on õiglust rohkem vaja.”
„Harry ei taha, et ma end sellesse segaksin. Mida ma pean tegema? Tema soovidele vastu astuma?”
„Mina olen perekonnaliige!” karjus Angela. „Kas sa ei seisa omaenda pereliikmete kõrval?”
„Angie, ära mine! Ka Harry on mu pereliige. Ja me saame lapse. Miks sa ei taha aru saada?”
„Oi, saan aru. Ma saan aru, et mind tõugatakse ära.”
„Kutsu Pam endaga kaasa.”
„Lester vihkab Pami pärast seda, kui too oleks topeltteljel äärepealt käest ilma jäänud ja selle pärast nii suurt kisa tõstis. Aga sina meeldid talle. Ta võib sinule järele anda.”
„Kas ta täna hommikul andis mulle järele?” Gina raputas pead. „Harry ütles ei.”
„Vaata ennast, kõik su feministlikud väärtused lendavad prügikasti niipea, kui on veidigi pahandusi oodata!”
„Just selle pärast, et tuleb pahandusi, käsib Harry mul eemale hoida.”
„Ja sina kuulad. Mis on saanud sinu õigusest omaenda hingele?”
„Me saame lapse!”
„See on ühiskondlik muutus. Progress! Revolutsioon. Kõik see, millest me oleme rääkinud, viiakse viimaks ellu, kas sa tõesti kavatsed käed rüpes istuda, sellal kui kõnniteel valatakse teiste meeste ja naiste verd?”
„Angela, võib-olla ei kuule sa oma juttu, aga sa ise põhjendad mu eemalejäämist. Rasedal naisel pole kohane radikaalseid aktsioone ette võtta.”
„Ajalugu ei jää sinu lapse pärast seisma, Gina.”
„Hästi, siis hüppan lihtsalt järgmisele rongile, kui sul midagi selle vastu ei ole. Tundub, et igal aastal on revolutsioon.”
Nad jäid vait. Angela tormas välja ning Gina ei läinud järgmisel hommikul temaga kaasa. Angela läks naistekarja eesotsas üksi Lester Evansiga vastamisi.
Asi poleks saanud enam halvemini minna. Juhataja laskis Angela otsemaid lahti. Ta ütles, et kui Angela teda veel kord selle vabriku ees kimbutab, laseb ta naise vahistada ja vangi panna. Ta teatas läbi megafoni viiekümnele naisele, kes Angela selja taga karjusid, et kui nad järgmisel hommikul tööle ei tule, lastakse ka nemad lahti. „Ja preili LoPizzo, öelge palun preili Attavianole,” lisas ta, „et kui tema tööle ei tule, lastakse ka tema koos teistega lahti.”
„Ta on nüüd abielunaine, härra Evans,” karjus Angela. „Ta ei kuula teid ega mind. Ta kuulab oma meest. Ja tema töötab Bill Haywoodi juures.”
„Kurb küll siis, et ta kõigi nende räpaste tööstustööliste jõugu tegelastega seotud on,” ütles Evans. „Kurb teile kõigile. Minge nüüd mu vabrikust ära.”
Gina oli maruvihane. „Ma ei tulnud sinuga kaasa, ja sa karistad mind niimoodi?” küsis ta Angelalt. „Lased mind töölt lahti teha? Mina lähen tööle. Ma ei tea, kuidas sina kavatsed üüri maksta, aga selles majas tehakse elatise saamiseks tööd.”
„Gina, see pole karistus. See on sõda. Me peame võitlema.”
„Ma ei saa ega taha.”
„Sa kas oled koos oma pere, naiste ja kaastöölistega, kes su palga eest võitlevad, või murrad streiki, aga siis ei räägi sinuga siin linnas enam keegi. Sest me ei räägi streigimurdjatega,” ütles Angela. „Isegi mitte pereliikmetest streigimurdjatega. Ütle talle, Arturo.”
„Me ei räägi streigimurdjatega,” sõnas Arturo.
„Välja mu majast,” ütles Gina. „Kus Harry on?”
„Streigib!”
„Kuidas ta saab streikida? Ta ei tööta vabrikus!”
„Siis organiseerib streiki,” ütles Arturo. „Käib koos Joega ukselt uksele. Saadab Suurele Billile telegramme teatega, et teda vajatakse hädasti Lawrence’is. Räägib Ema Jonesiga. Räägib Emma Goldmaniga. Sinu abikaasa,” jätkas ta ülespuhutult, „võitleb meie poolel. Nagu sinagi peaksid võitlema.”
„Enda arust käskisin sul mu majast lahkuda, Arturo.”
„Gina, streigitakse ka sinu eest. Täiskohaga vabrikutöölise palgast ei piisa pere ülalpidamiseks.”
Gina vaikis rõhukalt. Angela köhatas kurgu puhtaks. „Tegelikult,
Arturo,” ütles ta, „teenib Gina viimistlustöökojas päris korralikku palka.” Ta pööras pilgu ära. „Jah, korralikku palka oskustöö eest. Kuid isegi sina, Gia, teenid nüüd vähem, sest su palka kärbiti.”
„Mu palka ei kärbitud. Kärbiti tööaega.”
„Sa tegid liiga palju tööd.”
„Kes seda otsustab – sina? Mul oli raha vaja,” ütles Gina. „Ma ei tahtnud vähem tööd teha ja ma ei taha seda, mida pole välja teeninud. Ma olen täiskasvanud inimene.” Gina tundis nõrkust, ta pidi pikali heitma. „Ma vastutan oma valikute eest. Ma tahan tööd teha.”
„Maailma Tööstustöölised toetavad täielikult sinu võitlust suurema palga ja lühema tööaja eest.”
„Arturo, enda arust käskisin sul ära minna!”
„Kui läheb tema, lähen ka mina,” ütles Angela.
Gina pani käed vaheliti ja silmitses mõlemat trotslikult.
„Oota, kuni Mimoo sellest kuuleb!”
„Sa ei taha teada, mida Mimoo sellest arvab, Angie,” ütles Gina.
„Ma ei jõua ära oodata, millal temalt küsida saan. Ta toetab mind alati.”
„Mitte hullustes.”
„See pole hullus!”
„Noh, kahju, et ta sellest ei kuule, sest, oi, tõsi küll – ta on ikka veel tööl.”
„Oota, kuni Salvo kuuleb.”
„Ka tema töötab. Ja elab kaugel.”
„Mõnikord,” ütles Arturo, „pead töötamast loobuma, et võidelda selle eest, mis on õige.”
„Välja!”
„Lähme, Arturo,” sõnas Angela. „Ma saan aru, kui meid ei taheta.”
Sel õhtul jutustas Harry Ginale, mis juhtus, kui ta Ema Jonesiga rääkis. Harry ja Joe palusid naist isiklikult, et ta ees seisva streigiga ühineks, aga hoolimata sellest, et ta oli koos Suure Billiga Maailma Tööstustööliste organisatsiooni esimees ja asutaja, loobus Ema Jones omaenda sookaaslasi toetamast ning ütles, et Lawrence’i linna ootab häving. Ta ei toetanud naiste õigust orjapalgaga mitte leppida. Ta ütles, et on kogu elu võidelnud meeste, mitte naiste eest. „Mehed käivad tööl,” ütles ta Harryle. „Naised töötavad pere heaks.” Enne kui Ema Jones jutuajamise lõpetas, ütles ta, et Suur Bill, keda
