mida ta oli armastanud tolles ammuses, õudusunenäona tunduvas elus, millega tal ei olnud enam mingit pistmist.
Nood paistsid tundvat vähemalt aukartust, nähes seda kõike, eeskätt oma õde; tööorjast, kes oli, nagu nad mäletasid, kunagi kõigi lükata ja tõugata, oli nüüd saanud ilusasti riides noor naine, kes nägi sootuks teistsugune välja ja isegi rääkis teistmoodi. Nad kogunesid aupaklikus kauguses tema ümber ja vastasid tema nappidele metalselt kõlavatele küsimustele, samal ajal kui Ross kõndis Tom Carne’i ja tädi Chegwiddeniga aias ringi, nii meeldiv ja väärikas, nagu ta soovi korral iganes olla oskas, ning tutvustas neid teistele. Tema maneerides oli säärast teraskindlat viisakust, et need, kes polnud harjunud labase lihtrahvaga tervitusi vahetama, olid sunnitud end vaos hoidma.
Tom Carne’i pilk ei muutunud sellel ringkäigul põrmugi leplikumaks, vaid ta põrnitses järjest kalgimalt ja raevukamalt kerglasi tualette ja kogu seda eblakust, mida need inimesed pidasid sündsaks ilmutada niisugusel pühalikul päeval; tädi Cheggwiddeni suu tõmbus torssi nagu nõelutud nööpauk, kui ta silmitses Elizabethi väljakutsuvat karmiinpunast kleiti, Ruth Treneglose liibuvat sügava väljalõikega pihikut ning proua Teague’i ohtraid pärlikeesid ja rikkalikult kähardatud parukat.
Lõpuks oli ringkäik tehtud ja vestlus algas uue hooga, kuigi võib-olla veidi vaospeetumalt. Tõusnud oli kerge tuul, mis tuuseldas külaliste vahel ringi, kergitades siin-seal naiste kleitidel lindikesi ja õõtsutades meeste kuuesabasid.
Ross andis Jinnyle käeviipega märku pakkuda portveini ja brändit.
Mida rohkem inimesed joovad, seda rohkem nad räägivad, ja mida rohkem nad räägivad, seda vähem on karta krahhi.
Carne laskis kandikul endast käeviipega mööduda.
„Mina säänset kraami ei pruugi,” kuulutas ta. „Häda neile, kes tõusevad hommikul vara, et jahtida vägijooki, kes viidavad aega hilja ööni, kuni vein paneb nad õhetama.2 Mina olen teind säänsele elule lõpu ega orja enam putlit. Olen pöördund usu rüppe ja mu jalad toetuvad kindlale kaljule. Näita mulle last, tüdär!”
Jäigalt ja tõsiselt ulatas Demelza Julia talle vaadata.
„Minu esimene oli suurem kui see,” lausus proua Chegwidden Carne, hingates lapsele pahinal näkku. „Kas põld, Tom? Saab augustis aastaseks. Temast kasvab nägus poiss – ma ei äbene oma last kiitmast.”
„Mis ta otsaesisel äda on?” küsis Carne. „Kas oled ta maha pilland?”
„Ta sai viga sündides,” vastas Demelza vihaselt.
Julia hakkas nutma.
Carne nühkis habemetüükas lõuga. „Ristivanemad valisid iki ontlikud? Mõtlin, et üks võiks olla ma isi.”
Oli kuulda, kuidas Teague’i-tüdrukud jõe ääres itsitavad, aga proua Teague tõmbas, nagu tal kombeks, laud väärikalt poolviltu silmadele justkui aknaluugid.
„See on ettekavatsetud solvang,” lausus ta, „kutsuda kohale seda tüüpi mees ja naine ning tutvustada neid. Ross ja too tema köögiplika esitasid meile väljakutse. Tegin valesti, et üldse tulin!”
Tema noorim tütar nägi asja sootuks teises valguses. See polnud mõistagi ette kavatsetud, vaid väike viperus, millest tal annaks ehk kasu lõigata. Ta võttis Jinny kandikult joogi ja lipsas õele märkamatult George Warleggani kõrvale.
„Kas te ei arva,” sosistas ta, „et me oleme liikunud peoperemehest ja – naisest sobimatult kaugele? Ma pole käinud just eriti paljudel ristsetel ega tunne seepärast etiketti, aga kas ei näe head kombed ette …”
George vaatas korraks Ruthi pisut idamaise lõikega rohelistesse silmadesse. Kui Poldarkide ja Chynowethide vastu tundis ta eriskummalist austuse ja üleoleku segu – mida pikem oli nende härraste sugupuu, seda vähem näis neil olevat ärivaistu –, siis Teague’e oli George alati endamisi põlastanud. Nad kõik võivad ju teha näo, et peavad teda endast alamaks, aga ta teadis, et nii mõnigi juba kardab teda salamisi. Teague’id ei pälvinudki õigupoolest tema huvi: kädistav naistekari, kes elas oma kolmest protsendist ja mõnest aakrist maast. Ruth oli pärast abiellumist kummatigi nii kiiresti arenenud, et George’il tuli oma arvamust muuta. Ruth oli kõvemast puust – täpselt nagu Ross Poldarkide seas.
„Säärane tagasihoidlikkus sobib võluvale naisele, proua,” vastas ta, „aga kahjuks ei tea ma ristsetest sugugi rohkem kui teie. Kas te ei arva, et tuleks nõu pidada iseendaga ja tegutseda vastavalt oma huvidele?”
Neist tagapool tervitati naerupahvakuga anekdooti, mille Francis oli jutustanud John Treneglosele ja Patience Teague’ile.
Ruth lausus liialdatult valjul sosinal: „Minu arvates peaksid sa, Francis, käituma natuke sündsamalt, kui ei taha, et sind korrale kutsutaks. Vanamees vaatabki juba meie poole.”
Francis vastas: „Esialgu oleme veel väljaspool hädaohtu. Metskult ajab harjased alati turri, enne kui ründab.” Kõik pahvatasid uuesti naerma. „Tüdruk,” lausus Francis, kui Jinny kandikuga nende lähedalt möödus, „on sul seal seda Kanaari veini? Ma võtan veel ühe klaasi. Oled kena lapsuke, kust kapten Poldark sinu leidis?”
Rõhk oli peaaegu tabamatu, aga Ruthi naer ei jätnud kellessegi kahtlust, kuidas tema seda oli tõlgendanud. Jinny lahvatas juuksejuurteni punaseks.
„Ma olen Jinny Carter, söör. Ennemast Jinny Martin.”
„Jah, jah,” Francise nägu tõmbus natuke tõsisemaks. „Nüüd tuleb mulle meelde. Töötasid mõnda aega Grambleris. Kuidas su abikaasal läheb?”
Jinny nägu selgines. „Kenasti, söör, tänan väga, niipalju kui … niipalju kui …”
„Niipalju kui sa tead. Loodan, et aeg läheb teil mõlemal kiiresti.”
„Tänan, söör,” Jinny tegi kniksu ja eemaldus, näost ikka veel punane.
„Sa ei ilmuta oma ristitütre vastu just erilist huvi, Francis,” ütles Ruth, täis tahtmist kiskuda Francis välja heatahtliku maahärra rollist. „Sinu äraolekul kõik muudkui kudrutavad lapsukese ümber. Kindlasti ei ütleks ka tema ära lonksukesest Kanaari veinist.”
„Räägitakse, et lihtrahva lapsed kasvavadki džinni peal üles,” ütles Patience Teague. „Ja pole neil häda midagi. Alles ühel päeval lugesin, kui mitu miljonit – olen unustanud, kui mitu just – gallonit džinni eelmisel aastal ära joodi.”
„Ega siis kõik ka beebide nahka läinud, käli,” lausus Treneglos.
„Nojah, vahelduseks joovad nad kindlasti mõnikord ka õlut,” lausus Patience.
Seda kõike oli jälginud, ehkki mitte kuulnud, Tom Carne. Ta pööras oma teravad nõnged silmad proua Carne’ile.
„Selles paigas ei austata Jumalat, naine,” pressis ta läbi habeme. „See põle latsele kombeline koht. Säänne seltskond ei passi ristjatsile. Seda ma kartsin. Naised oma sündsuseta kleitides ja noored kehkadiveid nende keskel, joovad ja irskavad. Midagi säänset ei näe sa isegi Truros.”
Naine kergitas õlgu. Tema usk polnud enam nii värske ega sõjakas. „Piame nende eest palvetama, Tom. Palvetame nende kõigi, ka sinu tüdäre eest. Võib-olla tuleb siis päiv, kui noodki näevad valgust.”
Julia ei tahtnud kuidagi
Piibel. Jesaja 5:11.
