tervitatava põsele, mis tähendab „ma austan Jumala vaimu sinu sees“.
Tänapäeval peetakse niisuguseid traditsioonilisi õnnistamisi veidrateks ebausu kommeteks, aga iidsete kultuuride inimesed võtsid mõistet „Eluhingus“ kõige otsesemas tähenduses. Tänase päevani lausuvad Brahma preestrid Indias jumalikke mantraid ja korraldavad pühalikke tulerituaale, et kanda Eluhingust (või praanat) uutesse pühaku- või jumalakujudesse. Et veenduda oma pingutuste kordaminekus, hoiavad nad rituaali lõppedes peeglit kuju nina juures. Kui peegel muutub uduseks, teavad nad, et püha isiku vaim on asunud kuju sisse elama.
Vanadel egiptlastel olid hämmastavalt sarnased uskumused vaimu ja hingamise seoste kohta. Iga kord, kui nad vallutasid uue maa, murdsid nad süstemaatiliselt kõigi eelmiste jumalate ja valitsejate kujudel ninad. Seda ei tehtud mitte ainult oma vaenlaste häbistamiseks – nende eesmärgiks oli tappa kuju vaim, et vallutatud jumalad ei saaks kunagi kaotusest tõusta ja neile uuesti vastu astuda. Vanad egiptlased mõistsid seda nii, et parim võimalus kellegi vaimu tapmiseks oli igaveseks peatada tema hingamine.
SEOST VAIMU JA HINGAMISE VAHEL mainitakse Piiblis kõikjal, kuid enamik tänapäeva juute ja kristlasi ei ole sellest suhtest teadlikud. Näiteks vana heebreakeelne sõna rūah ei tähendanud mitte ainult vaimu, hingamist ja tuult, vaid seda kasutati põhimõtteliselt samamoodi kui kreeklased, hindud ja roomlased kasutasid sõnu pneuma, prāna ja spiritus. Vana-heebrea kirjutajad seostasid sõna rūah Jahvega (Iisraeli jumalaga). Niisiis võib terminit rūah Yahweh, mida Vanas Testamendis tihti kasutatakse, tõlkida „Jumala vaimuks,“ „Jumala hinguseks“ või „Jumala tuuleks“ (Jumala hingamine avaldus tuulena).
Mitmeid piiblitsitaate saab märgatavalt muuta, olenevalt sellest, milline tähendus sõnapaarile rūah JHWH valida. Näiteks üks Teise Moosese raamatu 2. värsi tõlgendus kõlab:
Alguses… maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala vaim hõljus vete kohal. 6
Teise tõlke kohaselt puhus üle vete „võimas tuul“. Esimesel pilgul tunduvad tõlked olevat vastuolulised. Aga tegelikult märgivad nad ühte ja sama asja, kuna „võimas tuul“ ja „Jumala vaim“ on lihtsalt rūah JHWH – kõikvõimsa Jumala hinguse erinevad tõlgendused. Tähelepanuväärne on ka see, kui sarnane on antud piiblilõik hindu õpetusele, mis ütleb: „Jumal lõi maailma oma hingusega.“
Rūah JHWH’t mainitakse ka seoses esimese inimese Aadama loomisega. Esimene Moosese raamat 2:7 ütleb: „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse, nõnda sai inimene elavaks hingeks.“ Selles lõigus on rūah JHWH tõlgitud „eluhinguseks“, mitte „Jumala hinguseks“. Pilt sellest, kuidas Jumal puhub oma vaimu inimese kehasse hingamise teel on midagi enamat kui poeetiline metafoor – see on füüsiline tõsiasi.
Israeliitide põgenemisel Egiptusest kutsus Mooses rūah JHWH appi kui jumala tuule, et Punase mere veed kaheks puhuda:
Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks – vesi lõhenes. 7
Kui tema rahvas oli kord turvaliselt teisele poole jõudnud, käsutas Mooses Jumala tuult, et see suunda muudaks, mille tagajärjel laskus vesi tagasi loomulikku olekusse ja uputas Egiptuse sõjaväe. Pärast israeliitide vabastamist laulsid nad Jahvele kiitust:
Su vihapuhang paisutas vee, vallina seisis voolus, vood tardusid mere südames. Vaenlane mõtles: „Ajan taga, võtan kinni, jaotan saagi – mu hing täitub sellest. Tõmban oma mõõga, oma käega hävitan nad.“ Sina puhusid tuult, meri kattis nad, tinana vajusid nad võimsasse vette. 8
Vanas Testamendis leidub veel palju viiteid rūah JHWH’le, mida on tõlgitud erinevalt kas „Jumala vaimuks“, „Jumala tuuleks“ või „Jumala hinguseks“. Näiteks Teises Kuningate raamatus ilmub Jumala hingus tohutu keeristormina, mis viib Elia leegitsevas kaarikus üles taevasse. Hiljem, Iiobi raamatus, ütleb prohvet Eliihu:
Jumala vaim on mind loonud ja Kõigevägevama hingeõhk on andnud mulle elu. 9
UUES TESTAMENDIS ILMUVAD KÕIK VIITED Jumala vaimule, hingamisele või tuulele sõnana pneuma, mitte rūah, kuna evangeeliumid olid algselt kirjutatud kreeka keeles. Näiteks Johannese evangeeliumis 3:8, räägib Jeesus mõistukõnes, kui ütleb hämmastunud Nikodeemosele:
Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.” [pneumast].
Vara-kristlastest õpetajad kasutasid ka terminit Hagios Pneuma, mis kreeka keeles tähendab „Püha Vaimu“. Püha Vaimu seost füüsilise hingamisega on mainitud Luuka evangeeliumi lõigus (23:46), mis meenutab hetke, kui Jeesus teeb oma viimse maise hingetõmbe ja hingab välja ristile:
Ja Jeesus hüüdis valju häälega: “Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” Seda öeldes heitis ta hinge. 10
Kui sadu aastaid pärast Jeesuse ristisurma hakkas maailmas domineerima Rooma katoliku kirik, asendati kreeka termin Hagios Pneuma terminiga Spiritus Sanctus, mis tähendab ladina keeles „Püha Vaimu“. Kõige otsesem viide Püha Vaimu seosele hingamisega leidub kohas, kus Johannes kirjeldab ülestõusmisele järgnevaid sündmusi, kui Jeesus mõistatuslikult ilmub lukustatud tuppa, kus apostlid end peidavad:
Jeesus ütles nüüd neile taas: “Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: “Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.” ( 11 )
Kas Jeesuse tegu, kui ta apostlite peale puhus, oli vaid sümboolne žest? 553. aastal pKr sätestasid Konstantinoopoli II kirikukogu liikmed, et Jeesus oli sõna otseses mõttes kasutanud oma hingeõhku, et anda Püha Vaimu jõud apostlitele edasi. Nad võrdlesid seda tegevust hetkega, kui Jumal puhus eluhinguse Aadama ninasõõrmetesse (Esimene Moosese raamat 2:7).
TÄNAPÄEVA LÄÄNEMAAILMA KEELTES ON VÄHE sõnu, mis austavad püha sidet Jumala vaimu ja meie füüsilise hingamise vahel. Veelgi halvem on see, et me oleme jätnud vanad tüvisõnad, nagu pneuma või respire ilma nende vaimsest sisust ja säilitanud nende sõnade tähenduse üksnes materiaalsete asjade kohta, nagu õhk, hingeõhk ja füüsiline hingamine. Minu teada on Prantsuse filosoof Henri Bergson ainus tänapäeva Lääne mõtleja, kes püüdis selgitada elu imet, pidades vaimujõu olemasolu tõestamatult kehtivaks, andes sellele nimetuse élan vital ehk „eluimpulss“. Élan vital on ainus tänapäeva Läänemaailmast pärit termin, mis väljendab sedasama „hingamises peituva vaimu“ põhimõtet, mida väljendasid iidsed sõnad prāna, qi, pneuma, rūah ja spiritus.
Heebrea õpetlased ja krislastest teoloogid kasutavad endiselt sõnu rūah ja pneuma nende algses tähenduses, märkimaks „vaimu“ ja „hinge“. Kuid erinevalt vanadest heebrealastest ja varakristlastest on tänapäeva teoloogid ja õpetlased täiesti unustanud, et Püha Vaim asub sõna otseses mõttes meie hingamises. Kord tuli
Esimene Moosese raamat 1:2.
Teine Moosese raamat 14:21.
Teine Moosese raamat 15:8–10.
Iiob 33:4.
Luuka evangeelium 24:46.
Johannese evangeelium 20:22.
