pargist mööda Summer Streetini, miili maad Mimoo väikese lihtsa viktoriaanliku maja juurde, mida nad olid rentinud 1899. aastast alates.
Ta valmistus küsimusteks hilise kojujõudmise kohta, läks verandatrepist üles ja tegi ukse lahti. Harry istus köögilaua ääres, selg naise poole, paberid ja kaardid ees, küürutas nende kohal koos Angela, Joe ja Arturoga. Mees pööras pilgu Ginale, naeratas hajameelselt, silmis eemalviibiv kiindumus, ja keeras näo taas laua poole. Valjusid sõnu lausuti tõesti, kuid mitte Ginale. Nelik arutas elavalt mingit probleemi. Kuid nad arutasid alati elavalt mingit probleemi.
„Mis on tähtsam?” küsis Arturo. „Vabadus või võrdsus?”
„Miks meil ei võiks need mõlemad olla?” päris Harry. „Miks me peame valima? Mina ei taha valida. Ja ma tahan, et Lawrence’i elanikel oleksid mõlemad. Ma tahan, et nad oleksid vabad, elaksid kooskõlas, oleksid isetud ja õnnelikud, ja ma tahan, et nad oleksid majanduslikult, materiaalselt võrdsed. Mitte emba-kumba. Kõigepealt Lawrence’is, seejärel igal pool, õigus, Gia?” Harryl oli flanellsärk pükste peal ja lõuga kattis neljapäevane habe – see oli kasvanud reedest alates. Tema liivakarva juuksed olid pikad, peaaegu nii pikad, et need võinuks hobusesappa siduda. Kellelgi pole sellist soengut, korrutas talle Gina. Seepärast see mulle meeldibki, vastas mees. Teist minusarnast ei ole. Tema selged hallid silmad olid ilusad nagu alati, hääl tugev, rahulik, naljatlev.
Naine kummardus, et mehe põske suudelda. „Õige, tesoro4.”
Mees lähendas pea naise omale. „Sa tulid hilja. Oled söönud?”
„Mul pole kõht tühi. Salvo oli tööl ja Phyllis tuli lapsele järele alles pärast seitset.”
„Kas sa rääkisid Salvoga, Gia?” küsis Angela. „Jõuludest?”
Gina riputas mantli ja kübara varna, pani väikese koti käest. Ta võttis kingad jalast, pani sussid jalga. Ta läks malmahju juurde ja pani kannu tulele. Siis tegi Gina suu lahti. „Ma rääkisin tõesti temaga,” ütles ta. „Kas keegi tahab teed?”
Kuid teised olid Massachusettsi tööseadustesse süüvinud. Keegi ei vastanud. Gina tegi tassi teed Mimoole ning kui see oli tõmmanud ja suhkur lisatud, möödus ta ümmargusest lauast, mille ääres radikaalidest rüütlid sepitsedes ja plaane tehes istusid, ning suundus ülemisele korrusele ema magamistuppa.
„Arturo ütleb, et tema tuleb küll jõuludeks siia,” ütles Angela, käsi Arturo käel.
„Mina tulen ka,” ütles Joe. „Kui mind kutsutakse.”
„Muidugi, Joe,” vastas Harry. „Mida rohkem, seda uhkem. Gina, ega sul midagi selle vastu ei ole, et Joe jõuluõhtu söömaajale tuleb?”
„Kui ta kalkuni kaasa toob, tulgu pealegi.”
„Kas su naine teeb nalja?” kuulis Gina Joed küsimas. „Kust ma selle kalkuni võtan?”
„Ta teeb nalja,” vastas Harry. „Ta kujutab ette, et on komöödiateatri näitlejanna.”
Mimoo lamas voodis, päevased rõivad ikka veel seljas. Nüüd oli tema juus hallisegune, ta oli tüsedam kui Ameerikasse tulles, ent mitte vaiksem.
„Oligi viimane aeg ema vaatama tulla, pärast seda kui oled terve päeva ära olnud. Kuidas ta elab?”
„Miks sa teki alla ei lähe, Mimoo?” küsis Gina teetassi voodi kõrvale asetades.
„Ma lähen teki alla siis, kui selleks valmis olen. Mida ta ütles?”
„Kes? Joe?”
„Ära mängi minuga lolli. Mis mul sellest, mida see tolgus millegi kohta ütleb? Mida mu poeg ütles?”
Gina ohkas.
Mimoo pööras pilgu ära.
Nad istusid veidi aega, samal ajal kui tormakad hääled allkorrusel rahutusi ja tänavademonstratsioone kavandasid.
„Aita mul end magamiseks valmis seada,” ütles Mimoo. „Ma olen väsinud.”
Gina aitas emal tõusta. „Ära muretse,” ütles ta. „1912. aasta tuleb parem.”
„Oled sa kindel?”
„Olen küll.”
Mimoo naeris. „Kas sa ei kuule, mis su oma köögis toimub? Mis vandenõu nad hauvad? Pane mu sõnu tähele, sellest tuleb senistest veel hullem aasta.”
„Mida nad alati hauvad? Streike. Demonstratsioone. Parema palga petitsioone. See on kõigest jutt, ära muretse.” Gina pigistas ema kätt. „Mina tean ainult seda, mida ma tean. Sellest tuleb hea aasta. Küll näed.”
„Kas tead, mis järgmise aasta mulle paremaks teeks? Kui mu poeg ja sinu tuuletallajast mees ära lepiksid, mineviku unustaksid, ühe laua äärde istuksid.”
„Ma tegelen sellega.” Gina haakis Mimoo kleidi ja alusundrukud lahti, võttis tal sukad jalast. Ta tõmbas öösärgi üle ema pea ja tõi talle pesukausi veega. Kui ema oli voodis, asetas Gina Salvo raha öökapile teetassi kõrvale.
„Kas ta arvab, et raha teeb selle heaks?” küsis Mimoo. „Ütle talle, et ma ei taha tema raha.”
„Seda oleme proovinud,” ütles Gina. „Ta ei rääkinud meiega aasta otsa. Ta sai lapse ega öelnud meile.”
„Kust sa tead, et su vennal on neid ainult üks, arvestades seda, kuidas ta ringi tõmbab?”
„Mimoo!” Gina pani emale teki peale ja suudles teda.
Mimoo võttis tütre käe, uuris teda, puudutas tema kahvatut nägu, lükkas tumedad lokkis salgud kõrvade taha.
„Mul pole häda midagi,” sosistas Gina. „Ära muretse. Lihtsalt väsinud.”
„Mis veel uudist on? Kas sa kuulsid? Su sõbranna Verity ootab jälle last.”
„Dio mio5, ei. Kust sa tead?”
„Ma mängin tema emaga igal laupäeval bingot. Tema rääkis. Mitmes laps see tal nüüd ongi – kuues?”
„Viies, Mimoo. Jäta.” Gina hõõrus silmi. „Kuidas see tal õnnestub?”
„Sa pole Verityle kindlasti oma lollikindlaid pereplaneerimise meetodeid õpetanud,” ütles Mimoo. „Keegi peaks talle ütlema, et inimesed on mitmes mõttes nagu köögiviljad: tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet.”
Gina naeratas, kummardus veel kord ja suudles ema. „Selle olen täiesti selgeks saanud,” ütles ta. „Mind ei saa keegi liigses paljunemises süüdistada.”
„Mia figlia 6, keegi ei saa sind üldse mingis paljunemises süüdistada.”
Tõsinenud Gina sammus ukse juurde.
„Ütle neile, et nad vaiksemalt räägiksid,” sõnas Mimoo palvehelmeid pigistades. „Mõni inimene peab hommikul tõusma.”
Harry
Aare (it).
Mu jumal (it).
Mu tütar (it).
