style="font-size:15px;"> 2. Hingamist vabastavad tehnikad (peatükk 5)
Kui oleme õppinud hingamisega mediteerima, on järgmine samm vabastada oma hingamine tavalistest harjumustest, töötades hingamist vabastavate tehnikatega. Vabastavad tehnikad suurendavad kopsudesse vastuvõetava õhu hulka ja elavdavad hingamist, hajutades hirmu loodud blokke hingamises. Kui hingeõhk hakkab vabamalt liikuma, loob suurenenud praana voog märgataval hulgal iseeneslikke tervenemisi nii meie kehas kui ka vaimus.
3. Maandus- ja tugevdamistehnikad (peatükk 7)
Maandus- ja tugevdamistehnikad muudavad hingamise sügavamaks ja tugevamaks. Nagu viitab tehnikate nimetus, aitavad need end tunda kehaliselt ja vaimselt tugeva ning kindlana. Mida sügavamaks ja tugevamaks meie hingamine muutub, seda tugevamaks muutuvad ka meie tervendavad võimed.
Maandus- ja tugevdamistehnikad, mida mõned tao õpetajad nimetavad kindlustamistehnikateks, võimaldavad jääda kriisihetkedel märkimisväärselt rahulikuks ja kindlameelseks. Niisugust tüüpi tehnikaid kasutavad tihti idamaised võitlejad ja võitluskunstide meistrid, et arendada erakordset visadust, tugevust ja vaprust.
4. Hingamist tasakaalustavad tehnikad (peatükk 8)
Kui oleme õppinud hingamisel õhuvoolu suurendama, on järgmiseks sammuks parandada sisse- ja väljahingamise vahel tekkivate pingete tasakaalu. Kõik ärevuse ja sisemise konflikti tunded tekivad, kui sisse- ja väljahingamiste vaheline pinge läheb sünkroonist välja. Hingamise tasakaalustamise tehnikad aitavad meil parandada hingamisharjumusi, tasakaalustades pingeid sisse- ja väljahingamise vahel. Veelgi enam – sedamööda, kuidas meie sisse- ja väljahingamine ühtlasemaks muutub, hakkavad iseenesest kaduma ka ärevuse, sisemise konflikti ja kahtluse tunded.
5. Hingamise peatamise tehnikad (peatükk 19)
Kui hingamine on muutunud vabamaks, sügavamaks ja ühtlasemaks, oleme valmis töötama hingamise peatamise tehnikatega. Peatamistehnikad võimaldavad meil peatada hingamisliigutused pikema perioodi vältel. Idamaised joogid ja võitluskunstide meistrid kasutavad vahel seda tüüpi tehnikaid, et koguda suuri vaimse jõu ja tugevuse sisemisi varusid. Hingamise peatamise tehnikate peamine eesmärk on siiski valmistada oma vaim ja hingamine ette selleks, et jõuda samādhi‘sse – mis on kõige sügavam meditatiivne teadvus, millesse meie teadvus siseneda suudab.
Samādhi on kõigi vaimsete tegevuste kõrgeim eesmärk, kuna selles seisundis leiavad aset meie kõige sügavamad jumaliku ühtekuuluvustunde ja vaimse vabanemise kogemused. Hindud nimetavad seda „hingetuks olekuks“, sest kui me jõuame samādhi seisundisse, lõpetab hingamine (isegi tundideks) liikumise, seejuures meie kehale kahju tegemata. Kuni viibime selles olekus, toimub meie organismis nii vaimu kui ka keha tohutu spontaanne tervenemine, kuna meie teadvus on ühinenud praana tervendavate energiatega kõige puhtamas ja võimsamas vormis. (Samādhi kohta vaata 18. peatükki)
TÄIELIKULT VÄLJAARENENUD HINGAMISKONTROLLI SÜSTEEM sisaldab kõiki viit tehnikat, millest igaühte praktiseeritakse teatud aja jooksul ja vastastikuse täiustamise teel. Vaid käputäis kõigist inimese poolt loodud hingamiskontrolli tehnikatest vastavad sellele kriteeriumile. Pühad hingamistraditsioonid Indiast, Hiinast ja Tiibetist on vahest kõige paremad näited täielikult välja arendatud hingamisteadusest. Idamaised targad ja õpetajad on iidsed hingamiskontrolli süsteemid välja arendanud ja neid tuhandete aastate vältel mitmete põlvkondade jooksul järk-järgult täiustanud.
Viimase neljakümne aasta kestel on aina suurenenud Läänemaailma inimeste hulk, kes on samuti hakanud tööle mitmesuguste hingamistehnikatega, mis vähendavad valu ja stressi, aitavad kaasa vaimsele ja füüsilisele tervenemisele ning võimaldavad saavutada teadvuse muutunud seisundit. Kuid võrreldes idamaiste hingamiskontrolli süsteemidega, on enamik neist süsteemidest poolikud ja ebatäiuslikud.
Hingamistehnikatega töötamine on paljus sarnane golfile. Et läbi mängida kaheksateistkümne auguga rada, vajame tervet komplekti golfikeppe, et saada hakkama palli pidevalt muutuvate asenditega. Terviklikult väljaarendatud hingamiskontrolli süsteem varustab meid samuti terve rea tehnikatega, mida me vajame, et juhtida hingamist läbi erinevate tervendamise ja muutumise seisundite. Võrdlusena on ebatäiuslik hingamistehnikate süsteem nagu minigolfi mängimine või ämbritäie pallide löömine löögiplatsil. Kuigi mõlemad on golfiga seotud, ei saa neid kumbagi võrrelda kaheksateistkümneaugulise raja läbimängimisega, kus kasutatakse tervet komplekti golfikeppe.
Mõnel juhul võib ebatäiusliku hingamistehnika kasutamine põhjustada ebamugavustunnet ja isegi ohtlikke emotsionaalseid ja füüsilisi kõrvalnähtusid. Näiteks põhinevad paljud uuemad hingamiskontrolli tehnikad vabastaval hingamisel, et hajutada hingamisblokke, kuid ei paku maandus-, tugevdavaid ega tasakaalustavaid tehnikaid, mis töötaksid vastukaaluks „liigse vabastamise“ ohtudele.
Vabastavate tehnikate peamiseks ülesandeks on hajutada hingamisest hirmu tekitatud tõkked. Siiski võib hingamine teatud aja jooksul teha vaid teatud hulga „lõdvestavaid“ harjutusi. Kui töötame pidevalt ainult vabastavate tehnikatega, tasakaalustamata selle hajutavat mõju maandus-, tugevdamis- ja tasakaalutehnikatega, tekib risk klassikaliseks liigse vabastamise sündroomiks, millega kaasneb hüperventilatsioon, peapööritus, õhupuudus, paanika, lihasspasmid ja arütmia (ebaühtlane südametöö).
Enamikul juhtudel kaovad need ebameeldivad kõrvalnähud iseenesest, kui harjutused lõpetada – aga see pole alati nii. Aastate jooksul olen aidanud inimesi, kes kannatasid krooniliste ärevushäirete all, mis olid tekkinud vildakate hingamiskontrolli harjutuste tagajärjel. Üks naine oli new age’i kursustel teinud nii palju lõdvestavat hingamist, et oli muutunud emotsionaalselt ebastabiilseks ning polnud peaaegu kaks aastat võimeline töötama. Ühel mu „Hingamise ime“ tervistaval kursusel õppis ta, kuidas end maandada ning oma ärevust restabiliseerivate harjutuste abil kontrollida. Mõne nädalaga oli ta võimeline tööle tagasi minema.
Töötades ükskõik millise hingamiskontrolli süsteemiga, pea alati meeles, et hingamistehnikad vabastavad võimsaid jõude, mis mõjutavad tugevasti nii vaimu kui ka keha. Kuigi enamik tehnikatest on suhteliselt turvalised ja lihtsad kasutada, tuleks neid alati praktiseerida mediteerides ning teadlikkuse ja mõõdukusega, et mitte oma süsteemi üle koormata ega tekitada nõrgestavaid kõrvalnähtusid, mis tähendaksid terviseriski. See nõuanne kehtib eriti intensiivsete ja võimsate hingamistehnikatega töötades, nagu iidsed hindu bastrikha ja kapalabhati tehnikad. Nende võimsate tehnikate liiga pikaajaline, arutu või vildakas harjutamine võib kaasa tuua paanikahäireid ja stressi ning seda isegi kõrge enesedistsipliiniga joogidel.
Selle raamatu hingamistehnikad moodustavad täielikult välja arendatud ja tasakaalus hingamiskontrolli süsteemi. Neid on nii eraseanssidel kui ka mitmesugustel kursustel ja õpitubades vähemalt kahekümne viie aasta jooksul katsetatud ning need on osutunud tuhandete inimeste jaoks turvaliseks ja mõjusaks vaimse arengu ning enesetervenduse vahendiks. Kui järgid instruktsioone, mis iga tehnikaga kaasas käivad, ei ole ohtu ebameeldivate kõrvalnähtude tekkeks.
HINGAMISTEHNIKAID SAAB KASUTADA PEAAEGU SAMA paljudel eesmärkidel, kui on inimesi, kes tahavad neid kasutada. See raamat keskendub hingamise võimete kasutamisele hirmust vabanemiseks, haiguste ravimiseks ja endas jumalikkuse kogemiseks. Need kolm eesmärki on oma olemuselt üks ja sama, kuna igaüks neist on lahutamatult seotud sellega, kui hästi või halvasti me suudame hirmutunnet taltsutada.
Aastate jooksul olen uurinud nii palju vanu käsikirju ja idamaiseid tekste hingamisega ravimise kohta, kui ma inglise keelde tõlgituna leida olen suutnud. Enamik neist kirjutistest kinnitavad hingamises peituvate raviomaduste olemasolu. Kuid nendes on üsna vähe praktilist infot selle kohta, kuidas tegelikult
