevaatlikult puude alutsi. Ash haukus vennaga võidu, seistes järve kaugemas otsas puidust paadisillal, koon taeva poole, otsekui annaks häiresignaali.
Sadie lükkas leinapaju oksad kõrvale ja kummardus, et pugeda roostes keti otsas rippuva veidra klaaskupli alt läbi. Oma teel möödus ta veel neljast samasugusest; kõik olid ühtviisi räämas ja ämblikud olid kudunud neisse aastate jooksul võrke. Ta libistas käega õrnalt üle ühe kupli alumise serva, imetledes klaasmunade isevärki ilu ja arutledes endamisi, mis võis kunagi olla nende otstarve. Siin lehtede vahel rippudes meenutasid need kummalisi puuvilju.
Paadisillani jõudes nägi Sadie, et Ramsay on vajunud tagajalga pidi läbi pehastunud puidus oleva augu. Koer kartis ning Sadie kõndis kiiresti, kuid ettevaatlikult mööda laudu edasi. Ta laskus põlvili, silitas rahustavalt Ramsay kõrvu, tehes samal ajal kindlaks, et suurt vigastust ei tohiks tal olla, ning hakkas kaaluma, kuidas oleks parem loom välja aidata. Lõpuks ei osanud ta välja nuputada midagi targemat kui haarata koerast kinni ja sikutada. Ramsay ei ilmutanud erilist tänulikkust, tema küüned libisesid plankudel ning ta haukus valust ja nördimusest. „Tean, tean,” pomises Sadie. „Mõni kohe on selline, et ei salli, kui teda aidatakse.”
Lõpuks õnnestus Sadiel Ramsay vabastada; ta ise vajus seejärel selili sillale, et hinge tõmmata, kuna koer, närvis, kuid pealtnäha vigastamata, volksas sillalt kuivale maale. Sadie pani silmad kinni ja hakkas naerma, kui Ash tal tänutäheks keelega üle kaela tõmbas. Sisehääl manitses teda, et lauad võivad iga hetk murduda, aga ta oli liiga väsinud, et sellest hoolida.
Päike oli tõusnud nüüd taevas kõrgele ja oli jumalik tunda näol selle soojust. Sadie ise polnud küll just mediteerija, aga sel hetkel sai ta aru, millest nood inimesed räägivad. Tema huulilt vallandus rahulolev ohe, ehkki rahulolu oli viimane sõna, mida ta viimasel ajal oma hingeseisundi iseloomustamiseks oleks kasutanud. Ta kuulis omaenda hingetõmbeid, tajus pulssi, mis tuksles meelekohal õhukese naha all, nii selgesti, nagu hoiaks merikarpi kõrva ääres ja kuulaks sellest kostvat kohinat.
Nüüd, kui silme ees polnud midagi tähelepanu kõrvale juhtimas, oli kogu maailm ühtäkki täis hääli: tema all sillaposte nooliva vee loksumist, järvepinnale laskuvate partide sulpsatusi ja tiivalööke, päikeses soojenevate laudade naginat. Kuulatades sai Sadie teadlikuks üminast, mis lasus üle kõigi teiste helide nagu paks tekk – tundus, otsekui töötaksid korraga sajad tillukesed mootorid. See ümin oli just nagu suve sünonüüm, selle allikat oli esimese hooga raske kindlaks teha, aga siis sai Sadie aru. Putukad, tohutu hulk putukaid.
Sadie tõusis istukile ja kissitas ereda valguse käes silmi. Maailm oli mõnda aega valge, enne kui kõik jälle kuju võttis. Vesiroosilehed läikisid veepinnal nagu südamekujulised plaadid; lillede ilusad käed sirutusid taeva poole, justkui tahaksid seda puudutada. Nende ümber lendles sadu väikseid tiivulisi putukaid. Ta upitas end jalule ja kavatses juba hõigata koerad enda juurde, kui märkas vastaskaldal midagi.
Keset päikeses kümblevat lagendikku seisis maja. Telliskivist ja kahe viiluga, välisuks sammastega eeskoja varjus. Kivikatusest turritas välja hulk korstnaid ja kolmel korrusel helkisid otsekui päikesele vandeseltslaslikult silma tehes mosaiikakende read. Hoone tellisfassaadi külge oli haakunud laiutav lopsakate lehtedega
