– kas ta polnud siis teadlane? Kas ta ei osanud lugeda ja kirjutada?
«Ah, ole vait,» ütles Jim Hugh’le. «Lugemine on lihtne. Oskasin seda juba enne, kui su isa sündinud oli. Arvad, et sina oled esimene teadlane, kes mind on teeninud? Teadlased – päh! Võhikute kamp!» Üritades oma intellektuaalset uhkust taastada, esitas Hugh nooremate teadlaste teooriaid – otseselt faktidele toetuvat, paadunud realismi, mis keeldus igasugusest religioossest tõlgendusest ja võttis Laeva sellisena, nagu see oli.
Ta eeldas enesekindlalt, et Joe ja Jim kiidavad selle vaatepunkti heaks, sest see paistis nende temperamendiga sobivat. Nad naersid talle näkku.
«Ütle ausalt,» tahtis Jim teada, kui oli hirnumise lõpetanud, «kas te, noored molkused, oletegi nii lollid? Miks te olete kehvemad kui teie vanurid?»
«Aga te ise just ütlesite,» protestis Hugh haavunult, «et kõik meie üldtunnustatud religioossed tõekspidamised on täielik jama. Just seda mu sõbrad arvavadki. Nad tahavad kõik need vanad mõttetused prügikasti visata.»
Joe hakkas midagi ütlema, kuid Jim jõudis temast ette. «Milleks temaga aega raisata, Joe? Ta on lootusetu.»
«Ei ole. Ma naudin seda. Ta on esimene, kellega olen ei teagi kui pika aja järel rääkinud ja kellel oleks üldse mingit võimalust tõde nägema hakata. Jäta meid rahule – tahan teada saada, kas tal on õlgadel pea või lihtsalt asi, mille külge kõrvad riputada.»
«Hea küll,» nõustus Jim, «aga vaikselt. Kavatsen tukastada.» Vasakpoolne pea sulges silmad ja hakkas varsti norskama. Joe ja Hugh jätkasid oma arutelu sosinal.
«Teie, nolkidega, on see häda,» ütles Joe, «et kui te mõnest asjast kohe aru ei saa, siis arvate, et see ei saagi tõsi olla. Aga teie vanameestega on jälle see häda, et kõike, millest nemad aru ei saa, tõlgendavad nad millegi muuna ja arvavad siis, et on sellest aru saanud. Ükski teist ei ole proovinud uskuda selgeid sõnu niimoodi, nagu need on kirja pandud, ja siis püüdnud neist sel alusel aru saada. Oh ei, te kõik olete selleks nii neetult targad! Kui te millestki silmapilk aru ei saa, siis pole see nii: see peab tähendama midagi muud.»
«Mida sa sellega öelda tahad?» küsis Hugh kahtlustavalt.
«Noh, võtame näiteks Rännaku. Mida see sinu jaoks tähendab?»
«Noh, minu meelest ei tähenda see midagi. See on lihtsalt mingi mõttetus, millega talumeestele muljet avaldada.»
«Ja mis on üldtunnustatud arvamus?»
«Noh, see on koht, kuhu sa pärast surma lähed, või õigemini see, mida sa teed. Sa asud Rännakule Centauruse poole.»
«Ja mis on Centaurus?»
«See on… võta arvesse, et annan sulle lihtsalt traditsioonilisi vastuseid; tegelikult ma ise seda värki ei usu… see on koht, kuhu sa jõuad, kui oled Rännaku lõpetanud, koht, kus kõik on õnnelikud ja kus on alati head süüa.» Joe korsatas. Jimi norskamise rütm läks segi, ta avas ühe silma ja seadis end siis uratades jälle magama.
«Just seda ma öelda tahangi,» jätkas Joe vaiksema sosinaga. «Sa ei kasuta oma pead. Kas sulle pole kunagi mõttesse tulnud, et Rännak on just see, millest vanades raamatutes räägitakse: et Laev ja Meeskond lähevadki päriselt kuskile, liiguvad?»
Hoyland mõtles järele. «Sa ju ei taha, et ma seda tõsiselt võtaksin? Füüsiliselt on see võimatu. Laev ei saa kuskile minna. See on juba igal pool. Võime selle sees ringi rännata, aga kui Rännakul on üldse mingi tähendus, siis peab see olema vaimne.»
Joe hüüdis Jordanit appi. «Noh, kuula nüüd,» ütles ta, «katsu see mõte oma kõvasse pähe saada. Kujuta ette kohta, mis on palju suurem kui Laev, palju-palju suurem, ja Laeva, mis liigub selle sees. Said aru?»
Hugh püüdis. Ta püüdis väga kõvasti. Ta raputas pead. «Mõttetus,» ütles ta. «Midagi Laevast suuremat ei saa olemas olla. Selle jaoks ei jätkuks ruumi.»
«Oeh, Huff küll võtaks! Kuula. Väljaspool Laeva, saad aru? Kohe alumise tasandi taga igas suunas. Seal on tühjus. Mõistad mind?»
«Aga alumisest tasandist allpool ei ole ju midagi. Sellepärast see alumine tasand ongi.»
«Vaata. Kui sa võtad noa ja hakkad alumise tasandi põrandasse auku uuristama, kuhu sa siis välja jõuad?»
«Aga seda ei saa teha. Liiga kõva.»
«Aga kujuta ette, et saab ja et sa oled augu teinud. Kuhu sa välja jõuad? Kujuta seda ette.»
Hugh pigistas silmad kinni ja püüdis põrandasse augu uuristamist ette kujutada. Uuristamist, nagu oleks see väga pehme. Pehme nagu juust. Ta hakkas mingist võimalusest aimu saama. Võimalusest, mis oli murelikuks tegev ja hinge vapustav. Ta kukkus, kukkus auku, mille oli uuristanud ja mille all polnud ühtegi tasandit. Ta tegi väga ruttu silmad lahti. «See on kohutav!» karjatas ta. «Ma ei usu seda.»
Joe-Jim tõusis püsti. «Kohe panen su uskuma,» sõnas ta mornilt, «isegi kui peaksin selleks su kaela murdma.» Ta kõndis välimise ukse juurde ja avas selle. «Bobo!» hõikas ta. «Bobo!»
Jimi pea kerkis püsti. «Mis on? Mis toimub?»
«Viime nüüd Hugh’ kaalutusse.»
«Misjaoks?»
«Et natuke mõistust ta lolli peakolusse taguda.»
«Mõni teine kord.»
«Ei, ma tahan seda praegu teha.»
«Hea küll, hea küll. Pole tarvis raputada. Olen juba niigi ärkvel.»
Joe-Jim Gregory oli oma – või nende – vaimsetelt võimetelt peaaegu sama ainukordne nagu oma kehaehituseltki. Ta oleks olnud dominantne isiksus mistahes olukorras; muutide keskel oli vältimatu, et ta neid türanniseeris, ringi käsutas ja ennast teenida laskis. Kui ta oleks olnud võimujanune, oleks ta muutid võitlema pannud ja Meeskonnale korralikult tappa andnud.
Kuid tal polnud selleks tahtmist. Sünnipäraselt temperamendilt oli ta intellektuaal, kõrvalseisja, vaatleja. Teda huvitas «kuidas» ja «miks», aga tema tegutsemistahe sai rahuldatud ka üksnes heaolu ja mugavusega.
Oleks ta sündinud kahe normaalse kaksikuna ja Meeskonna liikmeks, siis oleks ta tõenäoliselt triivinud teadlaskonna hulka, kuna see oli kõige hõlpsam ja rahuldustpakkuvam lahendus elamise probleemile, ning oleks siis end vestluste ja administreerimisega mõõdukalt lõbustanud. Praegusel juhul aga puudus tal vaimne seltskond ning ta oli elanud juba kolme põlvkonna pikkuse ea, lugedes ja üle lugedes raamatuid, mida laskis oma käsualustel enda jaoks varastada.
Tema duaalse isiksuse kaks poolt olid loetu üle arutlenud ja vaielnud ning ajaloo ja füüsilise maailma osas peaaegu vältimatult jõudnud mõistlikult kooskõlastatud teooriateni, välja arvatud ühes suhtes. Väljamõeldise mõiste oli neile täiesti võõras; nad suhtusid Jordani ekspeditsiooni jaoks varutud romaanidesse täpselt samamoodi nagu õpikutesse ja teatmekirjandusse.
See põhjustas nende ühe suurima arvamuste lahkumineku. Jim pidas suurimaks meheks, kes iial elanud, Allan Quatermaini; Joe arvas, et see on John Henry.
Nad mõlemad armastasid erakordselt poeesiat – võisid retsiteerida lehekülgede viisi Kiplingit ja olid peaaegu sama võlutud Linnutee pimedast laulikust Rhyslingist.1
Bobo
Tegelane Heinleini lühijutust «The Green Hills of Earth».
