mehe kohta vilkalt ning hüppas lähemale, et põlve ähkiva ja verise mehe rinnale suruda. Ta pani nülgimisnoa Andersoni kõrile. „Kas sa tahad vennale seltsiks minna?” Fitzgerald vajutas noale ja tera alt hakkas voolama kitsas verenire.
„Fitzgerald,” ütles Glass rahuliku, kuid võimuka häälega. „Nüüd aitab.”
Fitzgerald vaatas üles. Ta kaalus võimalust Glassi väljakutsele vastata, kuid märkas rahulolevalt nüüd tema ümber kogunenud meestesõõri, kes oli Andersoni haletsusväärse olukorra tunnistajaks. Oleks parem praegu võit sisse kasseerida, otsustas ta. Glassi eest kannab ta hoolt mõnel teisel päeval. Fitzgerald eemaldas tera Andersoni kõrilt ja torkas hoogsalt noa vööl rippuvasse helmestega ehitud tuppe. „Anderson, ära võta käsile asju, mida sa ei suuda lõpule viia. Järgmisel korral lõpetan ma selle sinu asemel ise.” Kapten Andrew Henry trügis läbi pealtvaatajate ringi. Ta haaras Fitzgeraldil selja tagant kinni, rebis ta tahapoole ja surus kõvasti vastu kaldavalli. „Veel üks kaklus, Fitzgerald, ja sa oled siit läinud.” Henry osutas laagrist välja kauge silmapiiri suunas. „Kui sul on veel tigedust varuks, siis võid minna ja proovida omal käel hakkama saada.” Kapten vaatas teda ümbritsevate ülejäänud meeste poole. „Me käime homme nelikümmend miili. Te raiskate iseenda aega, kui te praegu juba ei maga. No nii, kes võtab enda peale esimese valvekorra?” Keegi ei astunud ette. Henry pilk peatus poisil, kes ei teadnud sellest sagimisest midagi. Henry astus otsusekindlalt mõne sammu kägardunud inimkujuni. „Bridger, tõuse üles.” Poiss kargas silmi pärani ajades püsti ja kahmas jahmunult püssi. See karusnahkade vastu vahetamiseks mõeldud roostes musket oli koos kollaseks tõmbunud püssirohusarve ja peotäie ränikividega talle palga arvelt antud ettemaks. „Ma tahan, et sa läheksid sada jardi allavoolu. Otsi endale kaldal mõni kõrgem koht. Siga, sina teed sedasama ülesvoolu. Teie, Fitzgerald ja Anderson, olete valves teisena.” Fitzgerald oli eelmisel ööl vahti pidanud. Hetke vältel näis, et ta hakkab sellisele tööjaotusele vastu vaidlema. Ta mõtles siiski järele ja sammus tusaselt laagri servale. Ikka veel uimasevõitu poiss kadus jõe ääres lebavatele kividele komistades salga endasse mässinud koobaltsinisesse pimedusse. Seaks kutsutud mees ehk Phineous Gilmore oli sündinud ühes Kentucky puruvaeses talus. Tema hüüdnime ei ümbritsenud salapära – ta oli ülimalt kerekas ja ta oli räpane. Siga lehkas nii halvasti, et see ajas inimesi lausa segadusse. Temaga kohtudes vaatasid nad ringi, et teha kindlaks leha allikas, sest tundus uskumatuna, et üks inimolend võib säherdust haisu välja ajada. Isegi karusnahakütid, kes ei omistanud puhtusele just erilist väärtust, püüdsid igal juhul Seast pealttuulepoolele hoiduda. Olles ennast pikkamisi jalule ajanud, viskas Siga püssi õlale ja lonkis ülesvoolu.
Vähem kui tunni pärast kustus päevavalgus täielikult. Glass jälgis tunnimehi närviliselt üle vaatamas käinud kapten Henry naasmist. Ta otsis kuupaistel teed magavate meeste vahel ja Glass taipas, et ärkvel on ainult tema ja Henry. Kapten valis välja maalapi Glassi kõrval ja toetus oma suurt keret maapinnale langetades püssi najale. Pikaliheitmine võttis küll koorma tema väsinud jalgadelt, kuid ei leevendanud seda survet, mis rõhus teda kõige raskemalt.
„Ma tahan, et sina ja Must Harris homme luurele läheksite,” ütles kapten Henry. Glass vaatas üles, olles pettunud, et ei saa une kutsuvale viipele vastata.
„Otsige õhtu eel mõni loom, keda lasta. Me riskime ja teeme lõkke.” Henry langetas otsekui midagi pihtides häält. „Hugh, me oleme ajast tublisti maha jäänud.” Henry andis igati mõista, et kavatseb pikemalt juttu ajada. Glass küünitas püssi võtma. Kui ta ei saa magada, siis võib ta vähemalt relva eest hoolitseda. See oli pärast lõunat jõe ületamise ajal märjaks saanud ja ta tahtis päästikumehhanismi üle määrida.
„Detsembri alguseks hakkab juba kõvasti külmetama,” jätkas kapten. „Me vajame kaht nädalat, et liha varuks koguda. Kui me enne oktoobrit Yellowstone’ile ei jõua, jääb sügisene jaht ära.”
Kui kapten Henryt vaevaski mingisugune sisemine kahtlus, siis tema võimukas füüsiline olemus küll ebakindlust ei väljendanud. Nahast ilunarmastik tema hirvenahast kuuel kulges kaares üle laiade õlgade ja rinna, mis olid meenutus tema varasemast ametist pliikaevurina Missouri osariigis Saint Genevieve’i piirkonnas. Tema piht oli peenike ning seda ümbritseval paksul nahkvööl rippusid kaks püstolit ja suur nuga. Ratsapüksid olid põlvedeni seemisnahast ja sealt allapoole punasest villasest riidest. Kapteni püksid olid õmmeldud Saint Louises eritellimusel ja kujutasid endast tema kõnnumaakogemuste tunnusmärki. Nahk kaitseb väga hästi, kuid muutub vees sumamisel raskeks ja külmaks. Villane riie vastupidiselt kuivab aga kiiresti ja hoiab isegi märjana sooja. Ehkki Henry juhtida olev salkkond oli kirev, pakkus talle rahuldust vähemalt see tõsiasi, et nad kutsusid teda kapteniks. Tegelikult Henry teadis muidugi, et see auaste on võlts. Tema karusnahaküttide kambal ei olnud sõjaväega midagi pistmist ja lugupidamist jätkus neil ükskõik millise organisatsiooni vastu üksnes napilt. Sellegipoolest oli Henry nende seas ainus, kes oli Three Forksi kandis ringi liikunud ja jahti pidanud. Auaste ei tähendanud kuigi palju, kogemus oli see, mis siinses maailmas raha ette käis. Kapten pidas vahet ja ootas, et Glass temaga nõusse jääks. Glass tõstis silmad vintpüssilt. See pilk oli üürike, sest ta oli keeranud lahti püssi kaht päästikut varjanud nooblilt rulluva kaitsme. Ta hoidis kaht kruvi hoolega peos, sest kartis neid pimedas maha pillata. Pilgust piisas, et ergutada Henryt edasi kõnelema. „Kas ma Drouillardist olen sulle kunagi rääkinud?” „Ei ole, kapten.” „Kas sa tead, kes ta oli?” „Kas George Drouillard sellest ekspeditsioonisalgast?” Henry noogutas. „Lewise ja Clarki mees ning üks parimatest – maakuulaja ja kütt. Ta pani ennast 1809. aastal kirja rühma, mis läks minu juhtimisel – tegelikult tema juhtimisel – Three Forksi kolme jõe ühinemiskohta. Meid oli sada meest, kuid ainult Drouillard ja Colter olid seal varem käinud. Me avastasime, et kopraid on seal parvedena nagu kihulasi. Nende jaoks polnud peaaegu vajagi lõkse üles panna – sa võisid palja nuiaga välja minna. Aga meil oli algusest peale pahandusi mustjalgadega. Viis meest oli surnud veel enne, kui kaks nädalat mööda läks. Ma olime sunnitud otsekui kindluses istuma ega saanud jahisalku välja saata. Drouillard oli seal umbkaudu nädala koos ülejäänutega varjul, aga ta ütles, et ta on ühe koha peal istumisest väsinud. Ta läks järgmisel päeval välja ja tuli nädala pärast tagasi kahekümne kopranahaga.”
Glass jälgis kapteni juttu täie tähelepanuga. Kõik Saint Louise elanikud teadsid küll Drouillardi loo mingisugust versiooni, kuid toimunus isiklikult osalenud inimese jutustust ei olnud Glass veel kuulnud.
„Ta tegi seda kaks korda – läks välja ja tuli tagasi koos kimbu kopranahkadega. Viimane asi, mida ta ütles, enne kui kolmandat korda välja läks, oli see: „Kolm on kohtu seadus.” Ta ratsutas minema ja ligikaudu poole tunni pärast me kuulsime kaht pauku – üks lask oli tema püssist, teine püstolist. Teisega laskis ta ilmselt maha hobuse, et endale varjet saada. Hobuse tagant me ta leidsimegi. Tema ja hobuse peale kokku oli oma kakskümmend noolt. Mustjalad jätsid nooled sisse, sest tahtsid meile sõnumit saata. Nad raiusid ta katki ka – lõikasid pea otsast.”
Kapten pidas taas vahet ja kraapis teravaotsalise kepiga mulda enda ees. „Ma mõtlen kogu aeg tema peale.”
Glass püüdis leida lohutavaid sõnu. Aga ta ei jõudnud veel midagi lausuda, kui kapten küsis: „Kui pikalt see jõgi sinu arvates läände kulgeb?”
Glass vaatas nüüd pingsalt tema poole, et kapteni pilku tabada. „Kapten, meil hakkab paremini minema. Esialgu võime liikuda piki Grandi. Yellowstone’i põhja- ja lääneosa me ju tunneme.” Tegelikult olid Glassis hakanud tekkima kapteni suhtes märkimisväärsed kahtlused. Ebaõnn näis olevat tema külge kinni jäänud nagu eelmise päeva suits.
„Sul on õigus.” Seda sõnas kapten, kes kordas öeldut veel kord, otsekui oleks ta tahtnud iseennast veenda. „Muidugi on sul õigus.”
Ehkki kapten Henry oli kogunud oma teadmised hädaolukordade kaudu, teadis ta Kaljumäestiku geograafiast peaaegu sama palju kui keegi
