heitis Mimoo tollele üheainsa pilgu, jõudis hädavaevu ära oodata, kuni mees oli läinud, ja küsis oma õetütrelt: „Angie, kas sa oled loll? Kas sa aru ei saa, et see jube mees ei sobi sulle?” Kuna Angie lähimad pereliikmed olid Sitsiilias, võttis Mimoo noore naise kasuema rolli enda peale.
Angela suudles teda. „Sina arvad, et keegi pole mulle küllalt hea, Mimoo. Ma armastan sind.”
„Ei,” vastas Mimoo rahulikult. „Lihtsalt tema ei sobi.”
„Aga ta on imetore! Kirjutab luuletusi. Ta õppis seminaris …”
„Kas ta on praegu ka seminaris?”
„Nojah, ei ole …”
„Just nimelt.”
1908. aastal pidi Emma Goldman rääkima kaasaegse draama revolutsioonilisest vaimust. Gina oli Harrylt küsinud, kas too soovib minna, ja mees vastas: „Ma ei taha praegu Bostonisse minna. Kui võimalik, siis mitte kunagi. Anarhism ja sotsialism on nagu kaks põhjapoolust. Mine sina. Võta Angela kaasa.”
„Sa ei taha minuga enam kusagil käia,” ütles Gina. „Enne abiellumist käisid kõigil mu miitingutel.”
„See oli kuramaaž,” vastas Harry. „Kuulasin anarhistide pläma, mis võrdsustas abielu orjusega. Noogutasin naiste alistamise vastaste jutluste peale. Niimoodi sain su minuga abielluma.”
„Sa narritad mind, mio sposo13.”
„Tõesti? Kas sa oled minuga abielus või mitte?”
Harry asemel hakkas koos Ginaga käima Angela, nagu kunagi oli käinud Verity. Koos kuulasid nad selliseid loenguid nagu „Majanduskriis: selle põhjus ja lahendus”, „Sündikalism: töölisklassi võitluse uus etapp”, „Naine anarhismi ajal” ning „Anarhismi ja ametiühingute suhted”.
Viimane loeng muutis Angela elu, ehkki Mimoo meelest mitte paremuse poole, sest just siis tutvus ta Arturo Giovannittiga.
Arturo oli 1901. aastal Napolist emigreerunud ega rääkinud eriti inglise keelt. Ta oli pikk, kena välimusega, kõrk, valjuhäälne. Ta oli tõesti lühikest aega teoloogilises seminaris õppinud. Tüse, paksude kulmudega, sõbralik, rõõmus Angela, kes oli aastaid sobilikku meest oodanud, oli kõrvuni armunud. Tal polnud võimalustki vastu panna. „Nagu minul, Harry,” oli Gina öelnud, hämmingus, kui mees kohe ei vastanud. „Sa tahad öelda – nagu minul,” ütles mees, kui naine peale käis.
Arturo nimetas end ametiühingujuhiks, sotsialistiks, luuletajaks ja tõi nõupidamiskeskusse kaasa oma sõbra Joe Ettori, Maailma Tööstustööliste organisatsiooni kuuluva Naeratava Joe. Joe heitis silma pikka kasvu ja dramaatilisele Ginale, kes välgutas abielusõrmust ja kutsus teda Lawrence’isse oma mehega tutvuma. Joe sai vihjest aru, kuid tuli siiski õhtusöögile. Tema ja Harry klappisid – sel õhtul ja paljudel järgmistel õhtutel arutlesid nad Marxi dialektilise materialismi ja selle üle, et majandusareng on kogu elu alus. Üks lustakas joobnud õhtu teise järel mängisid nad kaarte, rääkisid anekdoote ja unistasid tõeliselt sotsialistlikust riigist, mida polnud veel olemas, riigist, kus raha, hinnad ja turud on kaotatud ning kogu kapitalistlik omand võõrandatud ja rahvale jagatud.
Joe ja Arturo sattusid vaimustusse Lawrence’ist, maailma villase ja kammvillase kanga tootmise keskusest, õitsvast, ehkki väga rahutust tekstiilitööstuslinnast. Joe oli töötanud raudteel veekandjana, teritanud saekaatrites saage, valmistanud tünne, töötanud laevatehases ning viimati oli ta olnud tööl sigarivabrikus. Ta alustas Maailma Tööstustöölistes tööd ametiühinguorganisaatorina ning temast sai silmapaistev kõnemees. Ta oli koos Arturoga aastaid mööda maad ringi reisinud ning kaevureid, rändtöölisi ja välismaalastest töölisi organiseerinud. Kahel korral oli ta veennud Harryt, kes juhtus parajasti tööta olema, tema ja Arturoga kaasa minema ning aitama neil kõnesid kirjutada. Mõlemad mehed vaatasid Harryle alt üles ning tundsid tema kui mõtiskleva raamatukoi ees aukartust. Kui nemad olid tormakad, oli tema vaikne, kui nemad karjusid, rääkis tema tasa, kui nemad olid tulvil retoorilist kirge, esitas tema rahulikult põhjendatud argumente.
Harry kirjutatud kõnede abiga olid nad 1911. aastal korraldanud Brooklyni jalatsivabriku streigi. Brooklyni edu kannustusel naasid Joe ja Arturo Lawrence’isse, üürisid kaks tuba Lowelli tänava ligiduses, selle korteri lähedal, kus Angela nüüd oma sõbranna Pamelaga elas, ja asusid joobunult oma võimalust ootama. Nad olid veendunud, et Lawrence’is leiab aset midagi suurejoonelist, ja tahtsid selle juures olla.
Niisiis istusid Arturo, Angela, Harry ja Joe 1911. aasta jõulude ajal Mimoo Summer Streetil asuvas köögis väikese ümmarguse laua ümber ninapidi koos otsekui lahingustaabis ja püüdsid aru saada American Wooleni viimastest ettevõtmistest. Gina seisis kraanikausi juures ja silmitses neid ettevaatlikult; varem oli ta teisi vaadanud närviliselt, nüüd iiveldustundega. Miks ta Mimooga ühte meelt oli? Miks lõhnas see jõulueelne ärevus vaid pahanduste järele?
Lawrence’i vabrikud olid maailma suurimad tekstiilitootjad ning vajasid hulgaliselt töölisi, peamiselt kutseoskusteta ja alaealisi naisi. Pärast kahe kangastelje süsteemi sisseviimist läks tempo kurnavaks, rutiin ja tüdimus muutusid ohtlikuks ning sagedased vigastused viisid tööst ilmajäämiseni ja pere laostumiseni. Niisiis, pärast seda kui tekstiilitööliste ametiühing oli innukalt nõudnud töönädala lühendamist kahe tunni võrra, kahandas Massachusettsi seadusandlik kogu töötundide maksimumi viiekümne kuuelt tunnilt viiekümne neljale. Fred Ayer ja tema väimees William Wood American Woolenist, kellele kuulusid kõik Lawrence’i vabrikud ja kes neid ka juhtisid, ütlesid ainsagi kaebuseta: daamid, kas te seda tahtsitegi? See on tehtud. Häid jõule.
American Wooleni silmapilkne nõusolek ajendas äkilise ja otsese tegutsemise: terve Maailma Tööstustööliste organisatsiooni nõiakatla keedus valgus 1911. aasta detsembris Lawrence’isse, nagu oleks see 1789. aasta Pariis. Iga sotsialisti mõtteis mõlkuv põhiküsimus oli: miks andis American Woolen nõudmistele nii ruttu järele? See tekitas Summer Streeti neljas tarkpeas hämmingut ja tegi Gina rahutuks.
Salvo ei tulnud jõuludeks koju, tema puudumine laua äärest mõjus kui mädapaise. Mimoo ja Gina seda ei arutanud. Mimoo palvetas rohkem kui tavaliselt, see tähendab – peaaegu terve päeva. Lõppude lõpuks on ju jõulud, ütles ta. Palved olid asjakohased. Kuid jõuluõhtul ei suutnud ta end talitseda ja süüdistas Harryt südametuses, kuna too oli oma pere hüljanud.
„Kas sa ei näe mind?” küsis ta väimehelt, kuna oli punase portveini näol liiga palju jõulurõõmu tarvitanud. „Mu poeg pole jõuluõhtul siin. Ma nutan meeleheitest. Kas sa ei arva, et su isa ja õde tunnevad sedasama, kuna sind pole jõuluõhtul nendega?”
„Ei, minu arust ei tunne.”
„Su hing on pime!”
„Mimoo, nad viskasid mu välja,” ütles Harry enesekaitseks. „Ma ei lahkunud omal vabal tahtel nagu Salvo. Nad tõukasid mu ära, ütlesid, et ma pole nende majas enam kunagi teretulnud. Isa ütles minust lahti. Ta ei lasknud mind enam meie pere arvetele ligi. Nad tegid seda seepärast, et mul jätkus jultumust sinu tütrega abielluda.”
Mimoo köhatas nõusolevalt. „Talle tundus, et sa reetsid ta. Ta läks endast välja.”
„Mu isa ei lähe kunagi endast välja. Ta ütles just seda, mida mõtles. Ta tegi just seda, mida kavatses. Ta ütles mulle, et tal pole enam poega.”
„Sa oled loll, Harry. Gina, sa abiellusid lollpeaga. Kas sa tead, kui võimatu on see, mida sa räägid? Isa ei saa oma lapsi hüljata.”
Gina
Mu abikaasa (it).
