ju ometi, et ma ta maha pillan, ega? Ma olen hoidnud ja kussutanud paljusid, kes surid juba enne seda, kui sinust mõtlemagi hakati. Tibu-tibu-tibu! Näe, hakkaski naerma. Või äkki hoopis luksub. Läbi ja lõhki Poldark see tirtsuke! Justkui isa suust kukkunud.”
„Ettevaatust,” ütles Demelza, „ta võib su ilusa kleidi täis ilastada.”
„See oleks hea enne! Näe, mul on sulle kingitus, nupuke. Võta titt korraks enda sülle. Ah! Luud valutavad täna niigi ja too pagana setukas raputas ka veel … Näe! Need on lapsele.”
„Mis need on?” küsis Demelza hetk hiljem.
„Kuivatatud pihlakamarjad. Riputa hälli kohale. Siis ei julge haldjad teda puutuda …”
„Talle pole veel rõugeid pandud,” ütles Elizabeth Dwight Enysele ja libistas käega kergelt üle oma väikese poja lokkis juuste; poisike istus väga vaguralt tema kõrval toolil. „Olen tihtipeale mõelnud, kas kaitsepookimisest on üldse mingit kasu või on see väikesele lapsele äkki hoopis ohtlik.”
„Ei ole, kui seda tehakse korralikult,” vastas Enys; Elizabethi kõrvale istuma pandud noormehel ei jätkunud enam silmi kellegi teise kui selle kauni naise jaoks. „Aga ärge kutsuge mõnd talunikku lehmarõugeid panema. Parem usaldusväärne apteeker.”
„Oh, õnneks on meil siin väga hea arst. Teda pole küll täna kohal,” ütles Elizabeth.
Söömaaeg jõudis lõpule, ning et ilm oli nii ilus, valgusid inimesed aeda. Kui seltskond laiali lagunes, sokutas Demelza end Joan Pascoe kõrvale.
„Ütlesite vist, et elate Falmouthis, kas ma kuulsin õigesti, preili Pascoe?”
„Jah, ma kasvasin seal üles, proua Poldark. Nüüd elan Truros.”
Demelza laskis pilgul ringi käia, uurides, ega kedagi kuuldekaugusel ole.
„Kas tunnete juhtumisi ka kapten Andrew Blameyt, preili Pascoe?”
Joan Pascoe tegi beebile kudrutavat häält.
„Olen temast kuulnud, proua Poldark. Näinud olen teda kõigest korra või paar.”
„Ei tea, kas ta elab ikka veel Falmouthis?”
„Ta vist peatub seal aeg-ajalt. Ta on ju meremees.”
„Olen sageli mõelnud kunagi Falmouthisse sõita,” lausus Demelza unistavalt. „Räägitakse, et seal on väga ilus. Millal võiks olla kõige õigem aeg minna, et näha sadamas olevaid laevu?”
„Kindlasti pärast mõnd tormi, kui laevad on tulnud sadamasse varjule. Seal on neil kõigil ruumi oodata, kuni suurem raju on möödas.”
„Seda küll, aga postilaevad sõidavad ju korrapäraselt nagu kellavärk. Räägitakse, et Lissaboni oma väljub igal teisipäeval.”
„Oh ei, keegi on andnud teile valeteavet, proua. Lissaboni laev väljub St. Justi basseinist talviti reede õhtul ja suvekuudel laupäeva hommikul. Kaubalaevu on kõige parem vaadata nädalalõputi.”
„Tibu-tibu-tibu,” ütles Demelza Juliale, ahvides tädi Agathat ja vaadates, kuidas see lapsele mõjub. „Tänan teid, preili Pascoe, et mind teavitasite.”
„Kallis,” ütles Ruth Treneglos oma õele Patience’ile, „kes need sealt läbi oru tulevad? Ega ometi matuserongkäik? Vana Agatha näeks selles kindlasti halba ennet.”
Nüüd märkas veel paar külalist, et tulemas on uusi võõraid. Mustas läikima kulunud mantlis keskealine mees kõige ees, rühkisid uustulnukad teisel pool jõge puude vahel lähemale.
„Sa mu püha parlament!” ütles võõrastetoa teisest aknast välja vaatav Prudie. „Tuu om ju tüdriku isa! Ta tuleb valel päival. Kas sa’i üteld talle, et kolmapäe, sa saadananahk?”
Jud vaatas ehmunult tema poole ja kugistas alla suure tüki ploomikooki. Ta hakkas pahaselt köhima. „Kolmapäe? Mudugist ei öeld ma talle teisipäe, kui oli kästud öelda kolmapäe. See põle minu süi. Ää mulle ninna karga! Viibuta seda arjavart omaenda nena all!”
Demelzagi oli tulijad ära tundnud ning tal hakkas sees keerama. Tema aju tardus ja keel külmus kangeks. Ta nägi katastroofi lähenemas ega suutnud teha midagi, et seda ära hoida. Isegi Rossi polnud praegu tema kõrval, sest too hoolitses parajasti vanatädi Agatha eest: tegi suured klaasuksed pärani, et vana naine saaks istuda ja vaadata, mis väljas toimub.
Aga rongkäik polnud ka Rossile märkamatuks jäänud.
Nad olid tulnud kogu pesakonnaga: Tom Carne ise, suur ja kõigutamatult väärikas oma vastleitud vagaduses, tema uus naine tädi Chegwidden Carne nagu väike must kana, tanu peas ja pisike suu kõvasti kokku surutud, ning nende taga ridamisi neli pikka poisivolaskit – Demelza vennad.
Seltskonnale oli laskunud vaikus. Kuulda oli ainult jõe vulinat ja kusagil vidistavat leevikest. Rongkäik jõudis plankudest sillani ja marssis sellest rautatud saabaste müdinal üle.
Arvanud ära, kes tulijad on, jättis Verity vanaproua Treneglose sinnapaika ja astus Demelza kõrvale. Ta ei osanud Demelzat muud moodi aidata kui üksnes niiviisi, et viibib tema juures, aga just seda tahtis ta teha – kas või selleks, et näidata Francisele ja Elizabethile eeskuju.
Ross tuli sedamaid majast välja ning jõudis mingeid kiirustamise märke ilmutamata sillani just Tom Carne’iga ühel ajal.
„Tere tulemast, härra Carne!” lausus ta ja sirutas käe. „Mul on hea meel, et tulla saite.”
Carne seiras teda natuke aega uuriva pilguga. Nende eelmisest kohtumisest oli möödas üle nelja aasta ja toona olid nad peksnud toa segi, enne kui üks neist oli leidnud end jõest. Kaks usu rüpes veedetud aastat olid vanemat meest muutnud: tema silmad olid selgemad ning riided kenad ja korralikud. Pilk oli tal paraku endiselt sünge ja sallimatu. Ka Ross oli vahepeal muutunud: kibestumus oli kadunud, Demelza kõrval leitud rahulolu ja õnn olid lihvinud tema sallimatuselt teravad nukid maha ja vaigistanud ta kärsitut loomust.
Leidmata teise silmis pilget, võttis Carne pakutud käe vastu. Tädi Chegwidden Carne ei ilmutanud vähimatki aukartust, vaid astus järgmisena ligi, surus Rossi kätt ja liikus edasi, et teretada Demelzat. Et Carne ei teinud katsetki tutvustada nelja poisivolaskit, kummardas Ross neile tõsiselt ning nood, võttes eeskuju kõige vanemast, tõstsid vastuseks käe aupaklikult juuksetuka juurde. Ross tundis veidrat kergendust asjaolust, et ükski neist polnud põrmugi Demelza moodi.
„Me ootsime kirikus, tüdrik,” ütles Carne tütrele mornilt. „Ütlid, et kell neli, ja olime selleks ajaks kohal. Sul põld määnsetki õigust seda varemp teha. Mõtsime juba, et lähme kodu tagasi.”
„Ma ütlesin homme kell neli,” vastas Demelza teravalt.
„Jajah. Sedasi su sulane ütel. Aga meil oli õigus olla ristjatsil ja tema ütel, et et see on täna. Sinu enda lihal ja verel on rohkem õigust olla sel päival sinu kõrval kui kogu sellel ärrasrahval.”
Demelza südames kohus kibedus. See mees, kes oli endisaegadel peksnud temast välja viimse kui armastuseraasu ja kellele ta oli saatnud andeksandmise märgiks kutse, oli meelega tulnud valel päeval, et nurjata tema pidu. Kõik Demelza pingutused jooksevad liiva ning Rossist saab kogu ümbruskonna naerualune. Tal ei pruukinud vaadatagi, et näha proua Teague’i ja Ruthi näol kahjurõõmsat muiet. Ta oleks tahtnud
