propageerisid täielikku riiklikku kontrolli, mitte sellest vabanemist. Emma Goldman oli streikijate üritusele niisama kahjulik nagu Ema Jones, ainult teisel põhjusel.
„Gina, mu truu naine, ütle mulle ühte asja,” ütles Harry, kui oli päevasündmustest pajatanud. „Sinu armas Emma Goldman karjus jäises vihmas, ja ma panin tahes-tahtmata tähele, et sind polnud kusagil näha.”
„Ise käskisid mul tuppa jääda,” vastas Gina ja sättis laual olevat valget plakatipappi. „Ma olen hea naine.” Ta naeratas kergelt. „Ma ei saa raisata aega vabaarmastusele jäises vihmas.”
„Väga arukas. Mida sa ometi teed?”
Gina oli teinud plakateid. võrdsus kohe! õiglus kohe! õiglane palk kohe!
„Ma aitan Angie’t.”
„Ma tean, miks sa seda teed.” Mees võttis temalt musta pintsli. „Mulle ei meeldi, et sa püüad talle meele järele olla.”
„Ma lubasin.” Gina sirutas käe pintsli järele. „Teen eelnenu heaks.”
„Ütle, et sa heastad selle teda toites. Sest kõik algab plakatitest. Järgmiseks marsid „Marseljeesi” saatel ja peksad inglasi. Tänavatel on ohtlik.”
Gina võttis mehelt pintsli. „Ma ei lähe välja, tesoro. Ma teen ainult plakateid.”
„Sa lähed Püha Vincenti kirikusse, eks ole?”
„See on Haverhillis. Teises kandis.” Gina ei tahtnud mehele meelde tuletada – nagu oleks vaja olnud seda talle meelde tuletada –, et nende Summer Streeti maja on vaid poole kvartali kaugusel pargist, kus Joe Ettor kaks korda päevas karjumas käib, ning nelja kvartali kaugusel Essexi ja Unioni tänavast, hulk maad eemal kõigist rahutustest. Tal polnud mingit põhjust tänavatele minna ja nad mõlemad teadsid seda. Kuid mis valikut Ginal oli? Mimoo seitsme maja koristamise tasust ei piisanud arvete maksmiseks ja uusi koristajakohti oli kasinalt, kuna nii palju naisi võistles ainsa saadaoleva töö eest. Vähemasti maksti talle Püha Vincenti kirikus õmblemise, triikimise, annetuste sorteerimise ja ketramise eest väikest tasu ning anti sahvrist toitu, sest nüüd oli ta ise hädaliste abivajajate seas.
Harry seisis lähedal ja keeras naise lokke oma sõrmede ümber. „Mul on hea meel, et me enam siin koosolekuid ei pea,” ütles ta. „Nüüd käime Arturo juures lobisemas. Nii on parem. Meie maja on vaiksem. Kenam.”
„Jah, siin on vaiksem. Sest sind pole kunagi siin. Sa oled alati seal, Lowellil, selles sepitsuste nõiakatlas. Mis mõttes see parem on?”
„Me peame endiselt plaane tegema. Aga kui ma koju tulen, on siin vaikne.” Mees kummardus naise põse kohale.
Naine kergitas näo mehele vastu. „Kui teie teete lihtsalt plaane, siis mina teen lihtsalt kunsti.”
Harry vaatas, kuidas naine suurtähti maalib. „Mina pean välja minema,” ütles ta. „Ma olen streigikomitees. Ja Bill maksab mulle. Ma pean välja minema, et sina ei peaks sinna minema. Just nagu Ema Jones ütles.”
„Oo, nüüd siis kuulame teda. Olen mina vast feminist.”
„Oled tõesti.” Mees kummardus ja patsutas naise kõhtu.
Naine suudles teda. „Ma ei lähe sinna, mio amore. Ainult koristama ja ketrama.”
„Lubad?” Mees pilgutas murelikult silmi.
„Muidugi.” Naine pilgutas murelikult vastu.
Gina palvetas oma lapse, mehe, ema eest, selle eest, et streik lõpeks. Mõnikord teises järjekorras. Angela õieti ei rääkinudki temaga. Plakatid polnud piisav hüvitus.
Ginale ei meeldinud laostunud olla, talle ei meeldinud ilma rahata olla. Arved kuhjusid. Veebruaris tuli maksta üür, tasuda valgustuse arve. Oli vaja süüa osta. Hautatud tomateid ei saanud igavesti süüa. Viimaks vajavad nad ikka ka leiba, pasta’t. Võib-olla Harry ei hoolinud maistest asjadest nagu toit, mida lauale panna, kuid Gina hoolis. Ta oli liiga vaene, et olla idealist.
Lawrence Textile’i direktorite nõukogu kaasas Floyd Russelli, väga nutika advokaadi Bostonist, et kaitsta end politsei jõhkrusega seostamise eest. Ilmselgelt oli halb reklaam lasta naisi tuletõrjevoolikutega kasta, et neid laiali ajada. Asjaliku mehena küsis Floyd: „Jõhkrus? Nad on ju ikka veel tänavatel! See naeruväärne segadus tulnuks lõpetada mitu nädalat tagasi. Politseile oleks pidanud andma käsu tulistada. Nii ajavad asju edukad juhid.”
Kuid politseinikud ei tulistanud. Nad vaid ähvardasid tulistada. Osariigi rahvamiilits tuli neile toeks, sest streikijate vägi kasvas viieteistkümne, kahekümne tuhandeni.
„Kakskümmend tuhat vihast, karjuvat naist,” ütles Harry Ginale ühe pineva, keedetud ubadest ja artišokkidest koosneva õhtusöögi ajal. „Mina ei saa õieti ühegagi hakkama.”
„Millal ma olen sinu peale karjunud, marito?”
„Ükskord tahtsid karjuda.”
Seda korda Gina mäletas. „See oli teine asi.”
Mees nõustus, et oli.
Gina nägi ränka vaeva, et oma itaaliapärasust mehe eest varjata, peita see kokkusurutud hammaste, rahuliku naeratuse, vidukil silmade, rusikasse pigistatud käte taha, kui mees ta voodis kaissu võttis. Ta ei tahtnud valjuhäälselt sõnelda ja näidata, et Mimool oli õigus. Ema muudkui korrutas: „Kelle ees sa nina püsti ajad? Kas sa ei arva, et varem või hiljem märkab ta, milline kuum Sitsiilia veri voolab su sügavaimatest soontest otse südamesse?”
„Naised, kellega ta enne mind harjunud oli, ei hurjutanud oma mehi äärmiselt kohatu ameti pärast.”
„Kas ta on nendega abielus? Minu mäletamist mööda jättis ta ühe säärase pepsi näitsiku sinu pärast maha, või ma eksin?”
„Seda ei taha ma sinuga arutada, Mimoo. Mul on hea meel, et sa tunnustad vähemasti meie abielu.”
„Ainult selleks, et oma jutu mõtet rõhutada.”
„Ja see on?”
„Sa oled nagu Vesuuv. Muudkui susised, lased auru välja. Sa hakkad purskama siis, kui ta seda kõige vähem ootab ja kõige vähem soovib. Talle on see viimne kohtupäev ja ta ei saa arugi, miks ta leekidesse mattub. Sa peaksid teda nagu kord ja kohus hoiatama, tütar.”
„Ema, ma tõestan, et sa eksid. Ma olen nüüd ameeriklanna. Me hoiame oma kired vaka all, kuhu need kuuluvadki.”
„Miks ta igal õhtul väljas käib?”
„Ta on Joe juures. Ma ei tahtnud neid enam siia, sa ju tead.”
„Niisiis lepid oma mehega igasugustel tingimustel, ainult vaese Angelaga ei räägigi enam?”
„Tema ei räägi minuga!”
„Õigesti teeb.”
„Tõesti? Kas sa tahad, et ma koos temaga väljas piketeerimas käiksin? Sest just seda ta tahab.”
Mimoo asetas käe tütre põsele. „Ei, mia figlia. Ma tahan ennekõike, et sa ettevaatlik oleksid.”
Sam
