üle silla minema.”
Mees naeris kergemeelselt ja pigistas naist. „Miks me ei võiks lasta seemnel paar nädalat idaneda, musirull?”
Gina kergitas pea mehe rinnalt, vaatas pimeduses talle otsa. „Me läheme juba praegu üle silla, mio marito8.”
Viimaks sai mees aru.
Ta ei rääkinud tükk aega, lamas, selg naise poole. Naine silitas teda. Mees ei tõmbunud eemale.
„Miks sa mulle ei öelnud?”
„Ma ju ütlen sulle. Just seda ma praegu teen.”
Mees pani särgi selga ja vajus oma voodipoolele. „Gina, mida me teeme?”
„Me saame hakkama. Kas sa ise ei ütle iga asja kohta just nii? Me saame hakkama.”
„Sa polegi mures?”
„Kas sina oled mures?” Naine tõmbas küüntega üle mehe selja, toksis ja kraapis teda sõrmedega, et meest õrritada. „Caro9, sa pole valmis mu ema majast välja kolima, sa pole valmis tööle minema, sa pole valmis last saama. Enne mind polnud sa valmis abielluma. Sa oled kolmekümne nelja aastane. On aeg. Aeg oma elu väljakujunemata sarvist kinni haarata. Sa ei saa teist võimalust selles jões ujumiseks.”
„Ma arvasin, et sa oled eluga rahul nii, nagu see on.”
Gina ei tahtnud pausi pidada, kuid ei saanud parata, et ta hetkeks kõhklema jäi. „Ma pole õnnetu. Aga mul poleks midagi selle vastu, kui me minu ema juures ei elaks. Mul poleks midagi selle vastu, kui saaksin sinuga veidi omaette olla, ainult sina ja mina ja meie laps. Mul poleks midagi selle vastu, kui ma ei peaks kahel kohal töötama, kõik need päevased tunnid sinust eemal olema.”
„Üks meist peab ikkagi eemal olema,” ütles Harry. „Kui mina tööle lähen.”
Gina noogutas vaikse lepliku nõusoleku märgiks. „Ti amo.10 Aga mina tahaksin, et nüüdsest oleksid töölkäija sina.”
„Gina … me leppisime kokku.”
„Olgu. Leppisime kokku.”
„Ja siis käisid sina ja kuulasid ühte feministi teise järel rääkimas vabaarmastusest, sündimuse piiramisest, sellest, et naised käituksid nagu mehed ja nii edasi.”
„Käisin.”
„Ja edasi?”
„Ja mis edasi? Ma tüdinesin sellest.”
„Sa ei öelnud mulle.”
„Sina tüdinesid sellest nii ammu, et pole mitu aastat minuga kaasa tulnud. Just sellepärast pidin Angelat nendele miitingutele kaasa vedama. Tänu millele ta tutvus Arturoga. Mistõttu ema süüdistab Angela praeguses kitsikuses mind.”
„Mis kitsikuses? Armastuses?”
„Midagi sellist.”
„Ma tahan öelda,” sõnas mees, „et me ei rääkinud kunagi laste saamisest. Me rääkisime ainult sellest, et me lapsi ei taha.”
Gina ohkas. „Millal me viimati sellest rääkisime, et me last ei taha?”
Ta sai mehe vaikimisest aru, et too ei mäleta. Ja tavaliselt mäletas ta kõike.
„Igatahes,” jätkas Gina, „mida ma sinu meelest peaksin selles asjas ette võtma?”
„Ilmselgelt mitte kui midagi.”
„Olgu siis.”
„Kus me elama hakkame? Me oleme ikka veel su ema majas.”
„Ma ei teeni piisavalt, see on tõsi,” ütles Gina. „Ma pole mees. Aga sina oled. Ja sina teeniksid.”
„Kas sa tegid seda selleks, et sundida mind mingit alandavat töökohta vastu võtma?”
„Ei, Harry,” vastas Gina. „Mina tahan lihtsalt last. Ma sooviksin, et sa saaksid ikka veel isa pangaarvetele loota. Ma tean, et su elu oli kergem, kui sa said osta, mida süda himustas, ja arve isa raamatupidajale saata. Ma poleks vastu, kui sa otsustaksid temaga ühendust võtta.”
„Sa tead, et seda ei juhtu kunagi. Mitte pärast seda, mida ta tegi, mida ütles.”
„Sa võid neile lapselapsest rääkida. Esther ..”
„Mitte iialgi.”
„Kas su õde ei rõõmustaks, kui sinult teateid saaks?”
„Ma ei tea. Ma ei hooli.”
„Lapsed siluvad nii mõndagi.”
„Mitte seda.”
„Mimoo ütleb …”
„Mul ükskõik. Laps või mitte, isa ja õde on mu elust kadunud. Täpselt nagu nad tahtsid.”
Gina vajus taas voodisse. „Miks sa neid eemale tõrjud, caro? Oma peret, minu venda. Oma sõpra Beni. Te olite nii lähedased. Miks sa pole talle kirjutanud? Sa ei tea sedagi, kas ta on ikka veel Panamas.”
„Kuidas ma saan talle kirjutada, kui ma ei tea, kus ta on?”
„Vean kihla, et su õde teab. Võiksid temalt küsida.”
„Jäta.”
„Küllap Beni ema teab. Sa võiksid temaga ühendust võtta. Sa said tema emaga nii hästi läbi.”
„Jah, aga tema saab mu isaga liiga hästi läbi. Ma ei palu temalt abi, Gia. Pealegi arvan, et Ben ei taha niikuinii minust kuulda.”
„Sa ei saa kõigiga vimma kiskuda, Harry.”
„Salvo vihkab mind nii väga, et ei tõsta jalgagi oma ema majja. Kuidas see saab minu süü olla?”
Gina ei lausunud sõnagi, hammustas huulde, sundis end vait olema. Miks ta küll pidi sitsiillanna olema? Nad pahvatasid alati välja viimase kui rumaluse, mis neile pähe turgatas.
„Kas sa tead, mida Mimoo ütleb?”
Ka mees heitis taas voodisse. Ta asetas käe naise kõhule. Harry pööras end Gina poole, kummardus tema kohale, suudles teda. „Ei. Räägi mulle, mida Mimoo ütleb.”
„Ta ütleb, et laps toob oma toidu kaasa.”
„Mmm.” Mees suudles naise paljast kõhtu, silitas puusi, hellitas rindu. „Kas sa tead, kes omaenda toidu kaasa toob? Sina.”
Gina valmistab ise tomatipastat. Tal on seljas kumendav läbipaistev suvekleit ja juuksed on üles pandud. Kleit peab olema avar ja õhuke, sest ta kavatseb ette võtta raske füüsilise töö. Ta võib higistama hakata. Mees vaid istub ja vaatab teda, suu paokil, kogu hing õhupuuduses. Ta on nii mitu korda näinud, kuidas naine tomatipastat teeb. Ta ei väsi sellest iial.
Naine
Mu mees (it).
Kallis (it).
Ma armastan sind (it).
