abitult. Ja Choake oli läinud sõnagi lausumata ära.
Sisse astudes nägid nad Jinnyt aurava veekausiga pooljoostes trepist üles minemas; suure kiiruga oli tal muist vett eeskotta maha loksunud. Tüdruk ei vaadanud nende poolegi.
Doktor Choake oli omadega nii läbi, et läks võõrastetuppa ja potsatas hingeldades lähimale toolile istuma. Mõõtes Rossi vihase pilguga, lausus ta:
„Oleks kena, kui saaksin nüüd oma paruka.”
Ross valas kolme klaasi brändit. Esimese ulatas ta Verityle, kes oli vajunud väsinult tugitooli; seal, kuhu kapuuts polnud ulatunud, olid tema kohevates tumedates juustes märjad salgud. Ta naeratas Rossile ja ütles:
„Kui doktor Choake on seal lõpetanud, lähen üles. Seejärel, kui kõik on hästi, otsin teile midagi hommikusöögiks.”
Choake tühjendas oma klaasi ühe sõõmuga ja ulatas tagasi, et see uuesti täidetaks. Ross tegi seda, teades, et napsisena on Choake parem arst.
„Me sööme koos hommikust,” ütles Choake toidule mõeldes juba pisut rõõmsamalt. „Me käime üleval ära, et kõigi süda oleks rahul, ja sööme siis hommikust. Mis teil hommikusöögiks on?”
Verity tõusis. Õlgadelt langenud mantli alt tuli nähtavale lihtne hall bombasiinkleit, mis oli alaservast kaheksa tolli jagu vettinud ja porine. Aga Rossi tähelepanu köitis hoopis onutütre nägu. Sellel oli keskendunud, pidulik ja veidi ehmunud ilme, justkui oleks ta näinud ilmutist.
„Mis juhtus?”
„Ross, ma vist kuulsin …”
Nad kõik kuulatasid.
„Oh,” lausus Ross karedalt, „maja on lapsi täis. Neid on köögis ja sahvris ja jumal teab kus, võib-olla riidekapis ka. Igas vanuses ja suuruses.”
„Kuss!” ütles Verity.
Choake otsis kobades oma kotti. Tema liigutused olid kohmakad ja ta tegi palju lärmi.
„See ei ole suur laps!” lausus Verity korraga. „See ei ole suur laps!”
Nad jäid uuesti kuulama.
„Me peame minema oma patsiendi juurde,” ütles Choake, kelle näolt võis välja lugeda piinlikkust ja kerget salakavalust. „Hommikusöögi ajaks tulen alla, siis on asjad ühel pool.”
Ta avas ukse. Teised järgnesid talle, aga trepijalamil jäid kõik seisma.
Ülemisel astmel seisis Prudie. Ta oli ikka alles öösärgis, mille peale oli tõmmatud mantel, ning tema suur kere oli selle all kummis nagu liiga täis topitud kott. Prudie kummardus, et neid näha, ning naise pikk pirnjas roosa nägu läikis.
„Akkama saime!” hüüdis ta nagu Jeeriku pasun. „Tüdrikutirts! Me tõime ilmale tüdriku! Ilusamat tirtsu põle minu silmad enne näind. Nägu sai ivake kannatada, aga ta on krapsakas nigu pisike varsaakatis. Kuulge, kuda röögib!”
Pärast üürikest vaikust köhatas Choake valjusti ja asetas jala trepi alumisele astmele. Aga Ross lükkas ta kõrvale ja hakkas esimesena trepist üles minema.
Teine peatükk
Kui Julia oleks osanud asjadest aru saada, oleks ta imestanud, et on sündinud nii veidrasse maailma.
Torm oli maastikku mitu tundi räsinud. Kohutav tuul kandis endaga kaasa suurtes kogustes soola ja selle eest polnud millelgi pääsu. Puude noored rohelised lehed muutusid mustaks, närbusid ning krabisesid pisimaski tuulepuhangus nagu kuivad küpsised. Mustaks tõmbusid isegi võililled ja nõgesed. Hein ja kartulid jäid kiduma, noored herned ja oad tõmbusid krimpsu ja kuivasid ära. Rooside pungad ei puhkenudki ja jõgi oli ummistunud mõrvatud kevade prahist.
Namparas, selles väikeses maailmas, mille moodustasid neli seina, rõõmsavärvilised kardinad ja vaiksed hääled, oli elu kõige kiuste lootusrikas.
Demelza oli vaadanud lapse hoolega üle ning otsustanud, et too on igati täiuslik ja imetore vaadata, kui tema väike kannatada saanud nägu ükskord paraneb. Keegi ei paistnud teadvat, kui kaua sellega läheb – Ross mõtles endamisi, et jäljed võivad jääda alatiseks –, aga Demelza, kes oli rahulikuma loomuga, uuris verevalumeid, vaatas siis laastatud ümbrust silmitsedes aknast välja ja otsustas, et loodus parandab nii ühed kui ka teised haavad, antagu talle üksnes aega. Ristsed peaksid nad lükkama juuli lõppu.
Demelzal olid ristsetega omad plaanid. Elizabeth oli korraldanud Geoffrey Charlesi ristimiseks peo. Demelza polnud seal käinud – novembris pidi sellest saama juba neli aastat ning tol ajal polnud Demelza Poldarkide suguvõsa silmis veel küünemustagi väärt –, aga tal olid ikka veel meeles Prudie jutud, kui peened inimesed olid sinna kutsutud, missugused lillekimbud Trurost kohale toodud, missugust toitu ja veini oli seal pakutud ja milliseid kõnesid peetud. Nüüd, kui ta oli ka ise – ükskõik kui tagasihoidlikult – sellesse seltskonda astunud, ei näinud Demelza mingit põhjust, miks ei võiks nad korraldada oma lapse auks sama toredad või koguni toredamad ristsed.
Tal oli plaanis teha koguni kaks pidu, õnnestuks ainult Rossile auk pähe rääkida.
Neli nädalat pärast Julia sündi tegi ta sellest mehega juttu, kui nad kahekesi Nampara maja ees murul teed jõid ning Julia sireli vilus mõnusasti magas.
Ross vaatas talle naerukil näoga otsa ja küsis õrritamisi:
„Kaks pidu? Meil ei sündinud ju kaksikud.”
Demelza tõstis korraks pilgu ja vaatas talle otsa ning uuris siis tassi põhja jäänud teekübemeid.
„Jah, aga on ju sinu suguvõsa ja minu inimesed, Ross. Härrasrahvas ja lihtrahvas. Neid ei saa omavahel segada – sama hästi võiksid segada rõõska koort ja … ja sibulaid. Aga eraldi on mõlemad täitsa kenad.”
„Sibulad meeldivad mulle,” ütles Ross, „aga koor läheb ruttu hapuks. Teeme peo maainimestele – kutsume Zacky Martini pere, Nanfanid, Danielid. Nemad on märksa rohkem väärt kui täissöönud mõisnikud ja nende peenutsevad prouad.”
Demelza viskas sealsamas lähedal istuvale koeravolaskile tükikese leiba.
„Garrick sai härra Treneglose pulliga kakeldes kenakesti sasida,” ütles Demelza. „Olen päris kindel, et mõned hambad on tal ikka veel suus, aga toidupala kugistab ta alla nagu kajakas, justkui peaks magu selle peeneks närima.”
Garrick liputas selle tähelepaneku peale oma kahetollist sabakönti.
„Oota,” ütles Demelza, „las ma vaatan.”
„Maainimestest saaks kokku päris kena seltskonna,” jätkas Ross. „Verity tuleks samuti. Temale meeldivad nad samamoodi kui meilegi – või meeldiksid, kui tal lastaks nendega läbi käia. Võiksid kutsuda isegi oma isa, kui tahad. Ta on mulle kindlasti juba andeks andnud, et ma ta jõkke viskasin.”
„Mõtlesin, et oleks kena kutsuda peale isa ka vennad,” ütles Demelza, „teisel päeval. See võiks olla kahekümne kolmandal juulil, Sawle’i pidustuste ajal, kui kaevuritel on niikuinii vaba päev.”
Ross muheles endamisi. Oli mõnus istuda niiviisi päikese käes ja ta ei pannud sugugi pahaks, et Demelza püüab teda kavalusega oma nõusse meelitada. Tõtt-öelda tundis ta lausa huvi, millega naine järgmiseks
