pärast seda, kui nendelt oli heauskselt saadud vahetuskaubana kuuskümmend hobust. Arikarad tungisid kallale, ilma et neile oleks selleks millegagi põhjust antud, tapsid 16 meie meest, haavasid tosinkonda ja varastasid tagasi need hobused, mille meile müümist nad olid eelmisel päeval teeselnud.
Selle rünnaku tõttu olin ma sunnitud allavoolu taanduma ja ühtlasi taotlema kolonel Leavenworthi ja Ühendriikide sõjaväe abi, et vastata selgele väljakutsele, mis heideti Ühendriikide kodanike jäägitule õigusele takistamatult Missouril liigelda. Ühtlasi palusin ma abi meie enda meestelt, kes ühinesid meiega (kapten Andrew Henry juhtimisel) ennast suurde hädaohtu seades oma asukohast Fort Unionist.
9. augustil astusime arikaradele vastu ühtekokku 700 mehega, kelle hulgas oli 200 Leavenworthi regulaarväelast (koos kahe haubitsaga) ja nelikümmend KMKK meest. Me leidsime endale ka liitlasi (ehkki ajutiseks) 400 siuu sõdalase näol, kelle vaenulikkus arikarade vastu tuleneb ajaloolisest vimmast, mille päritolu ma ei tea.
Piisab sellestki, kui öelda, et meie ühendatud jõududest oleks jätkunud enam kui küllaga, et võitjaks tulla, arikarasid nende äraandlikkuse eest karistada ja Missourit uuesti meie ettevõtmise jaoks avada. Need tulemused jäid aga kolonel Leavenworthi ebakindla loomuse tõttu saavutamata.
Selle kuulsusetu kokkupõrke üksikasjad võivad oodata kuni minu naasmiseni Saint Louisesse ja piisab sellestki, kui ma ütlen, et koloneli korduv soovimatus nõrgema vaenlasega võitlusse astuda lubas kogu arikara hõimul meie haardest välja lipsata, mille tulemusena Missouri tegelikult suleti Fort Brazeau ja mandani küla vahel. Kusagil siit kuni sinnamaani ulatuval alal on 900 arikara sõdalast, kes on kahtlemata varustatud uue sihikindluse ja põhjusega nurjata kõik katsed piki Missourit ülesvoolu liikuda.
Kolonel Leavenworth pöördus tagasi garnisoni Fort Atkinsonis, kus ta saadab vähimagi kahtluseta talve mööda sooja kolde ees hoolikalt oma võimalusi läbi mõeldes. Ma ei kavatse teda ootama jääda. Nagu te teate, ei saa meie üritus endale kaheksa kuu kaotamist lubada.
Ashley katkestas kirjutamise, et teksti lugeda, ega olnud selle sünge tooniga rahul. Kiri kajastas küll viha, kuid ei andnud edasi tema valdavat tunnet ehk kaljukindlat optimismi ja vankumatut usku oma suutlikkusse edu saavutada. Jumal oli paigutanud ta lõpmatult viljakasse aeda, tõelisele küllusemaale, kus võib jõukaks saada ükskõik kes, kui tal vaid jagub vaprust ja meelekindlust selle poole püüelda. Ashley nõrkused, mille olemasolu ta otsekoheselt tunnistas, olid lihtsalt takistused, millest tuli oma tugevaid külgi loovalt ühendades üle saada. Tagasilööke Ashley eeldas, kuid läbikukkumist ei kavatsenud ta taluda.
Me peame selle ebaõnne enda kasuks pöörama ja edasi pürgima ajal, mil meie võistlejad vahet peavad. Kuna Missouri on sisuliselt suletud, otsustasin ma saata kaks salka läände teist teed otsima. Kapten Henry ma läkitasin juba mööda Grandi jõge üles. Ta tõuseb Grandil nii kaugele kui võimalik ja pöördub Fort Unioni tagasi. Jedidiah Smith juhib teise üksuse ülesvoolu mööda Platte’i jõge ja tema sihtmärk on Suure nõo veed.
Kahtlemata Te jagate minu suurt pettumust seoses meie viivitusega. Me peame nüüd julgesti edasi liikuma, et kaotatud aega tasa teha. Ma andsin Henryle ja Smithile korralduse mitte tulla kevadel oma saagiga tagasi Saint Louisesse. Meie lähme hoopiski nende juurde ja me kohtume seal väljas, et vahetada nende nahad uue moona vastu. Me saame niiviisi neli kuud kokku hoida ja tasuda vähemalt osa oma võlgadest õigel ajal. Ma panen ette koguda sellal Saint Louises kokku ja kevadel kohale saata uus üksus, mida juhin mina ise.
Küünla jäänused hakkasid särisema ja sülgasid välja vastikut musta suitsu. Ashley tõstis pilgu ning tajus äkitselt, et kellaaeg on hiline ja tema ise on väga väsinud. Ta kastis sule tindi sisse ja naasis oma kirjavahetuse juurde, kirjutades aruande lõpetuseks kindlalt ja kiiresti:
Minu tungiv soovitus Teile on edastada meie sündikaadile võimalikult jõulisel kujul minu jäägitu veendumus, et meie ettevõtmist saadab paratamatult edu. Saatus on asetanud meie ette suursuguse tasu ja me ei tohi loobuda julgust kokku võtmast, et oma õigustatud osa sellest endale nõuelda.
Teie väga alandlik teener
William H. Ashley
Kaks päeva pärast seda ehk 1823. aasta 23. augustil saabus Saint Louisest Kiowa Brazeau lodi. William Ashley varustas oma mehed moonaga ja läkitas nad sellelsamal päeval läände. Esimene kohtumine pidi aset leidma 1824. aasta suvel kohas, mille suhtes lepitakse kokku käskjalgade abil.
Oma otsuste tähendusest täiel määral aru saamata oli William H. Ashley leiutanud süsteemi, mis pani edaspidi paika kogu selle ajastu.
KAKS
1823. AASTA 23. AUGUST
Üksteist meest kössitas ilma ainsagi lõkketuleta laagris. Laager kasutas küll ära Grandi jõe kasinat kaldavalli, kuid tasandik ei pakkunud kuigi palju pinnamoodustisi nende asukoha varjamiseks. Lõke oleks nende kohalviibimisest miilide kaugusele märku andnud, peitu jäämine oli aga karusnahaküttide parim liitlane kaitseks järjekordse rünnaku eest. Suurem osa mehi kasutas viimase päevavalge tunni ära selleks, et püssi puhastada, mokassiine parandada ja süüa. Poiss oli uinunud niipea, kui nad peatusid, kujutades endast nüüd pikkade jäsemete ja halvasti istuvate rõivaste sasipundart. Mehed olid kolme-neljakaupa kobaras ning kössitasid kaldavalli vastas või surusid ennast mõne kivi või pujupuhma ligi, otsekui oleksid need väikesed kõrgendikud saanud mingisugust kaitset pakkuda. Õnnetus Missouril oli tavalistel nöökimishimulistel laagrivestlustel hoogu vähemaks võtnud, teine rünnak kõigest kolm ööd tagasi aga lõpetas need sootuks. Kui nad üleüldse kõnelesidki, siis summutatud ja mõtlikul toonil, austades niiviisi oma teele surnult maha jäänud kaaslasi ja pidades meeles veel ees ootavaid ohte. „Hugh, kas sinu arvates ta kannatas? Ma ei saa peast välja mõtet, et tegelikult ta kannatas kuni lõpuni.” Hugh Glass vaatas küsimuse esitanud mehe William Andersoni poole. Glass mõtles veidi aega, enne kui vastas: „Minu arvates sinu vend ei kannatanud.” „Tema oli kõige vanem. Kui me Kentuckyst ära tulime, käskisid teised tal minu eest hoolitseda. Mulle ei öeldud midagi. See poleks neile pähegi tulnud.” „Will, sa olid venna vastu nii hea kui võimalik. See on küll karm tõde, aga kui see kuul teda kolme päeva eest tabas, oli ta juba surnud.”
Kaldavalli juurest hämarusest kostis uus hääl. „Me poleks pidanud teda kaks päeva kaasa lohistama, vaid kohe maha matma.” Kõneleja kükitas maas ja tema näost ei paistnud kasvavas pimeduses suurt midagi peale tumeda habeme ja valge armi. Arm algas suunurga lähedusest ning kaardus alla ja tagasi nagu õngekonks. Selle silmatorkavust suurendas asjaolu, et armkoel ei kasvanud ainsatki karva ja see lõikus habemesse nagu lakkamatu mõnitav irvitus. Ta ihus kõneldes parema käega luisul nülgimisnoa paksu tera ja tema sõnu saatis aeglane kribisev kriipimine.
„Sina, Fitzgerald, pea lõuad, või ma vannun venna haua nimel, et rebin selle kuradima keele sul suust.”
„Venna haua nimel? Seda hauda pole ju vist kuigi palju?”
Kuuldekauguses olnud mehed muutusid ootamatult tähelepanelikuks, sest niisugune käitumine oli üllatav isegi Fitzgeraldi puhul.
Fitzgerald tajus nende tähelepanu ja see andis talle julgust juurde. „Pigem on see lihtsalt kivihunnik. Kas sa arvad, et ta mädaneb veel praegugi seal?” Fitzgerald pidas viivu vahet, nii et ainus heli oli tera kriipimine luisul. „Mina isiklikult küll kahtlen selles.” Ta ootas taas ja hindas oma sõnade mõju. „On muidugi võimalik, et need kivid hoidsidki igasuguseid elajaid eemal. Mina siiski arvan, et koiotid tirivad teda praegu pisikeste tükikeste kaupa üle…”
Anderson viskus mõlemat kätt ette sirutades Fitzgeraldi poole.
Fitzgerald
