on asjad just nii lihtsakoelised, nagu paistavad.”
„Näiteks nagu sina.”
Mees oli puhkenud naerma. „Etsa kae kui ülbe.” Jätkanud oli ta juba leebemalt, peaaegu isalikult, ning see oli Sadie meelest eriti hull – parem oleks Donald võinud tema peale karjuda. „Seda juhtub isegi kõige parematega. Kui oled olnud selles ametis juba mõnda aega, läheb mõni juhtum ikka eriti hinge. See näitab, et oled ainult inimene, aga ei pruugi tähendada, et sul on õigus.”
Sadie ei hingeldanud enam, aga Ramsayst polnud ikka veel jälgegi. Ta hõikas koera ning tema hääl kaikus rõskes hämaras metsaaluses vastu: Ramsay … Ramsay … Ramsay … viimane nõrk kaja hääbus olematuks. Ramsay oli umbusklikum kui Ash ja tema poolehoidu oli olnud raskem võita. Võib-olla mõnevõrra ebaõiglaselt oli temast just seepärast saanud Sadie lemmik. Sadie polnud kunagi usaldanud kiireid kiindumusi. Sellesama joone oli ta ära tundnud Nancy Baileys, Maggie emas, ning kahtlustas, et just see oligi naist talle lähendanud. Seda nimetati folie à deux’ks, jagatud hulluseks: kaks muidu igati terve mõistusega inimest õhutavad teineteises üht ja sama eksiarvamust. Nüüd andis Sadie endale aru, et just seda olid tema ja Nancy Bailey teinud: toitnud oma fantaasiaid, kinnitades vastastikku, et Maggie kadumise taga on midagi enamat, kui esmapilgul paistab.
Ning hullus oli see olnud. Kümme aastat politseitööd, neist viis aastat uurijana, ning kõik, mida Sadie oli õppinud, lendas ühe hetkega peast, kui ta nägi seda väikest tüdrukut üksinda kõledas korteris – kena, ilusasti riides, sassis juuksed tagant langevas valguses halona ümber pea, silmad kahtlustavalt pärani, seiramas kaht võõrast täiskasvanut, kes olid välisuksest sisse tormanud. Sadie oli olnud see, kes läks tema juurde, võttis tal kätest kinni ning ütles selge rõõmsa häälega, mis kõlas tema enda kõrvus võõralt: „Tere, mu kullake. Kelle pilt sul siin öösärgi peal on? Mis tema nimi on?” Laps oli nii kaitsetu, väike ja kartlik, et see vaatepilt oli tunginud otse sinna sügavasse hingesoppi, mida Sadie hoidis emotsioonide eest lukus. Järgmistel päevadelgi oli ta otsekui viirastust tundnud pihus lapse väikesi käsi ning kuulnud öösel und oodates tema vaikset õnnetut häält küsimas: „Ema? Kus ema on?” Teda oli haaranud äge soov teha kõik heaks, anda sellele tüdrukukesele ema tagasi, ning Nancy Bailey oli teda selles igati aidanud. Kui Nancyle võis ehk andekski anda, et too püüdis õlekõrtest kinni haarates õigustada tütre kalki käitumist, aidata hoolimatult üksi jäetud lapselapsel šokist üle saada ja leevendada omaenda süütunnet („Poleks ma ometi otsustanud minna sõbrannadega nädalalõppu veetma, oleksin leidnud ta ise”), siis Sadie pidanuks hoidma pea selge. Eks olnud just selge pea aidanud tal toime tulla tööga, üleüldse kogu täiskasvanueluga.
„Ramsay,” hõikas ta uuesti.
Taas oli vastuseks vaikus, mida häirisid üksnes lehtede kahin ja eemal vettinud kallaste vahel voolava jõe vulin. Loodushääled, mis millegipärast lasksid inimesel tunda end veel üksildasemalt. Sadie sirutas käed kõrgele üle pea. Ta tundis lausa füüsilist sundi võtta ühendust Nancyga; see vajadus lasus tal raske kivina rinnus, pigistas otsekui higiste kämmaldega tema kopse. Omaenda teotust suutis Sadie taluda, aga häbi, mida ta tundis Nancyle mõeldes, surus ta maad ligi. Teda vaevas soov vabandust paluda, seletada, et ta oli kohutaval kombel eksinud – et tal polnud iial olnud soovi äratada põhjendamatuid lootusi. Donald tundis teda hästi. „Ja veel, Sparrow,” olid olnud mehe viimased sõnad, kui ta Sadie minema, Cornwalli kupatas, „ära mitte mõtlegi vanaemaga ühendust võtta.”
„Ramsay!” hüüdis ta, sedapuhku juba valjemini. „Kus sa oled, poiss?”
Sadie teritas kõrvu ja kuulatas. Üks lind ehmus lendu, puuvõrast kostis raskete tiibade rabinat. Ta vaatas ülespoole, sinna, kus pitsilise oksamustri vahelt oli näha helesinises taevas lennuki valget täppi. Lennuk lendas itta, Londoni poole ning ta jälgis seda pilguga kui midagi veidrat, mis kuulub sootuks teise maailma. Tundus hoomamatu, et see kihav elu, tema elu jätkub seal tematagi.
Ärasõidust saadik polnud ta saanud Donaldilt ainsatki sõnumit. Polnud tõtt-öelda oodanudki; vara veel – Sadie oli ära olnud kõigest nädala ja Donald oli kinnitanud, et ta peab võtma välja kogu puhkuse, terve kuu. „Soovi korral võin ma ju varem tagasi tulla, eks?” oli Sadie kaadriosakonna noormehelt uurinud ning järeldanud tolle kohmetust reaktsioonist, et midagi niisugust pole temalt varem kunagi küsitud. „Ära parem mõtlegi,” oli Donald hiljem torisenud. „Kui tuled tagasi, ilma et oleksid selleks valmis, usu mind, Sparrow, ma lähen otsejoones Ashfordi juurde.” Ja just nii ta teekski, Sadie oli selles kindel. Donald pidi õige pea pensionile minema ega kavatsenud lasta kiiksuga partneril seda untsu keerata. Sadiel ei jäänud muud üle kui pakkida kott, tõmmata saba jalge vahele ja sõita Cornwalli. Ta oli andnud Donaldile Bertie telefoninumbri, öelnud, et mobiililevi on seal kaunis nigel, ja avaldanud lootust, et ülemus kutsub ta ehk tööle tagasi.
Sadie kõrvalt kostis madalat urinat ja ta langetas pilgu. Ash seisis, jäik nagu kivikuju, ja vaatas üksisilmi metsasügavusse. „Mis on, poiss? Kas sulle ei meeldi enesehaletsuse lõhn?”
Koera turjakarvad tõusid turri, tema kõrvad liigatasid, aga tähelepanu ei hälbinud. Ja siis kuulis seda kaugelt eemalt tulevat häält ka Sadie. See oli Ramsay; ta haukus, mitte ehk lausa vihaselt, aga ometi iseäralikult.
Pärast seda, kui koerad ta omaks võtsid, oli Sadie avastanud endas ebamääraselt häiriva emaliku joone ning kui Ash uuesti tumedalt urises, keeras ta veepudelile korgi peale. „Eks tule siis,” sõnas ta ja laksas vastu reit. „Lähme otsime selle su venna üles.”
Londonis elades polnud tema vanavanemad koeri pidanud: Ruth oli nende vastu allergiline. Aga kui Ruth suri ja Bertie kolis Cornwalli, oli ta korraga hädiseks jäänud. „Mul pole viga midagi,” oli ta Sadiele telefonis kahinate ja vilinate sekka öelnud. „Mulle meeldib siin. Päeval pole tegevusest puudu, aga õhtud – need on vaiksed; olen avastanud, et pean telekaga sõnasõda. Mis kõige hullem: mul on kõva kahtlus, et jään kaotajaks pooleks.”
Bertie püüdis teha halva mängu juures hea näo, aga Sadie kuulis, et vanaisa hääl kõlab võltsilt. Vanavanemad olid teineteisesse armunud juba teismelisena. Ruthi isa oli varustanud Bertie vanemate Hackneys asuvat poodi kaubaga ning sellest ajast peale olid nood kaks olnud lahutamatud. Vanaisa kaotusvalu oli lausa käegakatsutav ja Sadie tahtis öelda midagi sügavmõttelist – midagi, mis seda leevendaks. Paraku polnud ta kunagi olnud eriti sõnaosav ning pakkus selle asemel hoopis välja mõtte, et labradoriga vaieldes oleksid tal suuremad šansid peale jääda. Vanaisa hakkas naerma ja lubas selle üle järele mõelda ning läkski juba järgmisel päeval loomade varjupaika. Iseendale truuks jäädes oli ta pöördunud ühe koera asemel koju tagasi kahega ja lisaks veel rääbaka kassiga. Niipalju kui Sadie Cornwallis veedetud nädala jooksul aru oli saanud, moodustasid nood neli päris sõbraliku perekonna ning kui kass eelistas ehk püsida enamasti sohva taga peidus, polnud Sadie ometi sestsaadik, kui Ruth haigeks jäi, näinud vanaisa nii rõõmsana.
Ash jooksis nüüd kiiremini ja Sadie pidi pingutama, et koera tempos püsida. Ta märkas, et taimestik on hakanud muutuma. Õhk ei olnud enam nii raske. Puud hõrenesid ja põldmurakad kasvasid lisandunud päikesevalgusest rõõmu tundes lopsakamalt. Oksad takerdusid Sadie lühikeste pükste säärtesse, kui ta nende vahelt läbi trügis. Kujutlusvõimele vaba voli andes võinuks ta arvata, et need püüavad teda tagasi hoida.
Ta ukerdas mööda järsku nõlva üles, vältides seda katvaid suuremaid kive, ja avastas tipus, et on jõudnud metsast välja. Sadie peatus ja silmitses enda ees avanevat maastikku. Nii kaugel polnud ta kunagi varem käinud. Eespool laius kõrgesse rohtu kasvanud väli ning kauguses seletas Sadie silm tara ja midagi, mis meenutas tiidakil väravat. Selle taga jätkus rohumaa, kus siin-seal kasvas tohutu suuri lopsaka võraga lehtpuid. Sadie ahmis õhku. Keset lagendikku seisis ihuüksi laps, väike tüdruk; selja tagant paistva päikese tõttu oli temast näha ainult siluett,
