tüdruku mantel on? Ma pean minema.”
„Võib-olla saad Salvoga rääkida, kui ta koju tuleb …” ütles Gina.
„Ma ei jää ootama. Sina võid viimsepäeva laupäevani oodata, kas ta suvatseb seda korterit külastada. Ei, meie läheme ära. Tule, Marybeth, kus su mantel on?”
„Head aega, tädi Ginny,” ütles Mary Ginat kallistades. „Kas sa homme ka tuled?”
„Homme mitte, lapsuke. Kolmapäeval.”
Phyllis tõmbas tütre Ginast eemale ja tormas hüvasti jätmata välja. Gina vaatas emale ja tütrele järele valusa igatsusega. Mis tunne võib olla, kui sul on õigus omaenda lapsi teiste inimeste embusest välja rebida? Gina viivitas veel mõne minuti, lootes, et Salvo tuleb koju, aga kui vend ei tulnud, pani ta mantli selga ja läks välja teda otsima.
Talle ei meeldinud kalmistut tänavast eraldavast tellismüürist mööduda. Tal võttis südame alt külmaks teadmine, et ehkki ta hauakive ei näe, varitsevad need seal kusagil just selleks ehitatud müüri taga, nagu oleksid need nii jubedad, et ta ei tohiks neid näha.
Ta leidis venna ühe Hanoveri tänava kõrtsi juurest, too värises purjus meeste pundis, kes õlut kõnniteele loksutasid ja soojasaamiseks kätele puhusid.
„Salvo,” ütles Gina venna selja taha astudes ja teda müksates. Ta viis venna teistest eemale, kuid nägi, et too pole võimeline ei rääkima ega isegi kuulama. Gina ei osanud vastata igavesele küsimusele: kas vend jõi selleks, et õnnetuks saada? Või oli ta lihtsalt õnnetu joodik?
Gina ei osanud paljudele igavestele küsimustele vastata.
„Kus laps on?”
Seda Gina teadis. „Oma ema juures.”
Salvo sülitas.
„Sa pidid kella viieks koju tulema, et me saaksime rääkida.”
„Mul oli palju tegemist.”
Seda nägi Gina ise ka. Tal oli külm. „Ma pean nüüd jooksma. Ma jään rongist maha. Kolmapäeval tulen uuesti.”
„Tule varem. Palun. Ma jään tööst ilma, kui ma lõuna ajal tööd teha ei saa. Kuidas Mimoo elab?”
Gina kehitas õlgu. „Ta jäi veel ühest teenijakohast ilma. Muudkui pillab asju. Aga, Salvo …” Gina võitles endaga. Polnud õige aeg. Kuid peagi olid jõulud. „Kas sa tuled koos Maryga meile jõulusid veetma? Palun.”
Salvo raputas pead. „Sa tead, et ma ei saa. Pealegi võtab tema pagana ema ta enda juurde.”
„Ära räägi oma lapse emast niimoodi.”
„Kas sa oled seda hirmsat inimest näinud?”
„Ikka üks ja seesama. Lihtsalt … neela oma uhkus alla, Salvo. Meie ema pärast. Võta Mary kaasa. Võta Phyllis ka. Matame kord aastas, jõulude ajal, sõjakirve maha.”
„Sa tead, kuhu ma tahaksin selle sõjakirve matta,” ütles vend üsna kainelt.
„Oh, Salvo … mida sa teed: oled igavesti vihane?”
„Per sempre 3.”
„Palun. Mimoo nutab igal õhtul. Ta tahab jõulude ajal lapselast näha.”
„Tema ema võtab ta enda juurde, ma ju ütlesin. Tema ema, kes on endale muide leidnud järgmise lolli, kes tema üüri kinni maksab.” Salvo vandus. „Miks sa selle asemel, et minuga rääkida, oma vabaabielumehele ei ütle, et ta võiks jõuludeks oma perele külla minna? Ütle, et veetku veidi aega nendega. Või siis ütle, et muretsegu endale kuramuse töökoht. Siis tulen.”
„Ta pole mu vabaabielumees.”
„Kas te laulatasite kirikus?”
„Salvo.”
„Just nimelt.”
„Sa tead, et ta ei saa,” ütles Gina viimaks.
„Ei saa tööle minna? On see vast tore maa.” Salvo naeris. „Siin võib elada mingit kuramuse tööd tegemata. Kas immigrandid saavad seda endale lubada? Mitu põlve me peame rühmama, enne kui võime ainult laua ümber istuda ja tarka nägu teha?”
„Jäta, Salvo, sa tead, et ta on tööd teinud. Ta püüab kogu hingest. See pole talle kerge. See tähendab, ta ei saa oma perele külla minna.”
„Ah ei saa, tõesti või? Noh, mina ka ei saa.”
„Ta ei saa neile külla minna, sest nad ei taha teda. Selles vahe ongi. Nad ei taha temaga mingit tegemist teha. Tema isa tegi selle täiesti selgeks. Sa tead seda.”
Salvo ohkas. Tema mustad silmad kiiskasid. „Mina ei saa iial tõsta oma jalga majja, kus elab see mees.”
„Mees, kes on su õemees?”
„Nimeta teda, kuidas tahad.” Vend pilgutas silmi, kehitas õlgu, vahetas teemat nagu ikka.
„Ütle Mimoole, et ma kavatsen elukutset vahetada. Vaata seda.” Ta näitas õele keeruka nikerdusega piipu. „Sellesse on nikerdatud Bunker Hilli lahing,” jätkas Salvo uskumatust väljendaval toonil. „Kas pole imeline? Ma tahan piibunikerdajaks hakata. Ma tunnen ühte meest. Püüan õpipoisiks saada.” Ta vangutas pead. „Siiski on üks tobe reegel, millest me püüame mööda hiilida. Ma pean kakskümmend viis aastat õpipoiss olema, enne kui nikerdajaks saan. Kas sa kujutad ette?”
Gina silmitses venda kiindunult. „Sinust saab piibunikerdaja, Salvo? Kas sa ise ka aru saad, mida räägid?”
Nad itsitasid ja embasid. Salvo keeras õe ringi ja osutas tänavale. „Mine. Kähku. Muidu mõtleb veel, et teed talle sarvi. Ehkki siis jätaks ta võibolla su maha ja sa oleksid viimaks vaba, nagu papa tahtis.” Vend pistis õele pihku mõne rahatähe. „Suudle minu poolt Mimood. Ütle, et raha on jõuludeks. Kolmapäeval saan veel. Ma püüan Purity piiritusetehasesse tööle saada. Nad teevad siin North Endis melassi. Kui seal tööd saan, olen eluks ajaks kindlustatud. Ametiühing ja puha. Ütle seda Mimoole, et ta ei muretseks. Mine nüüd.”
Rongiga tagasi sõites mõtles Gina Salvo sõnadele. Ta ei arvanud, et Harry tõlgendab tema hilinemist truudusetusena. Harry polnud selline mees.
Gina käed, pihud, olid vastu külma klaasi. Rong seisis ja ootas märguannet.
Nad püüdsid kõigest hingest võimalikult hästi hakkama saada. Kas Gina oli kunagi kurtnud? Kuidas ta sai kurta, kui talle oli antud see, mida tema süda üle kõige himustas. Sa oleksid ju tänamatu, kui seejärel kurdaksid, eks ole?
Vabrikutöölisi vallandati vasakul ja paremal, ehkki pühad lähenesid. Ginal vedas, et tal oli tööd. Anne ja stiilitaju, oli Angela talle kiitvalt öelnud. Aga kui palju stiilitaju oli Ginal viimistlustöökojas vaja? Ta kandis tööl valget, ta ei värvinud enam lõnga. Ta töötas koos naistega aknaid tulvil toas laua taga, seelik seljas.
Miks ta siis mõnikord soovis, et need hooned maha põleksid?
Kord, 1886. aastal, oli seal tulekahju olnud. Miks meenutas ta seda igatsusega?
Igavesti, alati (it).
