et ei puhka enne, kui see reetur on igaveseks Maailma Tööstustööliste organisatsioonist välja heidetud.”
„Ma pidasin silmas palgakõrgendust.”
„Ma ei küsinud seda.”
Gina kehitas ükskõikselt õlgu. „Siis tahan ma teada vaid seda, kas lähen homme kell pool kaheksa viimistlustöökotta.”
Harry istus vaikides. „Ei,” ütles ta viimaks. „Ei lähe.”
„Niisiis otsustame, et ma jään tööst ilma? Kergest, hästi makstud oskustööst, mida teised naised ootavad aastate viisi?”
„Ma ei taha, et sa tööst ilma jääd,” ütles mees. „Aga sa pead niikuinii ära tulema, kui laps sünnib …”
„Seitsme kuu pärast.”
„Noh, siis veidi varem kui me planeerisime. Laps tuleb planeeritust veidi varem. Kõik laheneb. Küll näed.”
„Kui ma tööd teha ei saa, siis lähen tänavatele, Harry. Koos Angela, Pami, Dona, Eldaga. Ma pean minema, muidu ei anna nad mulle iial andeks.”
„Sa ei saa minna,” ütles Harry. „Gestatsioon ei luba sul osaleda teistes – iooniga lõppevates ettevõtmistes. Näiteks demonstratsioonis. See on püsti põrgu.”
„Ka siin on kaos. Millest me sinu arvates üüri maksame? Toitu ostame? Kust saame raha elektrilambi tarvis, mille juures sa istud, kui oma loosungeid kirjutad ja brošüüre kokku liimid.”
„Mimoo töötab,” ütles Harry.
„Ära minu raha peale mitte mõtlegi,” röögatas Mimoo ülemiselt korruselt. „Tee, nagu poleks seda olemas.” Kuidas Gina emal nüüd nii hea kuulmine oli, ja ometi oli ta kurt, kui püüdsid talle tähtsaid küsimusi esitada?
Nad tasandasid häält.
„Kasutame petrooleumi, kui me endale elektrit lubada ei saa,” vastas Harry. „Ja Suur Bill maksab mulle.”
„Oled sa selles kindel? Enne jõule ei näinud ma mingit raha.”
„Jah. Me saame hakkama. Streik kestab vaid mõne päeva. Kõige rohkem nädala. Ma tean, kuidas need asjad käivad. Vabrik annab järele. William Woodil on vaja raha teenida. Vabrik peab töötama. Tootmine ei saa seisma jääda. Kui kellelgi on vaja raha teenida, annab ta ikka järele.”
„Ära tee nalja,” ütles Gina. „Keegi minusugune. Kas mina võin järele anda?”
Kui Gina oli tööst ilma jäänud, hakkas ta koos emaga Prospect Hillil maju koristamas käima, sellal kui Arturo ja Joe organiseerisid vabrikutes ulatuslikke streike, et töö võimalikult pikaks ajaks seisma panna. Nad teadsid, et kangastelgede taha on inimesi vaja ning piisava tööjõuta ei toodeta kangast ja 600 000 naela lambavilla jääb ketramata.
Naeratav Joe, kellele kõnekunst kaugeltki võõras ei olnud, kogus tuhat naist parki, hüppas märjale pingile ja hakkas Harry kirjutatud klišeesid hõikuma. „Kui ühel inimesel on dollar, mida ta pole tööga teeninud, jääb keegi teine dollarist ilma!” Minutikese rääkis ta kahest maksmata jäänud tunnist, järgmise inimeste võrdsusest, majanduslikust vabadusest ja vendlusest.
Tund aega Joe kisa kuulanud naised lasksid end üles keerata nagu väikesed vedrunukud. Järgmisel hommikul ründas kaks tuhat naist Essexi ja Unioni tänavat. Kolmandal hommikul oli tänavatel kolm tuhat naist. Nad kõndisid üksteise käevangus mööda Merrimacki ja Waterit, sammusid üle sildade ja mööda Broadwayd. Nad loopisid vabrikuakendesse kive, laulsid ja karjusid ning kihutasid kõiki töölisi üles töölt lahkuma.
Suur Bill tuli lühivisiidile. Ta kiitis Joe ja Arturo jõupingutusi, tunnustas Harry kõnesid, avaldas protestivatele naistele kiitust, andis Joele ja Arturole nõu õhutada neid valjemini ja ägedamalt protestima ning läks kõnetuurile, et ülistada Maailma Tööstustööliste organisatsiooni tegutsemist Lawrence’i streigi ajal.
Streik haaras kõik Lawrence’i kaheksa vabrikut. Teise nädala lõpuks oli tänavatel kümme tuhat inimest, enamasti naised ja nende lapsed. Kangasteljed jäid täiesti seisma.
Nähes, kui palju naisi teda toetab, tõstis Joe nõudmisi, küsis üleüldist viieteistkümneprotsendilist palgatõusu, topeltpalka ületunnitöö eest ja viiekümne kolme tunnist töönädalat. Enam polnud asi üksnes American Woolenis.
Harry ehitas Joele erilise nelja jala kõrguse platvormi, mille tema ja Arturo parki üles panid. Arturo kiitis paljusõnaliselt Harry tööd. „Sa kirjutad kõnesid ja ehitad ka platvorme? Kus sa seda õppisid, Harvardi mees? Sa oled nagu tulevikukangelane, kellest rääkis Engels. Sa võid tund aega arhitekt olla, aga ka käru lükata, kui vaja. Ma vaatan sind, Harold Barrington, ja tulevik on siinsamas.”
Joe hüppas iga päev Harry platvormile ja hurjutas vabrikuomanikke, karjus Harry kirjutatud sõnu, kuni hääl kähedaks läks.
„Töö loob kõik rikkused! Kõik rikkused kuuluvad nende loojale!”
Vabrikuuksed suleti. Keegi ei ilmunud tööle. Teisedki ettevõtted olid sunnitud uksed kinni panema. Ohjeldamatud rahvahulgad ajasid poeomanikele hirmu nahka. Nüüd, kus naised ei käinud tööl ega saanud palka, ei ostnud keegi midagi.
„Olemasoleva ühiskondlik-majandusliku korra täielik lammutamine on töölisklassi ainus pääsetee!”
Meeleheitele viidud American Woolen ja Lawrence’i äride ühing pöördusid olukorra lahendamiseks linnapea Scanloni poole. Linnapea tegi ainsat, mis talle pähe turgatas: tõi linna politseijõude juurde. Politseiülem ise tuli Union Streetile ja hoiatas naisi, et kui nad tänavatelt ära ei lähe ja logelemist ei lõpeta, siis nad vahistatakse – „viimane kui üks” – ning pannakse Massachusettsi leebe režiimiga vanglatesse. Naised oleksid ta äärepealt surnuks tallanud. Hiljem jooksis Angela raekoja lugemistuppa, et seadustest „logelemise” kohta käivaid paragrahve otsida. Seda selgitati kui „linnaväljakul seismist”. Trotsiks hakkasid naised mööda Union Streeti liikuvas protestirivis edasi-tagasi sammuma. Politsei pidi midagi muud välja mõtlema, et naised tänavatelt ära saada.
Lawrence tõi naaberlinnast Andoverist veel ühe diviisi abiväge ja arreteeris rahurikkumise eest tuhandeid streikijaid, kellest suurem osa rabeles vastu ja karjus. Linnas polnud ruumi kolmesajagi naise vangistamiseks, rääkimata kümnest tuhandest maruvihasest naisest. Kohtute ummistamine oli lubamatult kallis ja nõrgestas ühiskonda. Niipea kui naised lahti lasti, naasid nad protestijate ridadesse, marssisid ja leelutasid päev päeva järel: „Me tahame leiba, kuid me tahame ka roose!”
See tähendab kõik naised, välja arvatud murelik ja kaitsetu Gina, kes soovis vaid leiba, laskis pea norgu ja kõndis vastassuunas, Püha Vincent de Pauli kirikusse mõne penni eest ketrama või koos Mimooga Prospect Hillile jõukate majadesse tolmu pühkima.
Et mitte Ema Jonesi rambivalguse varju jääda, otsustas Emma Goldman Lawrence’isse tulla ja Harry platvormilt oma võistleja hästi reklaamitud kommentaaridele omapoolse kirgliku kõnega vastata. Muidugi, ütles ta, tahab riigi väljapaistvaim naissotsialist naisi veel tugevamatesse ahelatesse panna. Keset kibekülma jaanuarikuud karjus Goldman, et vaba armastus on naiste ainus pääsetee, sest naistele on vabadus, võrdsus ja õiglus abieluga täiesti ühitamatu. Goldman kuulutas, et erinevalt mõningatest, keda ta nimepidi ei nimeta, seisab tema meeleldi külmas koos Lawrence’i streikijatega.
Kui
