– sissetungijana selle aia põhjatus looduslikus lopsakuses.
Sadie hakkas kõndima piki järvekallast maja poole – see tõmbas teda ligi nagu magnet. Pardid ja metsalinnud ei teinud temast väljagi, nende ükskõiksus oleks justkui sulanud ühte päeva palavuse ja järve lämbe niiskusega, süvendades omakorda siinset eraldatusest tiinet õhustikku.
Teisele poole jõudes märkas ta teerada; võimust võtma hakanud viirpuud olid selle küll suuresti enda alla matnud, ent ometi pääses seda mööda otse maja välisukseni. Sadie hõõrus jalgealust pinda kinganinaga. Kivi. Kunagi arvatavasti roosakaspruun, seesama kohalik materjal, mida oli kasutatud kõigis küla kivimajades, oli see unarusse jäetuna aastate jooksul mustunud.
Maja ise, nagu ta lähemale jõudes nägi, jättis sama mahajäetud mulje kui aed. Katuselt oli mõni kiviplaat puudu – neist osa lebas kildudena sealsamas, kuhu oli kukkunud – ja ülemisel korrusel oli üks aken katki. Klaasijäänuseid kattis paks linnusõnnikukiht ning katusele kogunenud setted rippusid siin-seal räästaservast alla ja varisesid läikivatele lehtedele.
Just nagu sooviks näidata, et laiutavad lillepuhmad kuuluvad talle, lendas katkise klaasi tagant välja väike lind ja sööstis otse alla, ent muutis siis kiiresti suunda ning tuhises Sadiel kõrva äärest mööda. Ta võpatas, kuid ei liikunud paigast. Väikesi linde, keda ta oli märganud juba järve ääres, olid kõik kohad täis. Nad sõelusid väänkasvupadriku tumedatest avadest sisse ja välja, ajades omavahel sädistades juttu. Just nagu lindudest olnuks veel vähe, kubises lehestik kõikvõimalikest putukatest; liblikad, mesilased ja teised, kellele Sadie ei osanud nime anda, jätsid mulje, nagu kihaks majas lakkamatult elu, ning see oli ajahambast puretud hoone välimusega veidras vastuolus.
Olnuks ahvatlev arvata, et maja on maha jäetud, aga Sadie oli pidanud käima nii paljude eakate inimeste kodus, et teadis: kui hoone on väljast armetu, avaneb sees pahatihti veel kurvem vaatepilt. Rebasepeakujuline tuhmunud vaskkoputi oli pragunenud välisuksel ripakile vajunud ning ta sirutas juba käe selle poole, ent laskis siis jälle alla. Mida ta ütleb, kui keegi peaks vastama? Sadie painutas sõrmed ükshaaval rusikasse ja mõtles. Polnud mingit põhjust, miks ta praegu siin viibib. Tal pole end millegagi vabandada. See tal veel puudus, et teda süüdistataks võõrastesse valdustesse tungimises. Aga ta ei jõudnud oma mõtetega veel lõpunigi, kui teadis, et muretseb asjatult. Tema ees seisev maja oli maha jäetud. Seda oli raske sõnadesse panna, aga hoone välimuses, sellest õhkuvas auras oli midagi, mis ei jätnud mingit kahtlust. Sadie lihtsalt teadis.
Ukse kohale oli paigaldatud dekoratiivne klaaspaneel: neli pikas rüüs inimkuju, igaüks eri aastaaja taustal. Niipalju kui Sadie aru sai, polnud pildid religioossed, aga tekitasid ometi säärase tunde. Nende kujunduses oli midagi tõsist – aupaklikku, oletas ta –, mis viis mõtted kiriku vitraaž akendele. Sadie lohistas ühe suure räpase istutuskasti uksele lähemale ja ronis ettevaatlikult selle otsa.
Läbi lapikese läbipaistva klaasi nägi ta trepihalli ja selle keskel ovaalset lauda. Laual seisis üks nõu, pirnjas hiina vaas, mille küljele olid maalitud lilled ja sangal – ta teritas silmi – siugles peen kuldne muster.
Vaasi olid otsekui umbropsu torgatud mingid haprad oksad, võib-olla leinapaju, ja selle ümber vedelesid kuivanud lehed. Laes oleva kipskrohvist roosi keskelt rippus alla kroonlühter – kristallist või klaasist, igatahes uhke – ning halli tagaosas suundus kaarega üles lai trepp, mille astmeid kattis kulunud punane vaip. Vasakul rippus ühe suletud ukse kõrval seinal ümmargune peegel.
Sadie hüppas kastilt maha. Sammastega eeskoja kõrvalt algas majaesine aed ja Sadie proovis sellest läbi pääseda; okkad klammerdusid särgi külge, kui ta endale põõsaste vahel teed tegi. Siin lõhnas vängelt, kuid mitte ebameeldivalt – niiske muld, kõdunevad lehed, päikesevalguse poole püüdlevad uued lilled –, ning suured pontsakad maamesilased kogusid väikestelt roosadelt ja valgetelt õitelt juba agaralt suira. Põldmurakad. Sadiele tuli üllatusena, et see talle meenus. Need on põldmurakaõied ning paari kuu pärast on oksad juba marjade all lookas.
Aknani jõudnud, märkas Sadie, et selle puitraami sisse on midagi graveeritud – mingid tähed, A ja võib-olla E, kohmakalt lõigatud ning tumerohelise hallitusega kattunud. Ta vedas sõrmedega üle joonte ja mõtles hajameelselt, kes oli võinud need teha. Aknaraami all kaardus lopsakast taimestikust välja mingi rauajupp; kiskunud oksad eemale, avastas Sadie aiapingi roostetanud jäänused. Sadie vaatas üle õla tagasi ja silmitses džunglit, millest äsja läbi oli trüginud. Raske oli kujutleda, et kunagi võidi siin mõnusasti istuda ning nautida vaadet aiale, mis toona oli kahtlemata hoolitsetud.
Ennistine kummaline, peaaegu pahaendeline tunne oli tagasi, aga Sadie otsustas, et ei tee sellest välja. Teda ei huvitanud tunded, vaid faktid ning pärast hiljutisi sündmusi polnud paha seda endale meelde tuletada. Toetanud pihud aknaklaasile päikesevarjuks, surus ta näo nende vahele ja piilus aknast sisse.
Toas oli pimedavõitu, aga sedamööda kuidas silmad kohanesid, hakkasid mõned esemed üldisest hämarusest esile tõusma: ukse kõrval nurgas seisis klaver, keset tuba oli sohva ja selle vastas kaks tugitooli, kaugema seina ääres seletas tema silm kaminat. Sadiet valdas tuttav meeldiv tunne nagu ikka, kui õnnestus kergitada kaant ja piiluda kellegi teise ellu. Selliseid hetki pidas ta oma töö meeldivamaks osaks; tõsi küll, pahatihti tuli tal olla tunnistajaks ka inetutele asjadele, ent sellegipoolest oli teda alati huvitanud, kuidas elavad teised inimesed. See siin ei olnud küll kuriteopaik ja tema ise polnud ametikohustusi täitev uurija, aga ometi hakkas Sadie automaatselt mõttes tähelepanekuid tegema.
Lillakashalli lillemustrilise tapeediga seinu katsid tuhande raamatu raskuse all ägavad riiulid. Kamina kohal pidas vahti suur maalitud portree: ilusa nina ja salaliku naeratusega naine. Kõrvalseinas oli suur kahe poolega klaasuks, mille külgedel rippusid paksud damastkardinad. Sealtkaudu oli kunagi arvatavasti pääsenud tagaaeda ning niisugustel ilusatel hommikutel oli läbi klaasi paistev päike joonistanud põrandavaibale heledaid sooje ruute. Nüüd enam mitte. Selle eest kandis hoolt halastamatult võimust võttev luuderohi, mis roomas üle ukseklaasi ja laskis tuppa ainult kasinaid valguskübemeid. Ukse kõrval oli kitsas puidust laud, millel seisis ilusas raamis foto. Hämarus ei võimaldanud näha, kes sellel jäädvustatud on, ning isegi parema valguse korral oleksid vanaaegne teetass ja alustass Sadiele ette jäänud.
Ta näris mõtlikult huuli ja pidas endaga aru. Klaveri kaas seisis lahti, sohvapadjad vedelesid, kuidas juhtub, teetass oli lauale jäetud – mõnes mõttes jättis tuba mulje, justkui oleks too, kes seal viimati viibis, ainult korraks välja läinud ning pöörduks iga hetk tagasi; ent ometi aimus teisel pool klaasi olevast maailmast midagi õõvastavalt püsivat ja tardunut. Näis, nagu oleks tuba külmutatud, selle sisu ootele jäetud; otsekui oleks isegi õhk, see kõigist elementidest vastalisim, sealt välja tõrjutud, nii et sees ei saaks õieti hingatagi. Ja oli veel midagi. Midagi, mis lubas arvata, et tuba oli seisnud mahajäetuna juba pikka aega. Sadie oli esialgu kirjutanud selle silmade väsimuse arvele, aga mõistis nüüd, et ruumi sünge hallus tulenes tegelikult paksust tolmukorrast.
Praegu nägi ta seda akna all olevale kirjutuslauale langevas valgusvihus täitsa selgelt: kõiki seal olevaid esemeid – tindipotti, lambivarju ja hulka läbisegi nende ees lebavaid avatud raamatuid – kattis hall kiht. Sadie pilku köitis kõige peal olev paberileht: sellele oli joonistatud lapse nägu, ilus nägu, millel olid suured tõsised silmad, pehmed huuled ja kahel pool pead väikeste kõrvadeni ulatuvad juuksed, nii et poisike (või tüdrukuke, raske oli vahet teha) nägi välja pigem haldja kui päris lapse moodi. Sadie märkas, et joonistusel on plekke, must tint oli siin-seal laiali läinud, tugevad jooned olid ähmastunud ja alla nurka oli midagi kirjutatud, kunstniku nimi ja kuupäev: 23. juuni 1933.
Selja tagant kostvast valjust mürast ja liikumismüdinast heitunud Sadie võpatas ja lõi otsmiku vastu klaasi ära. Tihnikust tormas välja kaks lõõtsutavat musta koera, kes tulid ta jalgu nuhutama. „Tahate hommikust süüa,”
