ja sinu kõhtu!» vastas Joe, sõrmenukkidega Bobole lagipähe koputades. «Ei, sa ei söö teda ära. Sina ja tema – verevennad. Said aru?»
«Ei söö ä’ä?»
«Ei. Võitled tema eest. Tema võitleb sinu eest.»
«Okei.» Pisipea kehitas vältimatu käsu peale õlgu. «Verevennad. Bobo teab.»
«Hea küll. Nüüd lähme üles kohta, kus kõik lendavad. Sina mine ees ja tee luuret.»
Nad ronisid ühekaupa rivis, kääbus jooksis ees ja uuris ümbrust, Hoyland tuli tema järel ning Joe-Jim viimasena, Joe vaatamas ettepoole, Jim üle õla seljatagust jälgimas.
Nad läksid üha kõrgemale ja iga järgmise tekiga vähenes märkamatult nende kaal. Viimaks jõudsid nad tasandile, kust edasi enam ei pääsenud, ülevalpool polnud ühtegi avaust. Sein kaardus kergelt, mis lubas oletada, et maailmaruumi tegelik kuju on hiiglaslik silinder, kuid pea kohal laiuv ja sarnaselt kaarduv ulatuslik metallpind varjas vaadet ega lasknud näha, kas tekk tõepoolest pöörab kaarega tagasi või mitte.
Korralikke vaheseinu seal ei olnud. Nende kohal kõrgusid tiheda metsana ja hargnesid ülevalpool ühtlaselt laiali suured tugipostid – nii tohutud ja massiivsed, et tekitasid mulje ülemäärasest, ebavajalikust tugevusest.
Kaalu polnud peaaegu üldse. Kui liikumatult paigal püsida, hakkas keha märkamatu kaalujäägi tõttu õrnalt «põranda» poole triivima, kuid terminitel «üles» ja «alla» puudus üldjoontes tähendus. Hugh’le see ei meeldinud ja pani õhku ahmima, ent Bobo näis olukorda nautivat ja paistis, et see on talle tuttav. Ta lendles ringi nagu mingi kohmakas kala, tõugates end eemale tugipostidest, põrandaplaatidest või pea kohal olevast pinnast, nagu tal parajasti mugavam oli.
Joe-Jim valis suuna, mis oli paralleelne sisemise ja välimise silindri ühise teljega, kulgedes mööda korrapäraselt paigutatud tugipostide vahele jäävat koridori. Piki seda käiku olid pandud käsipuud, millest üht ta kasutas edasiliikumiseks nagu ämblik võrguniiti. Ta arendas märkimisväärset kiirust, mida Hugh’l ei õnnestunud hoida. Aegamööda sai ta aga selgeks triki, kuidas end lihtsalt, kergelt, üht kätte üle teise asetades edasi tõmmata, ning pikka aega ei tajunud ta üldse mitte midagi peale õhutakistuse ja varvaste või käe juhusliku müksu vastu põrandat. Ent ta oli kaugelt liiga hõivatud, et enne peatumist aru saada, kui pikalt nad läinud on. Ta oletas, et võib-olla mitu miili, kuid ei teadnud.
Nad peatusid sellepärast, et käik oli otsa lõppenud. Teed tõkestas kindel vahesein, mis paremal ja vasakul kaugusesse sirutus. Joe-Jim suundus midagi otsides paremale.
Ta leidis, mida oli otsinud, mehekõrguse kinnise ukse, mille olemasolu võis selle piirjoont märkiva peene prao ja pinda kaunistava sidusa geomeetrilise ornamendi järgi üksnes aimata. Joe-Jim uuris seda ja kratsis parempoolset pead. Kaks pead hakkasid omavahel sosistama. Joe-Jim tõstis veidra liigutusega käe.«Ei-ei!» ütles Jim. Joe-Jim kontrollis uuesti. «Aga nii?» vastas Joe. Nad sosistasid jälle omavahel, Joe noogutas ning Joe-Jim tõstis jälle käe.
Ta järgis ukse ornamenti, ilma seda puudutamata, liigutades nimetissõrme õhus umbes nelja tolli kaugusel ukse pinnast. Järjekord, milles sõrm ornamendi joonte kohal liikus, tundus küll lihtne, kuid kindlasti mitte iseenesestmõistetav.
Lõpetanud, toetus ta käega seinale ukse kõrval, hõljus uksest eemale ja ootas.
Hetk hiljem kostis vaikne, peaaegu kuuldamatu sisin. Uks võpatas ja liikus umbes kuus tolli seinast välja, siis peatus. Joe-Jim näis jahmuvat. Ta pistis käe ettevaatlikult avausse ja tõmbas. Midagi ei juhtunud. Ta hüüdis Bobole: «Tee see lahti!»
Bobo uuris olukorda, otsmikul korts, mis ulatus peaaegu pealaele. Siis toetas jalad vastu vaheseina, haarates ühe käega uksest, et end tasakaalustada. Ta võttis ukse servast kahe käega kinni, seadis jalad kindlalt paika, tõmbas keha kumarasse ja pingutas.
Ta hoidis hinge kinni, rind jäik, selg kumer, higi ponnistamisest voolamas. Kaelal paisusid jämedad sooned, nii et koos peaga moodustus vormitu püramiid. Hugh kuulis kääbuse liigeseid ragisemas. Oli lihtne uskuda, et ta võib ennast punnitades ära tappa, liiga loll, et loobuda.
Kuid uks andis painduva metalli kaebliku kääksatusega äkki järele. Kui avanev uks Bobo sõrmede vahelt libises, paiskas jalgade ootamatult lõppenud pinge ta suure hooga seinast eemale; ta lendas pea ees piki käiku ja üritas käsipuust haarata. Kuid juba hetke pärast oli tagasi, triivides kohmakalt läbi õhu ja masseerides krampiläinud sääremarja.
Joe-Jim läks kõige ees sisse, Hugh tihedasti kannul. «Mis koht see on?» nõudis Hugh, kelle uudishimu teenri kombekusest võitu sai.
«Peajuhtimisruum,» vastas Joe.
Peajuhtimisruum! Kõige püham ja keelatum koht Laevas, mille asukoht oli unustatud saladus. Noorte meeste veendumuse kohaselt polnudki seda olemas. Vanemate teadlaste suhtumine varieerus fundamentalistlikust aktsepteerimisest müstilise uskumuseni. Nii valgustatud, kui Hugh end arvaski olevat, hirmutas teda juba üksi see sõna. Juhtimisruum! Nojah, siin öeldi asuvat Jordani enda vaim. Hugh peatus.
Joe-Jim seisatas ja Joe vaatas tagasi. «Tule nüüd,» ütles ta. «Mis viga?»
«Noh, ee… ee…»
«Räägi juba.»
«Aga… siin ju kummitab… siin on Jordani…»
«Oh, Jordani päralt!» käratas Joe, tasapisi ärritudes. «Tundub, justkui oleksid mulle rääkinud, et teie, noored molkused, Jordanit üldse ei usu.»
«Jah, aga… aga see on…»
«Lõpeta ära! Hakka juba tulema või ma lasen Bobol sind tassida.» Ta pöördus minekule. Hugh järgnes vastumeelselt nagu tapalavale. Nad läbisid koridori, mis oli just nii lai, et sai kahekesi kõrvuti käsipuid kasutada. Koridor pööras lauge kaarega üheksakümmend kraadi ja avanes siis juhtimisruumi. Hugh piilus Joe-Jimi laia õla tagant hirmunult, kuid uudishimuga.
Ta vahtis tohutut eredalt valgustatud ruumi, mille läbimõõt võis olla oma kakssada jalga. See oli sfäär nagu tohutu kera sisemus. Kera pind oli ilmetu, matilt hõbedane. Sfääri keskpunktis nägi Hugh umbes viieteistkümnejalase läbimõõduga aparaatide kompleksi. Tema kogenematu silma jaoks jäi see täiesti mõistetamatuks; ta poleks suutnud seda kirjeldada, kuid nägi, et see hõljub seal kindlalt ilma mingi nähtava toetuspunktita.
Koridori otsast viis kera keskpunktis hõljuva kogumi juurde võrejas metalltoru, sama lai kui koridor ise. See oli koridori ainus väljapääs. Joe-Jim pöördus Bobo poole ja käskis tal koridori jääda, siis sisenes torusse.
Ta tõmbas ennast kätt üle käe tõstes edasi ja toru võrestik moodustas redeli. Hugh järgnes talle; nad jõudsid sfääri keskpaika hõivavasse aparaatide kompleksisse. Lähemalt vaadates koosnes juhtimiskeskuse mehhanism üksikutest seadmetest, kuid ikka veel ei taibanud Hugh sellest midagi. Ta pööras pilgu neid ümbritseva kera sisepinnale.
See oli viga. Kera isikupäratu hõbevalge pind ei pakkunud mingit perspektiivi. See võis asuda saja jala kaugusel, aga ka tuhat jalga või palju miile eemal. Hugh polnud kunagi kogenud suuremat takistusteta kõrgust kui kahe teki vahel ega avaramat lahtist ruumi kui küla üldkasutatav ruum. Ta oli paanikas ja surmani hirmunud, seda enam, et ei teadnud, mida õigupoolest kardab. Kuid ammu unustatud džungliesivanemate vaim haaras teda ja täitis ta sisemuse primitiivse allakukkumise hirmuga.
Ta klammerdus juhtimisseadme külge, klammerdus Joe-Jimi külge.
