kerkinud päike oli kadunud pilve taha ja aknad ei helkinud enam järvega võidu. Hoone oli tõmbunud korraga morniks nagu tujukas laps, kes on harjunud olema tähelepanu keskpunktis ning mossitab nüüd, et temast välja ei tehta. Isegi linnud käitusid jultunumalt kui enne: häälitsedes kummaliselt, otsekui naeraksid, sõelusid nad sumeda lagendiku kohal edasi-tagasi ning putukate koor muutus palavuse kasvades üha valjemaks.
Järvepinna iseäralikult tinajas läikes oli midagi tõrjuvat ning ühtäkki tundis Sadie selgesti seda, mida oli adunud varemgi: ta on siin sissetungija. Raske öelda, mis selle selguse põhjustas, aga pöördudes minekule, pugedes läbi jugapuudes oleva avause ja hakates koerte kannul kodu poole sörkima, teadis ta – seda kinnitas kõhus tekkinud iseäralik paine, mis pidanuks olema omane igale politseiuurijale –, et selles majas on juhtunud midagi hirmsat.
4.
Cornwall, oktoober 1932
Tüdrukud lagistasid naerda ja muidugi pani see kõik heast meelest hõiskama, kui väike purilennuk emast tema soengut riivates üle lendas. Alice lõi erutusest käsi kokku ning Clementine kappas mänguasjale järele.
„Ärge seda aga liiga beebi lähedal loopige,” hoiatas ema, patsutades pealage, et teha kindlaks, kas kõik juuksenõelad on ikka oma kohal.
Kui Clemmie hoiatust kuulis, siis märku ta sellest igatahes ei andnud; ta jooksis, nagu oleks tal elu kaalul, käed kõrgele tõstetud, seelik tuules lehvimas, valmis lennukit kinni püüdma, niipea kui see ähvardab hädamaandumise teha.
Trobikond uudishimulikke parte, kes olid paterdanud kaldast üles uurima, mis askeldamine seal käib, pudenes sulgi soputades ja nördinult prääksudes laiali, kui purilennuk, Clemmie tihedalt kannul, nende keskele maandus ja rohul edasi libises, enne kui pidama jäi.
Isa tõstis pilgu luuleraamatult, mida ta luges, ja naeratas. „Ilus maandumine!” hüüdis ta oma pingilt vana istutuskasti kõrvalt. „Tõesti ilus.”
Purilennuk oli olnud tema mõte. Ta oli näinud ajalehes kuulutust ning tellinud selle spetsiaalselt Ameerikast. See pidi olema saladus, aga Alice oli teadnud seda juba mitu kuud – tema teadis alati enne õiget aega, kes kellele mida kingib –, ta oli näinud isa kevadel ühel õhtul kuulutusele osutamas ja ütlemas: „Vaata seda. See oleks Clemmiele suurepärane sünnipäevakink, mis sa arvad?”
Ema, kes polnud sellest sugugi nii suures vaimustuses, oli küsinud, kas puust purilennuk on tõesti kaheteistkümneaastasele tüdrukule kõige sobivam kingitus, aga isa üksnes naeratas ja vastas, et Clemmie pole tavaline kaheteistkümneaastane tüdruk. Selles oli tal kahtlemata õigus: Clemmie oli tõepoolest isesugune. „Poeg, keda meile ei sündinud,” armastas isa öelda, enne kui majja tuli Theo. Ka purilennuki koha pealt oli tal olnud õigus: kui Clemmie oli pärast sööki lõunalauas pakkepaberi lahti kiskunud, nii et kingitus nähtavale tuli, läksid tal silmad suureks ja ta hakkas rõõmust sõna otseses mõttes kiljuma. Ta oli laudlina kaasa kiskudes püsti hüpanud, et joosta uksest välja.
„Clemmie, ei,” oli ema manitsenud, püüdes kinni kõikuma löönud vaasi. „Me ei ole veel lõpetanud.” Siis oli ta pöördunud paluvalt teiste poole. „Ärme lähme välja. Mõtlesin, et mõistatame ehk raamatukogus šaraade …”
Paraku oli kaunis raske pidada sünnipäevapidu, kui aukülaline oli putku pistnud, ning nõnda ei jäänudki neil ema ilmselgeks meelehärmiks muud üle kui jätta hoole ja armastusega kaetud laud sinnapaika ja kolida oma pärastlõunaste pidustustega aeda.
Ning seal nad nüüd olidki kogu perega, härra Llewellyn, vanaema ja hoidja Rose kaasa arvatud, Loeannethi sügavrohelisel murul, kus varjud hakkasid pärastlõunaselt pikemaks venima. Päev oli kaunis, sügis küll, aga mitte veel külm. Elulõng õitses ikka veel maja seinal, linnukesed sõelusid sädistades lagendiku kohal siia-sinna ning isegi pisike Theo oli punutud korvis õue toodud.
Üks talunik põletas naabruses asuval põllul kanarbikku ja lõhn oli imeline. See aastaaegade vaheldumisega seostuv hõng tegi Alice’i alati õnnelikuks; seistes ja vaadates puidust lennukiga askeldavat Clemmiet, tundes kaelal päikese soojust ja paljaste taldade all jahedat maad, koges ta hetke vältel sügavat ja sulnist rõõmu.
Alice pistis käe tasku ning tõmbas välja märkmiku; soovides panna kiiresti kirja selle tunde, päeva ja inimesed, kes sinna kuulusid, näris ta täitesulepea otsa ning libistas pilgu üle päikeses kümbleva maja, leinapajude, sillerdava järve ja raudväraval ronivate kollaste rooside. See oli nagu juturaamatu aed – see oligi juturaamatu aed – ja Alice armastas seda. Ta ei lahku kunagi Loeannethist. Mitte kunagi. Ta kujutles end seal vanaks saavat. Vanaks õnnelikuks naiseks, kellel on pikad valged juuksed ja kassid – jah, kindlasti paar kassi, kes pakuvad talle seltsi. (Ja Clemmie käib tal siin külas, aga Deborah arvatavasti mitte, sest temale meeldib palju rohkem Londonis, kus tal on suur maja, jõukas abikaasa ja hulk teenijaid, kes hoolitsevad tema riiete eest …)
Täna on taas kord niisugune päev, mõtles Alice, lastes sulepeal rõõmsalt üle lehekülje lennata, kui kõik tunduvad mõtlevat temaga ühtemoodi. Isa oli teinud pausi ja tulnud oma kabinetist välja, härra Llewellyn oli võtnud kuue seljast ning kõndis ringi vesti ja särgi väel, vanaema deShielgi näis olevat vaat et õnnelik, tehes paju all oma väikest uinakut. Ema oli ainus erand, aga talle polnud kunagi meeltmööda, kui tema plaanid pea peale keerati, ja ta pidigi olema pisut jäik ja tõre.
Isegi Deborah, kes mänguasjadest enamasti suurt ei hoolinud, sest pidas ennast nende tarvis liiga täiskasvanulikuks ja daamilikuks, oli lasknud ennast Clemmie vaimustusest kaasa kiskuda. Muidugi mõista ärritas see teda, sellepärast oli ta istunud teistest eemale, raamatukogu akna all olevale pingile ning kui üldse rääkis, siis järsult ja napisõnaliselt näitamaks, et tegelikult oleks tal targematki teha ja neil veab, et ta otsustas õnnestada neid oma kohalviibimisega. „Vaata, kas saad panna selle ringi pöörama,” hõikas ta nüüd, võttes kätte karbi, milles purilennuk sees oli olnud. „Siin ütleb, et kui sa kummid õigesti sätid, saad panna selle tiire tegema.”
„Tee on valmis,” ütles ema, kelle hääles pahakspanev noot üha süvenes, sedamööda kuidas õhtupooliku sündmused järjest kaugenesid tema kavandatud plaanist. „Praegu on see veel värske, aga varsti jahtub ära.”
Lõunasöök oli olnud rikkalik ja tee järele polnud kellelgi erilist isu, aga härra Llewellyn kui ustav sõber tegi, mida temalt oodati, ning võttis vastu tassi ja alustassi, mille ema talle kätte torkas.
Deborah seevastu eiras pakkumist täielikult. „Kähku, Clemmie,” ütles ta. „Viska veel üks kord.”
Clemmie, kes kinnitas parajasti purilennukit oma kleidi satiinvolangi külge, ei vastanud. Torganud seelikusaba pükste vahele, ajas ta pea kuklasse ja seiras plaatanilatva.
„Clemmie!” hüüdis Deborah nüüd juba käskivalt.
„Kas upitad mind?” küsis noorem õde vastu.
Ema tõstis küll parajasti härra Llewellynile kooki, aga pahandust kuulutavaid märke ei lasknud ta kunagi kõrvust mööda, seepärast ei poetanud ta maha ainsatki puru, vaid lausus: „Ei, Clemmie! Seda küll mitte!” Ta heitis liitlast otsides pilgu isa poole, aga too oli pugenud uuesti raamatu taha peitu ja seadnud end õnnelikult sisse Keatsi poeesia maailmas.
„Las ta läheb,” rahustas härra Llewellyn ema. „Temaga ei juhtu midagi.”
Deborah ei suutnud kauem selle õhtupooliku kiusatustele vastu panna, vaid viskas karbi enda kõrvale istmele ja tõttas puu alla. Hoidja Rose laskis endale augu pähe rääkida, nad võtsid teineteisel kätest kinni, et moodustada
