imeks panna, kui kiiresti Bertie endale selles uues kogukonnas koha oli leidnud. Sellest, kui vanaisa siia saabus, oli möödas ainult pisut üle aasta ning juba tundus ta olevat sõlminud sidemeid, mis olid nii sügavad, nagu oleks ta veetnud siin kogu elu. Sadie kahtles, kas ta ise tunneb nimepidi kõiki naabreid selles kortermajas, kus oli elanud seitse aastat.
Ta võttis laua ääres istet ja katsus meelde tuletada, kas ülemise korruse mees on Bob või Todd või hoopis Rod, aga ei jõudnudki otsusele, sest enne lausus Bertie: „No nii, Sadie, kullake, räägi siis meile, mida sa leidsid. Su väljanägemise järgi võiks arvata, et kukkusid vanasse vasekaevandusse. Ta jättis kujukeste mähkimise pooleli. „Ei kukkunud ju, ega?”
Pooleldi heldinult, pooleldi nördinult tõstis Sadie silmad taeva poole. Bertie kippus liiga palju muretsema – igatahes Sadie pärast küll. Niisugune oli ta olnud sestsaadik, kui Ruth suri.
„Leidsid peidetud varanduse? Kas me oleme rikkad?”
„Kahjuks mitte.”
„Siin ei oleks ime, kui varanduse otsa satuksid,” ütles Louise, „kogu rannik on salakaubavedajate tunnelitest läbi uuristatud. Kas jooksid ümber neeme?”
„Ei, metsas,” vastas Sadie. Ta rääkis lühidalt, kuidas Ramsay oli putku pannud ning tema ja Ash olid pidanud teist koera otsides rajalt hälbima.
„Sadie …”
„Jah, tean, vanaisa: metsad on paksud ja mina olen linnauntsakas, aga mul oli ju ometi Ash ning targasti tegime, et otsima hakkasime, sest kui me Ramsay viimaks üles leidsime, oli ta jalgapidi vanast paadisillast läbi vajunud ja sinna kinni jäänud.”
„Paadisild? Metsas?”
„Mitte just lausa metsas. Seal oli lagendik. Kellegi maavaldus. Järv oli keset imetoredat umbekasvanud aeda. Sulle oleks see paik kindlasti meeldinud. Seal olid leinapajud ja tohutud hekid ning kunagi võis see koht minu arvates olla lausa suursugune. Maja oli seal ka. Mahajäetud.”
„Edevane’i mõis,” ütles Louise vaikselt. „Loeanneth.”
Väljaöelduna oli sel nimel nõiduslik ja salapärane kõla nagu paljudel kõmri sõnadel ja Sadie pidi tahes-tahtmata mõtlema, kui iseäraliku tunde olid temas tekitanud lendlevad putukad: just nagu oleks maja ise elus. „Loeanneth,” kordas ta.
„See tähendab järveäärset maja.”
„Jah …” Sadie silme ette kerkisid järv ja selle kõhedust tekitav linnuriik. „Jah, see ta oli. Mis seal juhtus?”
„Midagi kohutavat,” vastas Louise ja raputas nukralt pead. „Kolmekümnendatel aastatel, mina polnud siis veel sündinud. Ema rääkis meile sellest sageli, et me oma uitamistes kodust liiga kaugele ei eksiks. Ühe suure peo ajal läks seal öösel kaduma laps; perekond oli jõukas ja üleriigiline ajakirjandus pühendas sellele palju tähelepanu. Politsei algatas ulatusliku juurdluse ja Londonist toodi kohale parimad uurijad. Kasu polnud sellest muidugi kõige vähematki.” Louise poetas viimased kaks mänguasja karpi ja pani kaane peale. „Vaene poiss, ta oli alles pisike põngerjas.”
„Ma pole sellest juhtumist midagi kuulnud.”
„Sadie töötab politseis,” seletas Bertie. „Uurijana,” lisas ta, hääles uhkusenoot, mis pani Sadie sisemiselt võpatama.
„Nojah, aga see juhtus ju nii ammu,” ütles Louise. „Iga kümmekonna aasta järel tiritakse see lugu jälle lagedale. Keegi helistab politseile, et on leidnud mingeid tõendeid, aga need ei vii kuhugi välja; jumal teab kust ilmub lagedale mees, kes väidab, et tema ongi kadunuks jäänud poiss. Kohalikest lehtedest kaugemale need lood paraku ei jõua.”
Sadie meenutas tolmust raamatukogu, kirjutuslaual lebavaid avatud raamatuid, joonistust, seinal rippuvat portreed. Kõik need isiklikud asjad pidid ju kord kellelegi kallid olema. „Kuidas juhtus, et see maja maha jäeti?”
„Perekond sõitis lihtsalt ära. Pani uksed lukku ja pöördus tagasi Londonisse. Ajapikku läks inimestel meelest, et seal üldse kunagi keegi oli elanud. Sellest on saanud kohalik Okasroosikese loss. Maja asub nii sügaval metsas, et juhuslikult sinna ei satuta. Peab olema hea põhjus, kui keegi selle üles otsib. Räägitakse, et kunagi oli see imeline paik – ilus aed, suur järv … Otsekui maapealne paradiis. Sellele tuli lõpp, kui poisike kadus nagu tina tuhka.”
Bertie ohkas rahulolevalt ja lõi vaikselt käsi kokku. „Jah,” sõnas ta. „Just niisugune pilt mulle enne siiatulekut Cornwallist maalitigi.”
Sadie kortsutas üllatunult kulmu, et tema muidu nii pragmaatiline vanaisa niiviisi reageeris. Jah, see oli romantiline lugu, aga temas tõstis pead uurija. Inimesed ei saanud lihtsalt asja ees, teist taga kaduda. Ta eiras Bertie reaktsiooni ja pöördus Louise’i poole. „Politsei uuris asja …” lausus ta. „Kahtlusaluseid ju ikka oli?”
„Arvatavasti küll, aga süüdi ei mõistetud kedagi. Niipalju kui ma mäletan, oli kogu selles loos palju salapärast. Mitte ühtki tõsiseltvõetavat niidiotsa. Poissi otsiti igalt poolt, esialgu arvati, et ta oli lihtsalt minema kõndinud ja ära eksinud, aga temast ei leitud vähimatki jälge.”
„Ja perekond ei pöördunudki sinna tagasi?”
„Mitte kunagi.”
„Maja nad ära ei müünud?”
„Minu teada küll mitte.”
„Veider,” lausus Bertie, „lasta hoonel kõik see aeg lihtsalt seista – üksildasena, uksed lukus.”
„Küllap nad lihtsalt ei suutnud sinna jääda,” ütles Louise, „majas oli liiga palju mälestusi. Raske on isegi ette kujutada, mida tähendab lapsest ilma jääda. Tohutu lein, jõuetustunne. Ma saan aru, miks nad otsustasid selle paiga hüljata, alustada kusagil mujal otsast peale. Puhtalt lehelt.”
Sadie ümatas nõusolevalt. Ta jättis lisamata selle, mida teadis oma kogemustest: ükskõik kui kiiresti ja kaugele inimene ka ei jookseks, ükskõik kui puhta lehe ta oma elus ka ette ei pööraks, kurikaval minevik saab ta ükskord ikkagi kätte.
Läinud sel õhtul tuppa, mille Bertie oli talle teisel korrusel sisse seadnud, võttis Sadie jälle kätte ümbriku, nagu oli teinud eelmisel ja üle-eelmiselgi õhtul. Kirja ta sealt siiski välja ei libistanud. Seda polnud tarvis, sisu oli tal juba mitu nädalat tagasi pähe kulunud. Ta vedas pöidlaga üle esikülje, kuhu oli aadressi kohale trükitähtedega kirjutatud: MITTE MURDA, SEES ON FOTO. Pildi oli ta endale samuti meelde jätnud. See oli asitõend. Käegakatsutav tõendusmaterjal selle kohta, millega ta hakkama oli saanud.
Koerad nahistasid tema voodijalutsi juures ja Ramsay niutsus unes. Et looma rahustada, asetas Sadie käe tema soojale küljele. „Kuss-kuss, vanapoiss, kõik läheb hästi.” Tal käis peast läbi, et peale koera püüdis ta sellega lohutada ka ennast. Viisteist aastat oli läinud, enne kui minevik ta kätte sai. Viisteist aastat, mille vältel ta oli otsustanud liikuda edasi, vaatamata kordagi selja taha. Ausalt öeldes tundus see uskumatu: pärast kõiki Sadie pingutusi ehitada oleviku ja mineviku vahele kaitsevall piisas ühest kirjast, et see põrmu variseks. Sadiel pruukis ainult silmad kinni panna ning juba ta nägigi ennast sellisena, nagu oli olnud toona: kuusteist aastat vana, ootamas vanemate hoolitsetud ridamaja ees telliskiviseina ääres. Nägi odavat sitskleiti, mis tal seljas oli, paksu huuleläikekihti, tumeda silmapliiatsiga tõmmatud kontuure. Ta mäletas veel praegu, kuidas ta neid joonistas: vaatas, tömp pliiatsijupp käes, oma peegelpilti, täis tahtmist teha sõõrid nii paksud, et võiks nende taha peitu pugeda.
