liigutuse.
„Seda juttu olen ma ka juba kuulnud. Ja see hakkab mind natuke ära tüütama. Jäta see, mu kallis.”
„Ma ei saa kunagi targaks, Ross,” ütles Demelza natukese aja pärast. „Ma vist ei tahagi targaks saada.”
„Ja mina ei taha, et sa saaksid,” lausus Ross ning tõstis ta üle aia.
Järgmisel päeval Verity tuligi. Kuu aega tagasi oli ta pärast läbiligunemist haigeks jäänud, aga nüüd oli jälle terve. Ta kudrutas lapse kohal, ütles, et too on nende mõlema moodi ja samal ajal täiesti erinev, kuulas ära Demelza ristseplaanid ja kiitis need kõhklematult heaks, proovis vapralt vastata mõnele küsimusele, mida Demelza polnud julgenud doktor Choake’ilt küsida, ja kraamis lagedale ilusa pitsist ristimiskleidi, mille ta lapsele oli teinud.
Demelza suudles ja tänas Verityt, istus siis ning jäi teda oma tumedate silmadega nii tõsiselt vaatama, et Verity puhkes naerma – seda juhtus temaga harva – ja küsis, mis lahti on.
„Ah ei midagi. Kas soovid teed?”
„Kui aeg on sealmaal.”
Demelza sikutas kamina kõrval rippuvat nööri. „Ma ei teegi pärast Julia sündi muud, kui ainult joon päev otsa. Arvan, et tee on ikkagi parem kui džinn.”
Sisse astus punase pea ja valge nahaga Jinny.
„Jinny,” sõnas Demelza ebalevalt. „Kas teeksid meile teed? Head kanget teed. Ja aja vesi keema, enne kui lehtedele peale valad.”
„Jah, proua.”
„Ma ei suuda uskuda, et see olen mina,” ütles Demelza, kui Jinny oli läinud.
Verity naeratas. „Räägi nüüd, mis sulle muret teeb.”
„Sina, Verity.”
„Mina? Oh heldeke. Ütle ruttu, millega ma sind solvasin.”
„Sa polegi mind solvanud. Aga kui … Oh, nüüd solvan hoopis mina sind …”
„Kuni ei tea, millest jutt käib, ei oska ma selle kohta midagi öelda.”
„Verity,” lausus Demelza. „Ühel päeval, kui olin Rossi tundide kaupa kiusanud, rääkis ta mulle, et olid kord kedagi armastanud.”
Verity ei teinud ainsatki liigutust, aga tema naeratus jahenes, huulte lopsakas kaar muutus pisut.
„Kahju küll, et see sulle muret teeb,” ütles ta.
Demelza oli jõudnud oma jutuga juba liiga kaugele, et lasta end tema sõnadest heidutada.
„Mulle ei mahu pähe see, kas oli ikka õige teid kahte sedaviisi lahutada.”
Verity koltunud põskedesse valgus natuke värvi. Ta on muutunud jälle vanapiigalikuks ja ligipääsmatuks, mõtles Demelza, just nagu siis, kui teda esimest korda nägin; missugune erinevus, otsekui elaks ühes ja samas kehas kaks inimest.
„Kullake, me ei saa hinnata teiste inimeste käitumist oma mõõdupuuga. Maailm kipub seda alati tegema. Minu … isal ja vennal on oma tugevad ja kindlaks kujunenud arusaamad ning nad tegutsesid nendest lähtudes. Pole meie asi otsustada, kas see oli õige või vale. Mis tehtud, see tehtud – olematuks seda enam ei muuda ning pealegi on kogu see lugu juba ammu maha maetud ja vaat et unustatudki.”
„Kas sa ei ole temast pärast seda enam midagi kuulnud?”
Verity tõusis.
„Ei.”
Demelza läks ja jäi tema kõrvale seisma.
„Ma ei suuda sellega leppida. Ei suuda,” ütles ta.
Verity patsutas teda käsivarrele, otsekui oleks Demelza see, kes vajab lohutamist.
„Kas sa ei taha sellest mulle rääkida?” küsis Demelza.
„Ei,” vastas Verity.
„Mõnikord rääkimine aitab – hingel hakkab kergem.”
„Praegu ei aita,” lausus Verity. „Sellest nüüd veel rääkida oleks sama mis … kaevata lahti vana haud.”
Verity võbistas mingist tundest (võib-olla vastikusest) aetuna õlgu ning siis tuli Jinny ja tõi teed.
Sel õhtul tabas Demelza hetke, kui Jud oli köögis üksi. Nende kahe käitumise järgi poleks keegi osanud öelda, kas nad saavad kenasti läbi või valitseb nende vahel üksnes vaherahu. Jud polnud kunagi nii jäägitult Demelza leeri üle läinud kui tema naine. Pikka aega oli ta pannud pahaks, et too leidlaps, kes pidi kunagi tantsima tema pilli järgi, on nüüd emand ja võib teda kamandada; aga Jud kaldus ju alati arvama, et saatusel pole talle varuks muud kui ülekohut. Oleks talle valida antud, eelistanuks ta kahtlemata Demelzat mõnele upsaka näoga maadamile, kes on luksuses üles kasvanud ning ootab, et teda igal sammul teenitaks.
„Jud,” sõnas Demelza, võttes riiulilt tainalaua, jahu ja pärmi. „Jud, kas sina mäletad kapten Blameyt, kes käis kunagi siin preili Verityga kohtumas?”
„Vai viil – mudugist mäletan,” vastas Jud.
„Mina pidin siis ka juba siin olema,” arutles tüdruk, „aga mina ei mäleta sellest mitte mõhkugi … midagi.”
„Sina olid siis alles pisike plika, kolmteistku aastat vana ja köögis, kus su koht oli. Tolleperast.”
„Ega sinagi sellest nii pika aja peale enam suurt midagi mäleta,” ärgitas Demelza.
„Või et mina ei mäleta – mina, kis ma olli algusest lõpuni kogu tolle asja man – no kuule.”
Demelza hakkas tainast sõtkuma.
„Mis siis juhtus, Jud?”
Jud võttis puutüki ja hakkas seda noaga vestma, vilistades tasakesi kahe esihamba vahelt. Oma läikiva peanupuga, mida hõredate narmastena ümbritses juustesõõr, nägi ta välja nagu õigelt teelt hälbinud munk.
„Ta oli oma esimese naise kogemata ära tapnud, eks?” küsis Demelza.
„Nigu nähä, on sul pilt juba selge.”
„Ei, mitte kogu pilt. Muist, aga mitte kõik, Jud. Mis siin juhtus?”
„Noh, too vennike, kap’n Blamey, oli juba ilmatu aja Verity-preilnat taga ajand. Kap’n Ross lubas neil siin kohtuda, kui teisal ää keelati, ja ükspäe sõitsivad ärra Francis ja tema isa – too, kis läind septembris maamulda pandi – seie ja leitsivad nad võerastetuast. Ärra Francis kutsus ta vällä ja nõnda nad võtsivadki sealt akna kõrvalt nood duellipistulid ja marssisivad õue. Minu kutsusivad juure oolt kandma, et oleks aus mäng – nigu sa isigi arvata võid ja nigu oligi oodata –, ning enne ku viis minutit mööda sai, oli ärra Francis tulistand kap’n Blameyt ja Blamey oli tulistand ärra Francist. Kõik seadusperaliselt.”
„Kas nad said haavata?”
„Kas nüid just aavata. Blamey sai kriimu kätte ja teine kuul tabas Francist kaela. Kõik sai tehtud ausalt ja kõrra järgi ning kap’n Blamey istus
