lehestiku varjus ülespoole ronib.
Viimaks kostis juubeldav hüüe ning ladvas ilmus nähtavale lehvitav käsi. Silmad pärastlõunases päikeses vidukile tõmmatud, vaatas Alice naerdes, kuidas noorem õde sättis end kõige jämedamale oksale istuma ja harutas purilennuki tasahilju lahti sealt, kuhu oli selle kinnitanud. Kui kummipael oli tihedasti mähitud, tõstis Clemmie käe, kandes hoolt, et lennuk stardiks parima nurga alt, ja siis, ja siis … laskis selle lendu!
Purilennuk sööstis õhku nagu lind, tuhises üle helesinise taeva, keeras korraks nina pisut allapoole, ent ajas ennast siis jälle horisontaalseks, kuni kiirus kahanes ja sabale langev surve vähenes, nii et tagumine osa kaldus natuke ülespoole.
„Vaadake!” hüüdis Clemmie. „Vaadake nüüd!”
Ja tõesti, purilennuk hakkaski tegema otse järve kohal pööret; vaatepilt oli nii kütkestav, et isegi härra Harris ja uus aednik jätsid pooleli töö, millega nad parajasti paadisilla juures ametis olid, ja vaatasid üles taeva poole. Puhkes spontaanne aplaus, kui purilennuk lõpetas pöörde ja jätkas lendu, ületades järve ning maandudes sujuvalt ja kergelt teisel kaldal allikat ümbritseval tasasel rohumaal.
Kogu maailm näis tarduvat, kui väike lennuk taevasse kaart joonistas, seepärast tuli Alice’ile üllatusena, et beebi nutab. Vaene väikseke! Keset kogu seda elevust oli tema oma korvis täiesti unarusse jäetud. Alice, kes oli harjunud pidama ennast vaatlejaks, laskis pilgul ringi käia, oodates, et keegi võtab midagi ette, aga pidi siis tõdema, et tema on ainus, kes saab seda teha. Ta oli juba valmis minema Theo korvi juurde, kui nägi, et isa jõuab temast ette.
Leidus isasid, Alice vähemasti oli nõnda kuulnud, kes arvasid, et nutvat beebit lohutada ei ole nende ülesanne, aga nende oma sääraste hulka ei kuulunud. Ta oli maailma parim isa, lahke ja leebe ning tark, väga tark. Ta armastas loodust ja teadust ning kirjutas koguni maakera kohta käivat raamatut. Ta oli selle teose kallal töötanud üle kümne aasta ning (ehkki Alice poleks mingi hinna eest nõustunud seda tunnistama) see oli ainus asi, mida ta isa juures võimaluse korral oleks muutnud. Tal oli hea meel, et isa on tark, aga see raamat röövis temalt liiga palju aega. Alice oleks eelistanud, et ta veedaks selle aja pigem nende seltsis.
„Alice!”
Deborah hüüdis teda ning see, mida õde öelda tahtis, pidi olema tähtis, sest ta oli unustanud koguni tülpimust teeselda. „Alice, tee kähku! Härra Llewellyn viib meid paadiga sõitma!”
Paadiga! Vahva! See oli midagi haruldast: paat oli kuulunud emale, kui Eleanor oli alles noor tüdruk, ning sellepärast kuulutatud millekski hinnaliseks, mida Ei Tohi Kasutada. Alice’i nägu säras ja süda hõiskas ning pärastlõunane päike tundus korraga eredam kui enne. Sellest tõotas tõesti kujuneda kõigi aegade parim päev.
5.
Cornwall, 2003
„Me oleme tagasi!” Sadie lükkas vanaisa maja väikeses esikus mudased jooksukingad jalast ja togis need varbaga põrandaliistu juurde ritta. Kaljutipul asuv majake oli täis maitsva sooja toidu lõhna ning hommikusöögi järele igatsev kõht andis endast häälekalt märku.
„Kuule, Bertie, kas tead, mille meie leidsime?” Ta ammutas riidenagi all olevast tünnist koertele krabinal kuivtoitu. „Kus sa oled, vanaisa?”
„Köögis,” tuli vastus.
Sadie patsutas sööki kugistavatele koertele veel korra turjale ja läks sisse.
Vanaisa istus ümmarguse puidust söögilaua taga, aga ta polnud üksi. Tema vastas oli istet võtnud lühikeste hallide juuste ja prillidega väike krapsaka moega naine, käes kruus ja näol rõõmus tervitusnaeratus.
„Oi,” ütles Sadie. „Palun vabandust. Ma ei teadnud …”
Vanaisa lõi käega ega lasknud tal edasi rääkida. „Kann on veel soe, kulla Sadie, vala endale tassitäis ja istu meie juurde. Saa tuttavaks: Louise Clarke haiglast, ta tuli vaatama, kas meil on anda pööripäevapidustusteks mänguasju.” Kui Sadie vastu naeratas – tere-tere –, lisas Bertie: „Louise oli nii lahke ja tõi meile õhtusöögiks hautist.”
„Ah, see nii väike asi,” ütles Louise ja ajas end pooleldi püsti, et suruda Sadie kätt. Naine kandis luitunud teksaseid ja tema T-särgilt, mis oli samasugust kärtsrohelist värvi kui prilliraamid, võis lugeda: Imesid juhtub! Naise nägu olnuks otsekui mingist sisemisest allikast valgustatud ja jättis mulje, nagu magaks ta paremini kui enamik teisi inimesi; Sadie tundis, et paistab tema kõrval tolmune, kortsus ja pahur. „Su vanaisa teeb nii ilusaid asju, ta on osav puunikerdaja. Haigla müügilett tuleb sel aastal eriti pilkupüüdev. Meil on temaga tohutult vedanud.”
Sadie oli sellega igati nõus, aga teades, et vanaisale on avalik kiitus vastukarva, ei lausunud ta midagi. Selle asemel suudles ta Bertiet paljale pealaele, kui end tema tooli tagant läbi pressis. Küllap ma pean tal siis piitsaga selja taga seisma ja teda tööle sundima,” sõnas ta pingini jõudes. „See hautis lõhnab isuäratavalt.”
Louise naeratas rõõmsalt. „See on mu enda retsepti järgi tehtud: armastusega vürtsitatud läätseroog.” Sealt oleks võinud jutujärjega edasi minna mitut moodi, aga enne kui Sadie jõudis otsustada, kuidas nimelt, oli Bertie juba vahele torganud: „Sadie tuli mõneks ajaks minu juurde – Londonist.”
„Puhkus, vaat kui tore. Kas sa kahe nädala pärast ka veel siin oled? Siis on pööripäevapidustused.”
„Võib-olla,” vastas Sadie, hoidudes vanaisa poole vaatamast. Kui too tema plaanide järele küsis, oli ta vastanud üpris umbmääraselt: „Vaatan, mida sisetunne ütleb.”
„Jätad asjad universumi otsustada,” ütles Louise heakskiitvalt.
„Umbes sedamoodi jah.”
Bertie kergitas kulme, aga ei tahtnud ilmselt hakata peale käima. Ta osutas peaga Sadie mudaste riiete poole. „Sa oled kellegagi kakelnud.”
„Kui sa vaid näeksid, missugused selle teise riided on.”
Louise’i silmad läksid suureks.
„Mu lapselaps on jooksja,” seletas Bertie. „Üks neid iseäralikke inimesi, kellele näikse meeldivat ennast piinata. Viimase nädala hirmsa ilmaga jäi ta nelja seina vahel lausa haigeks ja elas ennast nüüd vist kohalikel jooksuradadel välja.”
Louise hakkas naerma. „Uustulnukatega on sageli nõnda. Siinsed udud masendavad inimesi, kes pole nende keskel üles kasvanud.”
„Mul on hea meel teatada, et täna pole udust jälgegi,” lausus Sadie ja lõikas endale suure viilu Bertie igapäevast haputainaleiba. „Taevas on kristallselge.”
„Rõõm kuulda.” Louise jõi oma teekruusi tilgatumaks. „Mul on haiglas kolmkümmend kaks ohtlikult erutatud last, kes ootavad, et neid viidaks mere äärde piknikule. Veel üks edasilükkamine ja kardan, et nad tõstavad mässu.”
„Kuule, ma tulen sulle appi,” sõnas Bertie. „Ärme anname neile väikestele kinnipeetavatele põhjust ilmutada allumatust.”
Samal ajal kui Bertie ja Louise nikerdatud mänguasju pehmesse paberisse mähkisid ja pappkarpi asetasid, määris Sadie leivale võid ja moosi. Ta kibeles rääkima Bertiele majast, mille oli keset metsa avastanud. Selle eriskummaliselt üksildane atmosfäär oli tulnud temaga koju kaasa ning ta kuulas üksnes poole kõrvaga, kuidas teised rääkisid komiteesse kuuluvast
