olid küünised lõikunud hingetorusse ja Harris jälgis kohkunult, kuidas haavast immitsevast verest moodustub suur mull. Mull oli esimene selge märk selle kohta, et Glass on elus.
Harris keeras Glassi õrnalt küljele, et tema selga uurida. Puuvillasest särgist ei olnud midagi järele jäänud. Sügavatest torkehaavadest kaelal ja õlal nõrgus verd. Parem käsivars laperdas ebaloomulikus asendis. Karu kriipivad küünised olid jätnud keskseljast pihani rööbitised sügavad jäljed. See meenutas Harrisele puutüvesid, millel karud oma territooriumi märgistavad, ainult et need märgid siin ei olnud tõmmatud puusse, vaid ihusse. Glassi reiel imbus läbi kitsenahast püksisääre verd.
Harrisel polnud aimugi, millest alustada, ja ta tundis peaaegu kergendust, et kõrihaav paistis olevat nii silmanähtavalt surmav. Ta vedas Glassi mõne jardi võrra edasi rohusele ja varjulisele kohale ning keeras ta selili. Mullitava kõri jättis Harris kõrvale ja keskendus peale. Glassil oli vähemalt õigus oma skalbi kandmise väärikusele. Harris valas plaskust vett ja püüdis võimalikult palju mulda maha pesta. Nahk oli niivõrd lahti, et see peaaegu meenutas kiilaspäisele mehele tema mahakukkunud mütsi pähe tagasi panemist. Harris tõmbas naha üle Glassi kolju ning surus selle vastu laupa ja toppis kõrvade taha. Nad võivad selle hiljem kinni õmmelda, kui Glass nii kaua vastu peab.
Harris kuulis võsast mingisugust heli ja tõmbas püstoli välja. Lagendikule astus kapten Henry. Mehed järgnesid talle mornilt hanereas, pilk liikumas Glassilt emakarule ja Harriselt surnud karupojale.
Kapten uuris lagendikku ja oli vaatepilti omaenda kunagiste kogemuste kurnast läbi lastes kuidagi tuim. Ta vangutas pead ja hetkeks näis, et tema tavaliselt terased silmad on hägused. „Kas ta on surnud?”
„Veel ei ole. Kuid ta on tükkideks rebitud. Tema hingetoru on katki.”
„Kas tema tappis karu?”
Harris noogutas. „Ma leidsin surnud karu tema pealt. Karul on kuul südames.”
„Oh jah, aga mitte piisavalt kiiresti.” See oli Fitzgerald.
Kapten laskus Glassi kõrvale põlvili. Ta katsus oma tahmaste sõrmedega kõrihaava, kuhu moodustusid veel praegugi iga hingetõmbega mullid. Hingamine oli vaevalisemaks muutunud ning nüüd kaasnes Glassi rinna iga tõusmise ja langemisega loid kähin.
„Andke keegi mulle puhas riideriba ja vett – ja ka viskit juhuks, kui ta peaks üles ärkama.” Bridger astus ettepoole ja soris väikeses kotis, mille ta oli oma turjalt võtnud. Ta tõmbas sellest villase särgi ja ulatas Henryle. „Sähke, kapten.” Kapten pidas vahet, kõheldes poisi särki vastu võtmast. Seejärel ta aga kahmas särgi enda kätte ning rebis karedast riidest mõned ribad. Ta kallas oma plasku sisu Glassi kõrile. Minema uhutud veri asendus kiiresti haavast jõuliselt imbuva vedelikuga. Glass hakkas korisema ja köhima. Tema laud võbelesid ja läksid siis kabuhirmus pärani lahti. Glassi esimene tunne oli selline, et ta upub. Ta köhis taas, sest keha püüdis kõri ja kopse verest puhastada. Tema pilk koondus üürikeseks ajaks Henryle, kes keeras ta külili. Küljel lebades suutis Glass kaks korda hinge tõmmata, kuid siis sai iiveldus temast võitu. Ta oksendas ja see tekitas kurgus piinavat valu. Ta kergitas vaistlikult kätt, et kaela puudutada. Tema parem käsi ei toiminud, vasak aga leidis haigutava haava. Sõrmed avastasid midagi sellist, mis tekitas temas õudust ja paanikat. Tema hullunud silmad otsisid ümbritsevatelt nägudelt lohutust. Ta nägi aga sootuks vastupidist – nägi oma hirmude jubedat kinnitust. Glass püüdis rääkida, kuid tema kõri ei suutnud tuua kuuldavale ainsatki heli peale võika hala. Ta proovis vaevaliselt küünarnukkide najale tõusta. Henry surus ta vastu maad ja valas talle viskit kurku. Kõik teised valud asendusid kõrvetava põletustundega. Glass tõmbles veel viimase korra ja kaotas siis taas teadvuse. „Me peame tema haavad seni kinni siduma, kuni ta on meelemärkuseta. Bridger, lõika veel ribasid.” Poiss hakkas särgi küljest pikki ribasid rebima. Teised mehed jälgisid seda pühaliktõsiselt, seistes nagu kirstukandjad matustel. Kapten tõstis pilgu. „Ülejäänud hakkavad liigutama. Harris, uuri ümbrust. Vaata järele, kas need lasud meile tähelepanu ei tõmmanud. Keegi süüdaku lõkked ja puud olgu kindlasti kuivad – mingisugust kuradima suitsusignaali meil vaja ei lähe. Ja tehke see karu lihaks.”
Mehed läksid liikvele ja kapten asus uuesti Glassi kallale. Ta võttis Bridgerilt riideriba ja keeras selle ümber Glassi kaela, köites sideme nii kõvasti kinni kui julges. Ta kordas seda toimingut veel kahe ribaga. Veri tegi riide otsekohe märjaks. Ühe riideriba keris ta ümber Glassi pea, et proovida nahka kuidagiviisi paigal hoida. Ka peahaav veritses tugevasti ning kapten pesi vee ja särgi abil maha Glassi silmade ümber kogunenud vere. Ta saatis Bridgeri jõe äärde plaskut uuesti veega täitma.
Kui Bridger tagasi tuli, keerasid nad Glassi jälle külili. Bridger hoidis teda, et nägu vastu maad ei puutuks, kapten Henry aga uuris selga. Henry valas karu kihvade tekitatud torkehaavadele vett. Haavad olid küll sügavad, kuid verd tuli nendest väga vähe. Karu küüntest jäänud viie rööbitise haavaga olid teised lood. Nendest kaks lõikusid lihast nähtavale tuues eriti sügavale Glassi selga ja nendest tuli palju verd. Verega oli segunenud ohtrasti mulda ning taas kallas kapten neile plaskust vett peale. Ilma mullata näisid haavad veel rohkem verd jooksvat, nii et kapten jättis nad rahule. Ta lõikas särgist kaks pikka riba, vedas need ümber Glassi keha ja sidus kõvasti kinni. Sellest ei olnud abi. Riideribad ei suutnud seljast voolavat verd kuigi palju peatada.
Kapten pidas vahet, et mõtelda. „Need sügavad haavad tuleb kinni õmmelda või muidu sureb ta verejooksu kätte.”
„Aga mis kõrist saab?”
„Ma peaksin ka selle kinni õmblema, kuid seal on kõik nii kuradima sodi, et ma ei tea, kust alustada.” Henry tuhnis oma õlapaunas ning tõmbas välja musta kareda niidi ja raske nõela.
Niiti nõelale ajava ja selle otsa sõlme siduva kapteni jämedad sõrmed olid üllatavalt nobedad. Bridger hoidis kõige sügavama haava servi koos ja vaatas pärani silmi, kuidas Henry nõela Glassi naha sisse surub. Ta käis nõelaga ühelt ja teiselt poolt ning kinnitas haava nelja õmblusega. Jämeda niidi otsad sidus ta kokku. Viiest sügavast küünehaavast Glassi seljal vajasid õmblemist kaks. Kapten ei püüdnudki kumbagi haava täies pikkuses kinni õmmelda. Ta lihtsalt köitis need keskelt kokku, aga verejooks pidurdus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
