ütles Jim, et aega võita. «Tapsid ära või?»
Bobo raputas oma alamõõdulist pead.
«Tubli, Bobo,» kiitis Joe. «Kuhu tabasid?»
«Bobo tabas sinna.» Mikrotsefaal surus oma laia pöidla selili lebava keha naba ja rinnaluu vahele.
«Hea vise,» kiitis Joe. «Me poleks noaga paremini teinud.»
«Bobol hea vise,» nõustus kääbus ükskõikselt. «Tahad näha?» Ta keerutas narritades lingu.
«Pea suu,» vastas Joe, kuid mitte ebasõbralikult. «Ei, me ei taha näha. Tahame ta rääkima panna.»
«Bobo paneb,» nõustus jupats ja asus lihtsa julmusega seda eesmärki täitma.
Joe-Jim laksas ta eemale ja kasutas muid meetodeid, valusaid küll, kuid kääbuse omadest vähem drastilisi. Noormees võpatas ja avas silmad.
«Sööme ä’ä?» kordas Bobo.
«Ei,» ütles Joe. «Millal sa viimati sõid?» uuris Jim.
Bobo raputas pead ja hõõrus kõhtu, näidates ilmeka pantomiimiga, et see juhtus tükk aega tagasi – liiga kaua. Joe-Jim läks seinakapi juurde, tõmbas ukse lahti ja võttis välja lihakäntsaka. Ta hoidis seda üleval. Jim nuusutas liha ja Joe tõmbas pea vastikusest nina kirtsutades eemale. Joe-Jim viskas selle Bobole, kes käntsaka õhust õnnelikuna kinni napsas. «Noh, välja!» käsutas Jim.Bobo sörkis minema, ust enda järel kinni pannes. Joe-Jim pöördus vangi poole ja togis teda jalaga. «Räägi,» ütles Jim. «Kes sa oled, Huff võtaks?»
Noormees võbistas ennast, surus käe vastu pead, siis paistis äkki oma ümbrusest teadlikuks saavat, sest rabeles selle tasandi väikese kaalu tõttu kohmakalt jalule ja kobas oma noa järele.
Vööl seda polnud.
Joe-Jim tõmbas enda oma välja ja kõigutas käes. «Käitu korralikult ja sa ei saa haiget. Kuidas nad sind hüüavad?» Noormees niisutas huuli ja laskis silmadel kajutis ringi joosta. «Räägi,» ütles Joe.
«Misjaoks temaga vaeva näha?» küsis Jim. «Minu arust kõlbab ta ainult lihaks. Kutsume parem Bobo tagasi.»
«Sellega pole kiiret,» vastas Joe. «Tahan temaga rääkida. Mis su nimi on?»
Vang vaatas jälle nuga ja pomises: «Hugh Hoyland.»
«See ei ütle meile suurt midagi,» märkis Jim. «Millega sa tegeled? Mis külast sa oled? Ja mida sa muutide maal teed?» Kuid nüüd muutus Hoyland trotslikuks. Isegi noatorge ribidesse pani ta kõigest huulde hammustama. «Raisk,» ütles Joe, «ta on kõigest nõme talumees. Jätame sinnapaika.»
«Teeme lõpu peale?»
«Ei. Mitte praegu. Pane ta kinni.»
Joe-Jim avas väikese kõrvalruumi ukse ja sundis Hugh’ noaga ähvardades sisse. Siis pani ta ukse kinni, keeras lukku ja pöördus partii juurde tagasi. «Sinu käik, Jim.»
Ruum, kuhu Hugh kinni pandi, oli pime. Varsti sai ta kompides teada, et siledaid terasseinu ilmestab üksnes tugev, kõvasti suletud uks. Seejärel heitis ta põrandale ja andus viljatutele mõtisklustele.
Tal oli palju aega, et mõelda ning rohkem kui üks kord magama jääda ja jälle üles ärgata. Ning aega, et muutuda väga näljaseks ja väga-väga januseks.
Kui Joe-Jimil tekkis järgmine kord oma vangi vastu nii palju uudishimu, et kongi uks lahti teha, ei ilmunud Hoyland kohe välja. Ta oli küll mitu korda plaanitsenud, mida teeb siis, kui uks avaneb ja saabub tema võimalus, ent kui see hetk kätte jõudis, oli ta liiga nõrk, poolenisti koomas. Joe-Jim lohistas ta välja. Häirimine raputas Hugh’ osaliselt teadvusele. Ta ajas end istuli ja vaatas ringi. «Valmis rääkima?» küsis Jim. Hoyland tegi suu lahti, kuid ühtegi sõna ei tulnud.
«Kas sa ei näe, et ta on rääkimiseks liiga kuiv?» küsis Joe oma kaksikult. Ja siis Hugh’lt: «Kas räägid, kui sulle vett anname?»
Hoyland näis hämmingus olevat, siis noogutas energiliselt.
Joe-Jim tuli hetke pärast veekruusiga tagasi. Hugh jõi ahnelt, tegi pausi ja paistis kohe minestavat.
Joe-Jim võttis talt kruusi ära. «Praeguseks piisab,» ütles Joe. «Räägi meile endast.»
Hugh tegi seda. Üksikasjalikult ja aeg-ajalt ergutust saades ühe kaksiku küsimusest või jalahoobist vastu sääreluud.
Hugh aktsepteeris faktiliselt orjastatud seisundisse sattumist erilise vastupanuta või suurema hingevaluta. Sõna «ori» ta sõnavaras küll ei leidunud, kuid olukord ise oli tema arvates täiesti tavaline. Alati olid olnud need, kes käske andsid, ja need, kes neid täitsid. Ta poleks osanudki teistsugust olukorda või muud tüüpi ühiskonnakorraldust ette kujutada. See oli elutõde.
Kuid loomulikult mõtles ta põgenemisest.
Mõtlemisest kaugemale ta ei jõudnud. Joe-Jim arvas ta mõtted ära ja võttis selle teema üles. Joe ütles: «Ära hakka midagi plaanitsema, poiss. Ilma noata sa selles Laeva osas kolmest tasandist kaugemale ei jõua. Kui sul õnnestub mu nuga varastada, ei jõua sa ikkagi suure kaaluga tasanditele. Pealegi on siin Bobo.»
Hugh ootas hetke, nagu sobilik, ja küsis siis: «Bobo?»
Jim irvitas ja vastas: «Lubasime Bobole, et kui talle meeldib, võib ta su ära veristada, kui peaksid ilma meieta kunagi kajutist pea välja pistma. Nüüd magab ta ukse taga ja veedab seal ka muidu palju aega.»
«See oli ainult aus,» pistis vahele Joe. «Ta oli nii pettunud, et otsustasime su endale jätta.»
«Mis oleks,» pani ette Jim, nägu venna poole pöörates, «kui teeks nüüd natuke nalja?» Ta pöördus jälle Hugh’ poole. «Nuga oskad visata?»
«Muidugi,» vastas Hugh.
«Eks me näe. Säh.» Muuti ulatas Hugh’le nende enda noa.
Hugh võttis selle vastu ja kaalus käes, püüdes tasakaalu tabada. «Proovi mu märklauda.»
Joe-Jimil oli plastikust märklaud, seatud üles kaugemasse seina ta lemmiktugitoolist, millel istudes ta ise oma oskusi harjutas. Hugh silmitses seda ning laskis silmale tabamatu käeliigutusega noa lendu. Ta kasutas säästlikku altkäeviset, pöial teral, sõrmed koos. Nuga tungis märklauda täpselt räsitud ala keskel, mis tähistas Joe-Jimi parimaid ponnistusi. «Tubli poiss!» kiitis Joe. «Mis sul mõttes on, Jim?»
«Anname talle õige noa ja vaatame, kui kaugele ta jõuab.»
«Ei,» ütles Joe. «Mina pole nõus.»
«Miks mitte?»
«Kui Bobo võidab, oleme ühest teenrist ilma. Kui Hugh võidab, oleme ilma temast ja Bobost. See on raiskamine.»
«Oh, nojah, kui sa just nii arvad.»
«Ja arvangi. Hugh, anna nuga siia.»
Hugh andis. Tal ei tulnud pähegi nuga Joe-Jimi vastu pöörata. Isand on isand. Teenri jaoks pole isanda ründamine mitte lihtsalt äärmiselt vastik ja moraalitu, see mõte on nii pöörane, et ei tule talle üldse pähe.
Hugh
