üle natuke aega ning küsis siis: «Miks on nii, et meie, inimeste seas esineb ikka veel mutatsioone?»
«Väga lihtne. Patu seeme on siiani meis alles. Aeg-ajalt lööb see lihaks saades jälle välja. Nende koletiste hävitamisega aitame meie inimressurssi puhastada ning toome seeläbi lähemale Jordani Plaani kulminatsiooni – Rännaku lõpu meie taevases kodus, Kaugel Centaurusel.»
Hoylandi kulm läks jälle kortsu. «See on veel üks asi, mida ma ei mõista. Paljud neist iidsetest kirjutistest kõnelevad Rännakust kui tegelikust liikumisest ja kusagile minekust, nagu oleks Laev ise kõigest käsikäru. Kuidas nii saab olla?»
Nelson kõhistas. «Tõepoolest, kuidas? Kuidas saab liikuda see, mis on taustaks kõigele muule, mis liigub? Vastus on muidugi lihtne. Oled jälle valesti aru saanud tavalise igapäevakõne allegoorilisest kasutusest. Muidugi on Laev füüsilises mõttes kindel ja liikumatu. Kuidas saab terve universum liikuda? Ent siiski see liigub – vaimses mõttes. Iga oma õiglase teoga liigume me lähemale Jordani Plaani ülevale sihtpunktile.»
Hugh noogutas. «Arvan, et mõistan.»
«Muidugi on mõeldav, et Jordan oleks võinud maailma luua mõnel muul kujul kui Laev, kui see oleks sobinud Tema eesmärgile. Kui inimkond oli noorem ja poeetilisem, lõbustasid pühad mehed üksteist, leiutades naljakaid maailmu, mida Jordan oleks võinud luua. Üks koolkond mõtles välja terve mütoloogia äraspidise maailma kohta, kus on vaid lõputu ruum, mis on täiesti tühi, peale hiilgavate valgustäpikeste ja kehatute mütoloogiliste koletiste. Nad nimetasid seda taevaseks maailmaks või taevaks, justkui kontrastina Laeva kindlale tegelikkusele. Nad ei paistnud kunagi väsivat sel teemal spekuleerimast, leiutades selle jaoks detaile ja kirjeldades oma kujutluspilti, nagu nad mõtlesid selle olevat. Arvatavasti tegid nad seda Jordani suuremaks auhiilguseks ja kes võiks öelda, et Tema jaoks olid nende unistused vastuvõetamatud? Ent kaasajal on meil teha palju tõsisem töö.»
Hugh polnud astronoomiast huvitatud. Isegi tema koolitamata mõistus suutis selle pöörases ekstravagantsuses näha kavatsust, mida ei saanud sõna-sõnalt võtta. Ta tuli tagasi lähemate probleemide juurde.
«Kuna muutid on patu seeme, miks ei tee me siis katset neid välja rookida? Kas see poleks mitte tegu, mis võiks Plaani kiirendada?»
Vana mees juurdles enne vastamist mõnda aega. «See on õigustatud küsimus ja väärib otsekohest vastust. Kuna sinust saab teadlane, pead sa vastust teadma. Vaata sellele nõnda. Meeskonna suurus, mida laev suudab üleval pidada, on kindlaks määratud. Kui meie arv piiritult kasvab, jõuab kätte aeg, mil kõigi jaoks ei jätku enam head sööki. Kas pole parem, et mõned hukkuvad pigem kokkupõrgetes muutidega, kui et meie arv kasvab nii suureks, et hakkaksime üksteist toidu pärast tapma?
Jordani teed on imelised. Isegi muutidel on Tema Plaanis koht.»
See tundus mõistlik, kuigi Hugh polnud päris kindel.
Ent kui Hugh nooremteadurina viidi üle tegevtööle Laeva funktsioonide juhtimisel, leidis ta, et oli ka teisi arvamusi. Tavakohaselt pidi ta alustama oma teenistust Konverteri hooldamise perioodiga. Töö polnud kuigi koormav – eelkõige tuli üle kontrollida jäätmematerjal, mida kandjad kõigist küladest kohale tõid, selle kohta raamatupidamist teha ning jälgida, et esimese etapi konteinerisse ei pandaks konverteeritavat metalli. Ent see viis ta kokku Peainseneri abi Bill Ertziga, kes polnud temast kuigi palju vanem.
Hugh arutas temaga asju, mida oli teada saanud Nelsonilt, ja sattus Ertzi suhtumisest šokiseisundisse.
«Tööta see oma peas läbi, poiss,» ütles talle Ertz. «See on praktiline ülesanne praktilisele mehele. Unusta kõik see romantiline jama. Jordani Plaan! Kogu värk kõlbab hästi, et talumehi vagusi oma kohal hoida, aga ära ise selle õnge mine. Pole mingit Plaani peale meie oma plaanide, kuidas enda eest hoolt kanda. Et süüa teha ja taimi kasta, on Laeval tarvis valgustust, kütet ja elektrit. Ilma nendeta Meeskond hakkama ei saa ja see teeb meist Meeskonna kamandajad.
Mis puutub sellesse arulagedasse sallivusse muutide suhtes, siis näed varsti mõningaid muudatusi! Pea oma suu kinni ja hoia meie ligi.»
Hugh’le avaldas muljet, et temalt oodati eelkõige lojaalsust teadlaste seas tekkinud nooremate meeste rühmitusele. Neil oli tugev ja kindel organisatsioon organisatsioonis, mis koosnes praktilistest, realistlikest meestest, kes püüdsid saavutada tingimuste parandamist kogu Laevas, nii nagu nemad seda nägid. Nad olid tugevad sellepärast, et õpipoisid, kes ei näinud asju nende kombel, ei pidanud kaua vastu. Need kas kukkusid katseajal läbi ja leidsid end varsti jälle talumeeste seisusest või – mis oli tõenäolisem – sattusid mingisse õnnetusse ja lõpetasid Konverteris.
Ja Hoyland hakkas mõistma, et neil meestel on õigus.
Nad olid realistid. Laev oli Laev. See oli fakt, mis ei nõudnud seletust. Mis puutub Jordanisse, siis kes on Teda üldse näinud või Temaga rääkinud? Milles see Tema udune Plaan üldse seisneb? Elu objekt on elamine. Inimene sünnib, elab oma elu ja läheb siis Konverterisse. Nii lihtne see ongi ja mingit müstikat selles ei leidu, nagu ka ülevat Rännakut ega Centaurust. Need romantilised lood on lihtsalt pohmelus rassi lapsepõlvest, enne kui inimesed omandasid mõistmise ja vapruse faktidele näkku vaadata.
Ta lõpetas peamurdmise astronoomia ja müstilise füüsika ning kogu selle hunniku mütoloogia üle, mida teda oli õpetatud austama. Teda lõbustasid siiski veel – nii enam-vähem – Alguse Read ja kõik vanad lood Maast (Huff võtaks, mis see «Maa» õigupoolest üldse on?), kuid nüüd andis ta endale aru, et selliseid asju võivad tõsiselt võtta üksnes lapsed ja lollpead.
Pealegi oli tal töö teha. Nooremad mehed, kes näiliselt ikka veel austasid endast vanemate autoriteeti, haudusid oma plaane, milleks kõigepealt oli muutide süstemaatiline hävitamine. Peale selle jäid nende kavatsused alles ebaselgeks, ent nad kaalusid Laeva ressursside, sealhulgas ülemiste tasandite täielikku kasutuselevõttu. Noored mehed oskasid oma plaane edasi arendada vanematega avalikult vastuollu minemata, kuna vanemad teadlased lihtsalt ei viitsinud end Laeva rutiiniga kuigivõrd vaevata. Praegune Kapten oli läinud nii paksuks, et lahkus oma kajutist väga harva; tema eest ajas asju ta abi, kes oli noorte meeste seas oma poiss.
Peainseneri sattus Hoyland nägema ainult üks kord, kui too ilmus puht religioossele tseremooniale maabumisjaamade mehitamiseks.
Laeva muutidest puhastamise plaan nõudis ülemiste tasandite süstemaatilist tundmaõppimist. Just sellise luureretke ajal sattus Hugh Hoyland jälle ühe muuti varitsuse otsa.
See muuti tabas oma viskelinguga täpsemalt. Hoylandi kaaslased, kes olid sunnitud ülekaaluka jõu ees taganema, jätsid Hugh’ surnu pähe maha.
Joe-Jim Gregory mängis iseendaga kabet. Kunagi olid nad mänginud kaarte, kuid parempoolne pea Joe oli kahtlustanud tiimi vasakpoolset liiget Jimi sohitegemises. Nad olid selle pärast tülitsenud ja siis loobunud, sest nad mõlemad olid oma ühise karjääri ajal juba varakult aru saanud, et ühtedel õlgadel asudes peavad kaks pead leidma mooduse, kuidas omavahel hästi läbi saada.
Kabe läks paremini. Nad mõlemad nägid lauda ja vaidlemine oli võimatu.
Vali metalne koputus kajutiuksele katkestas mängu. Joe-Jim haaras tupest viskenoa ja kiigutas seda käes, kiireks heiteks valmis. «Sisse!» möirgas Jim.
Uks läks lahti ja koputanu astus tagurpidi sisse – nagu kõik teadsid, oli see ainus ohutu viis Joe-Jimile läheneda. Uustulnuk oli turske, tahumatu ja lühike, mitte pikem kui neli jalga. Ühel õlal rippus lõtv inimkeha, mida ta käega paigal hoidis.
Joe-Jim pistis noa tuppe tagasi. «Pane see maha, Bobo,» käskis Jim.
«Ja
