katseid kirjutada. Nii mõnigi kord oli Alice lipanud inspiratsiooni ajel paberile kritseldatud lookestega härra Llewellyni juurde ning too oli tõsist nägu tehes üritanud kirjatööd põhjalikult arvustada. Aga nüüd on Alice kuueteistkümnene ja tal on teised huvid – asjad, mida ta ei saa enam vanahärraga jagada. „Asi on selles, et mul pole praegu aega.”
Mehe pilk libises hekis olevale avale ja Alice tundis, kuidas tal põsed kuumaks lahvatavad.
„Ma hoian peo ettevalmistustel silma peal,” ütles ta kiiresti ja lisas, kui härra Llewellyn naeratas mõistaandvalt, justkui teaks täpselt, keda ja miks Alice oli seiranud. „Ema palus mul lilli korjata.”
Vanahärra vaatas maas vedelevat korvi, kus lilled olid hakanud keskpäevakuumuses pead longu laskma.
„Pean selle ülesande nüüd tõesti lõpule viima.”
„Muidugi,” vastas härra Llewellyn ja noogutas, „ma ei hakkakski segama, kui sul on käed tööd täis ja aitad ema. Aga mul on sulle rääkida millestki kaunis tähtsast.”
„Kahju küll, aga mul ei ole tõesti aega.”
Härra Llewellyn näis olevat kummaliselt pettunud ja Alice’ile turgatas pähe, et vanake on olnud viimasel ajal kuidagi tujutu. Mitte just lausa mossis, aga hajameelne ja nukker. Alice märkas, et mehe siidvesti nööbid on valesti kinni pandud ja kaela ümber mässitud sall on räbaldunud. Ta tundis kaastundelainet endast üle voogamas ja noogutas lepitust otsides visandiploki poole. „See on väga hästi välja tulnud.” Oli tõesti. Alice ei teadnud, et härra Llewellyn oleks kunagi varem Theod joonistanud, ning sarnasus oli hämmastav: tabatud olid põskede ikka veel beebilik ümarus, täidlased huuled ja suured usaldavad silmad. Armas härra Llewellyn oli alati osanud näha neis kõigis parimaid jooni. „Saame ehk kokku pärast teejoomist?” tegi ta julgustavalt naeratades ettepaneku. „Millalgi enne pidu?”
Härra Llewellyn surus ploki kõvemini enda vastu, mõtles Alice’i ettepaneku üle järele ja vastas siis kergelt kulmu kortsutades: „Äkki õhtul tule juures?”
„Te siis tulete?” See oli üllatus. Härra Llewellynile ei meeldinud seltskonnas viibida ning tavaliselt tegi ta kõik mis vähegi võimalik, et rahvahulkadest eemale hoida – iseäranis kui nende hulgas leidus inimesi, kes oleksid tahtnud kohtuda temaga. Ta jumaldas ema, aga isegi emal polnud seni õnnestunud meelitada teda pööriööpeole. Nagu alati, nii pidi ka täna demonstreeritama ema hinnalist esmatrükki „Eleanori võluvärav” ning inimesed olid kindlasti täis tahtmist näha selle autorit. Mitte kunagi ei jätnud nad kasutamata võimalust lasta heki ääres neljakäpukile ja otsida mulla alla mattunud vana kivisamba otsa. „Vaata, Simeon, ma näen seda – kaardi messingrõngast, millest raamatus räägiti!” Vaesekestel polnud aimugi, et tunnel oli nendesuguste uudishimulike külaliste eemalhoidmiseks juba aastaid tagasi kinni pitseeritud.
Tavaliselt oleks Alice hakanud küsimusi esitama, aga just siis kostis teiselt poolt hekki mehe naerupahvatus, millele järgnes sõbralik hüüe: „Lase olla, Adam, mine isaga kaasa ja söö lõunat – me ei pea neid kõiki korraga ära tõstma!” ning talle meenus, miks ta siia oli tulnud. „Hästi siis,” sõnas ta, „täna õhtul jah. Peol.”
„Ütleme, et kell pool kaksteist lehtlas?”
„Jah, jah.”
„See on tähtis, Alice.”
„Kell pool kaksteist,” kordas Alice pisut kärsitult. „Olen kohal.”
Mees ei hakanud sellegipoolest veel minema, vaid seisis paigal, nagu oleksid talle juured alla kasvanud; näol ikka seesama tõsine, kurvameelne ilme, vaatas ta Alice’ile otsa, justkui tahaks tema näojooni meelde jätta.
„Mis on, härra Llewellyn?”
„Kas mäletad seda korda, kui me Clemmie sünnipäeval paadiga sõitmas käisime?”
„Jah,” vastas Alice. „Jah, see oli ilus päev. Tõeline kingitus.” Alice kummardus mõistaandvalt, et võtta purskkaevu astmetelt korv, ning härra Llewellyn sai ilmselt vihjest aru, sest kui ta end sirgu ajas, oli vanahärra läinud.
Tundes, kuidas teda vaevab ebamäärane kahetsus, ohkas Alice sügavalt. Põhjus peitus ilmselt selles, et ta on armunud, arvas Alice, just sellepärast tunnebki ta kõigi teiste vastu mingit üleüldist haletsust. Vaene härra Llewellyn. Oli aeg, kui Alice pidas teda võluriks; nüüd nägi ta temas ainult küüruvajunud, kurvavõitu, enneaegu vananenud meest, keda kammitsesid Victoria-aegsed rõivad ja harjumused, millest ta keeldus lahti laskmast. Noorpõlves oli ta elanud läbi mingi vapustuse – see pidanuks olema saladus, aga Alice teadis nii mõndagi, mida ta poleks tohtinud teada. Lugu oli juhtunud ammu, siis kui ema oli alles väike tüdruk ning härra Llewellyn Henri deShieli ustav sõber. Ta oli jätnud Londonis oma ametiasjad sinnapaika ning siis oligi tal tulnud „Eleanori võluvärava” mõte.
Mis tema kokkuvarisemise oli tinginud, seda Alice ei teadnud. Nüüd mõtles ta hajameelselt, et peaks asja korralikult käsile võtma ja põhjuse välja uurima, aga muidugi mitte täna. See polnud tänase päeva ülesanne. Kellel on aega tuhnida minevikus, kui tulevik on otse käeulatuses – ootab teda siinsamas teisel pool hekki? Veel üks pilk kinnitas talle, et Ben on üksi, paneb asju kokku ja valmistub minema läbi aia tagasi, et süüa seda, mida on endale lõunaks varunud. Sedamaid oli härra Llewellyn Alice’il peast läinud. Tõstnud näo päikese poole, nautis ta lõõska, mis puudutas tema põski. Milline õnn on olla tema, Alice – just praegu, täpselt sel hetkel. Ta ei suutnud kujutleda, et kusagil võiks leiduda kedagi, kes oleks oma eluga rohkem rahul. Siis hakkas ta minema paadisilla poole, kaasas käsikiri, hinges võrgutav teadmine iseendast kui tüdrukust, kes seisab hiilgava tuleviku lävel.
3.
Cornwall, 2003
Lehtede vahelt immitses päikesevalgust ja Sadie jooksis, nii et kopsud ähvardasid lõhkeda ja palusid armu. Seda Sadie neile siiski ei andnud; ta jooksis veel kiiremini, ammutades omaenda sammudest meelekindlust. Rütmiline müdin, niiske samblase maa ja tiheda mahatrambitud taimestiku nõrk vastukaja.
Koerad olid tal kitsal teerajal juba ammuilma silmist kadunud; nina maas, läikivad nagu suhkrusiirupinired, olid nad vilksatanud kahel pool teed kasvavate põldmurakate vahelt läbi. Ehk tundsid loomad veel rohkem kergendust kui tema, et vihm on lõpuks ometi lakanud ja nad pääsevad vabadusse. Sadiele tuli üllatusena, kui rõõmus ta on, et nood kaks teda saadavad. Kui vanaisa selle mõtte välja pakkus, oli ta algul vastu punninud, aga Bertie – silmapilk murelik, nähes teda ootamatult oma ukselävel („Mis ajast sina oled hakanud puhkust võtma?”) – jäi endale kindlaks nagu alati. „Need metsad on kohati sügavad ja sa ei ole nendega tuttav. Seal võib üsna kergesti ära eksida.” Kui vanaisa oli juttu teinud, et kutsub mõne kohaliku poisi, kes talle „seltsi pakuks”, endal niisugune nägu peas, et hakkab kohe esitama küsimusi, millele Sadie vastata ei tahtnud, oli ta kiiresti nõustunud: koertele kulub väike jooks tõesti ära.
Sadie jooksis alati üksi. Nõnda oli ta teinud sellest ajast peale, kui Bailey juhtum vastu taevast lendas ja tema Londoni-elu kokku varises. Niiviisi oli kõige parem. Leidus inimesi, kes jooksid trenni mõttes, ja neid, kes tegid seda lõbu pärast, ning siis oli veel Sadie, kes jooksis, nagu oleks tal surm kannul. Nõnda oli talle öelnud üks ammune kallim. Ta oli lausunud seda süüdistava häälega, lõõtsutades kägarasse tõmbunult keset Hampstead Heathi ja oodates, kuni suudab jälle rahulikult hingata. Sadie oli püüdnud õlgu kehitades aru saada, mis selles õieti nii halba on, ning mõistnud selsamal hetkel üllatavalt väikese kahetsusega, et nende kahe suhtest ei tule midagi välja.
Öösel
