endamisi, kas jaksab tuulega võideldes mäeharjale trügida.
Jõudnud Wheal Maideni varemeis seisvate hooneteni, istus ta maha, ahmis lõõtsutades õhku ja hõõrus kriimustatud kätt, samal ajal kui tuul lennutas vanadelt lagunenud graniitseintelt kistud krohvitükke ning kriiskas müürilõhedes ja – avades nagu purjus naine.
Kui Ross mändide varjust lagedale jõudis, rabas üle Grambleri tasandiku kihutav torm teda täie jõuga, paisates talle näkku vihma, mulda ja kivikesi. Siin tundus, otsekui oleks kogu pinnas lahti kistud ja keerleks õhus ning noored lehed, rohulibled ja kõik muu, mida maas leidus, lennutataks minema. Pilved tormasid madalalt üle tema pea; kogu vihma endast maha kallanud, nägid need välja nagu katkutud pruunid räbalad vihase jumala palge ees.
Sealsamas lähedal Fernmore’is valmistus doktor Choake hommikust sööma.
Ta oli lõpetanud grillitud neerud ja röstitud singi ning pidas aru, kas võtta pisut ka suitsutatud turska, enne kui see kantakse minema ja pannakse sooja, et tema naine saaks hiljem voodis einetada. Varahommikune ratsasõit oli andnud tohtrile hundiisu ning ta oli teinud teenijatele kõva peapesu, et polnud koju jõudes leidnud ees ootamas hommikusööki. Choake oli arvamusel, et teenijatel ei tohi lasta paksuks ja laisaks minna.
Tuule raevuka trummeldamise sekka polnud õieti kuuldagi, et välisuksele valjusti koputatakse.
„Kui keegi küsib mind, Nancy,” lausus Choake piredalt, tõmmates kulmud silmade kohal kokku, „siis ma olen väljas.”
„Jah, söör.”
Nuusutanud turska, otsustas ta, et sööb sellest ikkagi tükikese, ja oli pahur, et peab endale toidu ise taldrikule tõstma. See tehtud, toetas ta kõhu mõnusasti vastu lauda ja oli jõudnud neelata noa otsast esimese pala, kui tema selja taga aupaklikult köhatati.
„Palun andeks, söör. Kapten Poldark …”
„Ütle talle …” Doktor Choake tõstis pilgu ja nägi peeglis õnnetu moega teenijatüdruku selja taga seismas vihmast tilkuvat meest.
Ross astus tuppa. Kübara oli ta kaotanud ja varrukasuud ehtiv pits oli rebenenud; tema kannul valgus doktor Choake’i parimale Türgi vaibale vett.
Mehe silmis oli paraku midagi niisugust, mis ei lasknud Choake’il veeloiku märgata. Poldarkid olid olnud kakssada aastat Cornwalli aadlikud, samal ajal kui Choake’i päritolu oli kogu tema uhkeldamise kiuste kaunikesti ebamäärane.
Ta tõusis püsti.
„Ma häirin teie hommikueinet,” sõnas Ross.
„… Kas midagi on juhtunud?”
„Teil on ehk meeles,” ütles Ross, „et kutsusin teid oma lapseootel naise juurde.”
„Nojah! Temaga on kõik hästi. Tegin põhjaliku läbivaatuse. Laps sünnib täna pärast lõunat.”
„Ma kutsusin teid kui arsti, kes oleks majas, mitte kui rändavat kupupanijat.”
Choake’i huulte ümbrus tõmbus valgeks. Ta pöördus ammuli sui vahtiva Nancy poole.
„Too kapten Poldarkile portveini.”
Nancy pages toast.
„Millega te rahul ei ole?” Choake ristas külalisega pilgu; raha sel mehel ei olnud ja pealegi oli ta alles poisike. „Me oleme ravinud teie isa ja onu, teie onupoega ja tema naist, teie onutütart Verityt. Nemad pole kunagi leidnud põhjust mu meetodeid kahtluse alla panna.”
„Mida nemad teevad, on nende endi asi. Kus teie mantel on?”
„Mees, niisuguse hirmsa tuulega ei saa ju ometi ratsutada! Vaadake ennast! Hobuse selga on täiesti võimatu istuda!”
„Selle peale oleksite pidanud mõtlema siis, kui Namparast ära sõitsite.”
Uks läks lahti ja sisse vaatas Polly Choake, juustes papiljotid, seljas hõljuv tumepunane hommikumantel. Ta nägi Rossi ja kiljatas.
„Oi, kapten Poldark! Ma ei teadnudki! Iffand, niiviifi teie ette ilmuda! Aga kui te kuulekfite, kuidaf tuul üleval puhub – fee ajab laufa hirmu nahka! Kardan, et lõhub katufe ära, tõefti, Tom, kardan, et nii võib juhtuda, ja kui fee mulle pähe kukukf, mõtle, mifmoodi ma fiis välja näekfin!”
„Niiviisi ukse vahelt piiludes pole sa ka just kena,” nähvas tema mees ärritunult. „Tule sisse või mine välja, kuidas soovid, aga ole nii lahke ja otsusta ära.”
Polly tõmbas näo mossi, aga tuli sisse, piidles silmanurgast Rossi ja patsutas juukseid. Uks mürtsatas tema selja taga kinni.
„Ma ei fuuda kuidagi harjuda nende teie Cornwalli tuultega ja tänane on laufa põrgulik. Jenkin ütlef, et katufelt on viis kivi ära lennanud, ja kahtlen, kaf need viimafekf jäävad. Kuidaf teie naifel läheb, kapten Poldark?”
Choake libistas oma toamütsi nupu otsast ja pani paruka pähe.
„Tuul viib selle ära,” ütles Ross.
„Fa ei lähe ju ometi välja, Tom? Aga niifuguse ilmaga on võimatu ratfutada, vaevalt ifegi kõndida. Ja mõtle, kui ohtlikud on muvduvad puud!”
„Kapten Poldark on mures oma naise pärast,” vastas Choake end suuri vaevu talitsedes.
„Aga vaevalt faab fellega olla nii kiiret, kui fa ju ometi allef käifid. Mul on meelef, mida mu ema vääkif: minuga oli läinud aega nelikümmend kahekfa tundi.”
„Siis tuleb teie abikaasal nelikümmend kaheksa tundi oodata,” lausus Ross. „Niisugune on minu väike kapriis, proua Choake.”
Tohter heitis pirtsakalt seljast lillatäpilise hommikumantli ja tõmbas ülle sabakuue. Siis marssis ta välja, et võtta kott ja ratsutamiskeep, ning oleks äärepealt jalust maha tõuganud Nancy, kes tuli portveini tooma.
Kui nad tagasi läksid, puhus tuul pooleldi küljelt. Kübar ja parukas lendasid Choake’il peast, aga paruka püüdis Ross kinni ja toppis endale hõlma alla. Wheal Maideni juures mäeveerust üles rühkides olid mõlemad juba läbi ligunenud ja lõõtsutasid. Puude vahele jõudnud, nägid nad enda ees väikest halli mantliga inimkogu.
„Verity,” ütles Ross, kui jõudis vastu puud nõjatuva onutütreni. „Sina poleks küll tohtinud niisuguse ilmaga välja tulla.”
Verity suur suu läks laialt naerule. „Oleksid pidanud teadma, et niisugune asi ei püsi saladuses. Proua Martini Betty nägi kaevandusse minnes Judi ja doktor Choake’i ning rääkis seda Bartle’i naisele.” Verity toetas märja näo vastu puutüve. „Meie lehmalaut varises kokku ja kaks lehma tuli viia pruulikotta. Digory kaevanduse šahtitorn on ka maas, aga viga ei saanud vist keegi. Kuidas Demelzal on, Ross?”
„Loodan, et pole viga.” Ross võttis Verityl käe alt kinni ning nad järgnesid edasi rühkivale ja omaenda lehvivasse rüüsse takerduvale tohtrile. Ta oli alati mõelnud, et kui mehel tohiks olla kaks naist, teeks ta ettepaneku onutütrele: Verity oli nii lahke ja vastutulelik ning mõjus talle alati nii lohutavalt. Juba oligi Ross jõudnud hakata oma äsjast viha häbenema. Tom Choake’il oli ka häid külgi ning oma ametit tundis ta kindlasti paremini kui proua Martin.
Nad jõudsid Choake’ile järele, kui too üle murdunud jalakaharu ronis. Kaks õunapuud oli samuti maas ning Ross
