see on …”
Mees aimas teda järele. „Harry, millal, oh, millal sa oma perega ära lepid?”
„Väga hea küsimus.”
„Ma magan. Ma ei kuule üldse, mida sa räägid. Ma näen unes, et sa oled vait.”
Gina raputas teda.
Mees oigas.
„Tss,” tegi Gina. „Muidu arvab Mimoo, et me vallatleme.”
„Oleks see vaid tõsi,” vastas Harry, sõrmed naise ihusse surutud.
„Kõigepealt räägime, pärastpoole vaatame, mis edasi saab.” Nad olid väikese voodi tekkide all ligistikku. Külm oli. Nad surusid end teineteise vastu, et sooja saada.
„Pärastpoole pole ma enam ärkvel.”
Kuid miski andis Ginale märku, et mees võib siiski ärkvel püsida.
„Miks sa Arturo vastu kenam ei ole?” pomises Harry, suu vastu Gina kaela. „Angela on hingepõhjani haavunud, et sina ja Mimoo ei ole tema vastu sõbralikumad.”
„Ma olen sõbralik.” Kuid oli tõsi, et ema oli Arturo vastu tõrges. Nagu näeks tema pea kohal musti kaarnaid.
„Ameerika moodi viisakas. Mitte itaallase moodi sõbralik.”
„Ma püüan kõiges olla rohkem ameeriklane ja vähem itaallane.”
Mehe käed liikusid naise kehal, öösärgi all, suu otsis tema suud. „Palun ära seda tee. Ükskõik mida, ainult mitte seda. Ma palun sind, ole itaallane.”
„Siis olen juba kõiges itaallane,” sosistas naine vastu. „Mitte ainult selles ühes asjas, mis sulle meeldib.”
„Ma võtan lapse koos vanniveega.” Tekid libisesid veidi allapoole, kui mees naise külge klammerdus, suu tema paljastel õlgadel, millelt öösärk oli alla tõmmatud. Gina tõmbus tema huultest eemale, ta oli ülitundlik, ja mida selle kohta öelda? Õigupoolest mitte midagi muud kui …
„Lastest rääkides … mm, kuule … mul poleks väikese tite vastu midagi, Harry.”
„Mida?”
„Sina mainisid lapsi.”
„Ma ei maininud lapsi. See oli metafoor.”
„Mina mõtlen päris lapsele.”
„Mis ajast?”
Gina ei tahtnud tunnistada, et on kaua aega päevi lugenud ning neid halastamatus üsakalendris maha tõmmanud. „Juba mõnda aega.”
„Ma arvasin, et me leppisime kokku. Me mõlemad ütlesime ei.”
„Me leppisime tõesti kokku,” ütles naine, suu vastu patja.
Mees oli tema seljal lamanud. Nüüd tuli ta maha. „Noh, ja siis.”
„Noh, ja siis – ei midagi. Ma muutsin meelt. See on naiste eesõigus.”
Harry tõusis istukile. Nii tema ilme kui ka keha väljendasid hämmingut. Gina pidi südamliku naerupahvaku alla suruma. „Kuidas see võimalik on?” küsis mees. „Sa jagad üle nädala keelatud brošüüre sigimisvabaduse selle või teise küsimuse kohta. Alles täna hommikul nägin su kotis artiklit ajakirjast Lucifer the Lightbearer.”
„Olgu …” Naine pigistas vastuse välja. „Sigimisvabadus tähendab ka lapse saamise vabadust, on ju nii?”
„Sinu brošüüride järgi mitte. Kas sa ise oled neid lugenud?”
Gina ei tahtnud tunnistada, et oli nende lugemise lõpetanud. „Ma ei tea, mida vastata. Ma tahan last.”
„Nii äkki?”
„Me oleme kuus aastat abielus olnud. Kas see on sinu meelest äkki?”
„Minu meelest pole see ka mitte-äkki,” vastas Harry. „Pealegi ütlesid sa mulle selgelt: „Ei mingeid lapsi.” Kas sa Chicagot mäletad?”
„Jah, ma mäletan Chicagot. Meie mõnda üürikest, vihmast, õndsat mesinädalapäeva.” Ainsaid mesinädalaid, mis neil olid, oleks ta tahtnud lisada, kuid ei lisanud. „Ma olin kahekümneaastane! Kas sa ei suuda ette kujutada, et kahekümneaastase kolledžitudengina ma ei tahtnud last?”
„Ma arvasin, et see käib su sõltumatu loomuse kohta laiemalt.”
„See käis mu kahekümne eluaasta ja tudengiseisuse kohta.”
„Ja mida tähendas see, et sa käisid iga nädal Emma Goldmani jutlust kuulamas? Kas sa ei kuulnud tema sõnu, et lapsed on orjus?”
„Nagu ma sellele tähelepanu pööraksin. Ta ütleb ka seda, et Jumal on orjus. Ja abielu on orjus. Ja töö on orjus. Me peame hoolega valima, millega nõus oleme.”
„Oh heldus, uudsuse võlu on kadunud!” Harry teeskles vapustust. „Üsna hirmutav. Kas see ootab ka mind?”
„Ei, ma olen ikka veel sinusse kiindunud. Kas tahad, ma näitan, kui kiindunud?”
„Löö mind maha, kui ma peaksin ei ütlema.”
Mehele sai osaks sulnis, üsna häälekas armastus, ja pärastpoole, pimeduses, voodis, hoidis ta naist kaisus, silitas tema nägu, tema keha ja sosistas tasa, niisama hämmeldunult nagu enne. „Ma lihtsalt ei saa sinu järsust meelemuutusest aru.”
„Jah, see on nagu kaljult kukkumine,” sosistas naine, samuti väsinud, lõdvestunud, küllastunud, õnnelik, ent ometi pidi ta ütlema, mida tuli öelda.
„Kas sa teed jälle nalja? Sinust ei saa aru.”
„Mina? Mitte natukestki.” Naine kuulas poole kõrvaga, hõõrus õrnalt käsivart, mis teda embas. „Aga, Harry, meie praeguses olukorras võib Ema Jonesil õigus olla. Sinul pole võimalik last saada. Ainult minul. See on prohvetite seadus. Ma ei saa teha seda, mida ma praegu teen, ja hoolitseda lapse eest.”
Mary Harris Jones ehk Ema Jones oli üks Maailma Tööstustööliste organisatsiooni asutajaid ning väsimatu ametiühinguorganisaator. Enamik tolle aja väljapaistvaid naisi vihkas teda selle eest, et ta oli äge abordi ja naiste õiguste vastane. Ta rääkis kõigile, kes kuulata viitsisid, et noorte kuritegevuse peamine põhjus on see, et emad töötavad väljaspool kodu. See ei teinud teda kellelegi armsaks.
„Küllap mina võiksin selle eest hoolt kanda,” ütles Harry tooniga, millega keegi võiks öelda: „Ma arvan, et võiksin proovida jäätist teha.”
„Ma ei taha, et sina selle eest hoolt kannaksid. Ma tahan last, sest ma tahan emaks saada. Ma ei taha, et mind emaks hüütakse. Ma tahan ema olla. Ma tahan lapsele emaks olla. Ma tahan, et sellest saaks mu elutöö.”
Igavikupikkuse ohkega suudles mees naise huuli, suudles tema paisunud rindade vahet, suudles tema laupa, pani silmad kinni, hingas sügavalt. „Vaat mis ma ütlen,” sõnas ta. „Kuidas oleks, kui ületaksime silla siis, kui selleni jõuame?”
Mees
