ei meeldi lõhkirebitud särgid ja verised ninad.” Ta heitis pilgu Ruthile, kelle põskedele tekkinud väikesi punaseid laike ei suutnud varjata isegi puudrikiht. „Vähemalt mõnele daamile ei meeldi.”
Ruth lausus: „Imelik küll, Ross, kuidas su arusaamad pärast abiellumist on muutunud. Ei mäleta, et oleksid varem nii ebaviisakas olnud. Ma ei julge mõeldagi, missugused mõjutused on muutnud su nii mühaklikuks.”
„Ma ootan vabandust!” hüüdis Treneglos. „See mees – olgu ta pealegi sinu äi – solvas jämedalt minu naist! Pagan võtaks, oleks ta minu enda seisusest, kutsuksin ta sääraste sõnade pärast välja! Kas sa ise neelaksid niisuguse jultumuse alla, Ross? Issand halasta, sa oleksid küll viimane mees … Olgu ma neetud, kui sellega lepin …”
„Tõde jääb tõeks!” nähvas Carne. „Vanakurja appikutsumine seda ei muuda …”
„Pea suu, mees!” pöördus Ross tema poole. „Kui tahame kuulda sinu arvamust, siis küsime.” Kasutades ära, et Carne jäi sõnatuks, pöördus Ross uuesti Treneglose poole. „Inimesed ning nende käitumine ja kombed on rühmiti erinevad, John; need, kellel on ühesugune koodeks, peaksid leidma ühise keele. Kas lubad mul kui võõrustajal esitada vabandused su naisele osaks saada võinud solvangu eest?”
John kõverdas kõheldes, ent veidi leebunult käsivart, mühatas ja heitis pilgu enda kõrval seisvale naisele. „Nojah, Ross, see oli päris kenasti öeldud. Mul ei ole tahtmist hakata vastu ajama. Kui Ruth arvab …”
Tundes, et jääb kaotajaks, lausus Ruth: „Tunnistan, et see oleks võinud tulla natuke varem. Kui Ross soovib kaitsta oma uut sugulast, siis … Paratamatult tuleb neil, kes tunnevad kombeid, teha väikesi järeleandmisi neile, kes ei tunne.”
Sel hetkel läbistas õhku hädakisa, mis sundis kõiki pöörduma. Puhkenud tülis unarusse jäetud tädi Agatha oli jõudnud teha murul mitu kaunis kiiret sammu, aga just enne seda, kui ta sündmuspaigale jõudis, tabas teda üleannetu tuulepuhang. Vaatajad nägid tundmatuseni muutunud vanadaami, kelle peanupu otsas turritas tuust halle juukseid, samal ajal kui lilla kübar ja parukas veeresid jõe poole. Francis ja veel paar meest tormasid sedamaid neid taga ajama. Nende kannul kandis tuul sajatusi, mis pärinesid Karolingide ajastust ja olid teistele tundmatud. Selle kõrval oleks kahvatunud isegi leedi Bodrugani etteaste.
Tund aega hiljem läks Ross ülakorrusele ja leidis Demelza kuivi silmi voodil norutamas. Külalised olid sõbralikult lahkunud, kes jala, kes ratsa, hoides kinni kübarat ning tuules laperdavaid seelikuid või kuuesabasid.
Demelza oli aidanud neid ära saata, huulil kramplik viisakas naeratus, kuni viimanegi oli selja pööranud. Seejärel oli ta pomisenud midagi vabanduseks ja põgenenud.
„Prudie otsib sind,” sõnas Ross. „Me ei teadnud, kus sa oled. Ta tahab küsida, mida teha toidukraamiga.”
Naine ei vastanud.
„Demelza.”
„Oh, Ross,” lausus naine, „ma olen nii kurb.”
Ross istus voodiservale. „Ära sellepärast küll muretse, mu kullake.”
„Nüüd on ümbruskonnas pikaks ajaks kõneainet. Küllap Ruth Treneglos ja teised Teague’id juba selle eest hoolt kannavad.”
„Sellepärast pole küll mõtet pead norgu lasta. Tühi loba. Kui neil pole muud teha kui lõksutada …”
„Ma olen nii õnnetu. Mõtlesin näidata neile, et olen sulle sobiv naine, oskan kanda ilusaid riideid ja käituda nii peenelt, et ei tee sulle häbi. Aga selle asemel ratsutavad nad nüüd koju ja itsitavad pihku: „Oi, kas teie polegi veel kuulnud kapten Poldarki naisest, tollest köögitüdrukust …” Ma võiksin häbi kätte surra!”
„See valmistaks mulle hoopis rohkem muret kui väike lööming John Treneglosega.” Ross asetas käe naise pahkluule. „See on alles esimene takistus, laps. Meid pandi proovile. Mis siis, me võime proovida uuesti. Ainult nõrgukesed jätavad võiduajamise esimese tõkke järel pooleli.”
„Ah sinu arvates olen ma siis nõrguke.” Demelza tõmbas jala tagasi, tundes mehe vastu ebamäärast pahameelt. Ta teadis, et Ross oli näidanud ennast sel õhtupoolikul kõige paremast küljest. Sisimas pani Demelza seda pisut pahaks: kui mees oleks temast tõesti hoolinud, poleks ta suutnud jääda nii rahulikuks, arvas naine, ja teiseks ei meeldinud talle Rossi praegune käitumine, millest aimus pigem üleolekut kui kaastunnet; esimest korda hakkas talle vastu, et mees nimetas teda lapseks, see ei väljendanud tema arvates armastust, vaid hoopis suurelisust.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
