pühendus, mille ta kirjutas mulle raamatusse “Eesti talu”:
Kallis poeg!
Sinu tänase sünnipäeva puhul mõtlen suure tänutundega meie eesti talule. Ta on olnud kõigi eestlaste elulätteks ja sealt pärineme ka meie. Sealt oleme endile püsiva ja visa elujõu ammutanud. Seepärast meenuta ka Sina oma edaspidises elus austava tänulikkusega seda eluallikat ja õpeta sama ka oma lastele tulevikus.
Isa oli üks tuhandeist teotahtelistest eestlastest, kes töötasid ennastunustavalt, et täita oma eesmärki – parandada eesti talude ja taluperede elukvaliteeti. Oma tööd tegi ta südamega, sest ta teadis, et ainult niisugune tegevus sünnitab head ja samas toob ka rahalist tasu. Endale kindlaks jäädes ta need eesmärgid saavutaski – tänu tema ja temaga sarnaselt mõtlevate inimeste tööle paranes eestlaste elukvaliteet ning tuli ka vääriline tasu.
Minu isa töötas tagasihoidlikult ning avalikkuse eest varjatult. Tema teened eesti rahva ees olid nii suured, et mitu korda kutsuti teda ministriks. Ometi ta keeldus. Tagasihoidlikkus iseloomustab kõiki ta tegemisi: tema raamatud ilmusid kirjanikunime all, ta annetused orbudele olid anonüümsed.
Isa oli üliõpilasseltsi Liivika liige ja täiskarsklane kuni 50ndate eluaastateni.
Kui okupatsioonid olid purustanud isa tööviljad ja ettevõtmised, pidi ta koos minu ema Hertaga hakkama uuesti perekonnale kodu looma. Kuna isa oli juba elanud üle bolševike revolutsiooni, oli tal kogemusi, kuidas oma peret kaitsta, seepärast suutsime me pääseda soveti jubedustest.
Isa hakkas tõsisemalt kirjutamisega tegelema pärast erruminekut 1963. aastal. Talle meeldis kirjutada Vermontis minu maakodus, mis asus ühe piimandustalu lähedal. Koos emaga lõid nad sinna väikese eestiliku majapidamise: kasvatasid marju, lilli ja juurvilju ning pidasid ka mesilasi. Nii leidsid nad natukenegi hingerahu. Ka isa töölaud oli vabas õhus järve kaldal tamme all. Isa sõbrad tavatsesid ütelda, et see oli tema õnn, et ta kunagi armus minu emasse, kellel oli otsustav osa isa elus.
Mina mäletan oma isa kui kindlat, vankumatut kaljut, sest ta ei andnud kunagi alla. Alati oli ta aus ning valmis toetama lapsi.
Põhjus, miks isa kirjutas käesoleva raamatu, on selles, et ta tahtis oma kogemusi jagada järeltulevate põlvedega. Kindlasti lootis ta, et see raamat ilmub kunagi ka Eestis. Et see nüüd on teoks saanud, on omamoodi väike ime. Seepärast tahaksin ma tänada isa ja enda nimel selle teoks saamise eest Anne Vellistet, kelle abita seda raamatut poleks olnud.
Alma
Proloog
Minu isakodu asus künkal. Naaberkünkal oli neljasarviline Möldri-Matsi veski, mille tiibu tuul usinasti ringi ajas. Tiivad tiirlesid vahel aeglaselt, vahel kiiresti, olenedes vist Möldri-Matsi tahtest ja tuule tujust. Aga veski nelja tiiba nägin alati, kas tõstes toas silmad aknale või pöörates õuel näo naabritalu poole. Neid nägin alati…
Vist sellest, aga võib-olla ka muist asjust kinnitus mulle mällu, et neli on tähtis arv maailmas – vist tähtsam teistest arvudest. Meie maja oli ju neljanurgeline, toolid ja lauad toas olid neljasambalised, kõigil loomadel laudas oli neli jalga, aga mitte kolm või kaks. Kui ma kasvasin suureks, siis hakkasin kõiki nähtusi seletama neljaga. Nii leidsin, et inimese elus on neli järku: lapsepõlv, noorus, täismeheiga ja vanadus. Hiljem seiras mind number neli ka eluteel: käisin neli suve karjas, neli talve nühkisin külakoolis pinke, neli aastat käisin keskkoolis ja neli ülikoolis. Mis sa, hing, ütled – ikka neli.
Ja saanud täismeheks, kohtasin nelja naist, kellega sõlmisin kas seadusliku või mitteseadusliku kooselu. Neli naist – jah, kuid kolmest võiksin esialgu rääkida, sest kõik need kolm on minu juurest ära läinud.
Preluudium
Olin alles kuueteistkümneaastane ja käisin Tartus koolis. Veetsin koolivaheaja jälle isatalus, kus tegin tööd ja kogusin jõudu talvel õppimiseks. Suvi oli ilus ja pakkus palju rõõmu. Märkamatult oli käes august ja sealsamas ka kooliminek. Kahju ja kurb oli tookord kaunitest suvepäevadest, rõõmu aga algavast kooliajast.
Minu koolimineku lähenedes muutusid kodutalus askeldused silmanähtavalt elavaks. Ema pesi hoolsasti pesu ja pleegitas seda päikese käes, õed triikisid mu särke ja lappisid katkisi kohti käistel ning krae ümber, isa tuli isegi poolest päevast põllult koju, et rautada hobust ja määrida vankrit.
Naabritalu perenaine juhtus sel ajal õueväravast mööduma, teretas ja tegi juttu. Ema tõttas aga kiirel sammul keldri poole ja lausus:
“Näe, poiss läheb homme kooli, kibekiire mul praegu…”
Naabrinaisel oli endal kari poisse kodus, üks neist pidi varsti saama kooliealiseks, sellepärast noogutas ta aupaklikult pead ja sõnas:
“Jookse aga jookse pealegi, egas ma tahagi sind segada, meie Mait läheb mõne aasta pärast ka linna kooli, eks mul tule siis omakorda joosta.”
Päev enne minu ärasõitu läksid talitused üsna kibedaks: küpsetati leiba, keerutati kirnus võid, koguti kanade alt mune ja mõnikord veristati isegi siga, et varustada mind toiduga peaaegu pooleks aastaks. Ma ise olin ka kõvasti ametis: pressisin pükse ja venitasin nende sääri, sest olin suve jooksul pikemaks sirgunud, määrisin tökatiga saapaid ja käisin otsaga isegi saunakülas rätsepa juures juukseid lõikamas. Tegin tee kõveramaks ja põikasin Maie juurest läbi, et temaga jumalaga jätta. Tahtsin teda näha, sest tüdrukul olid sinised silmad ja nipsis nina.
Ärasõidu hommikul, juba ammu enne koitu oli kogu pere õuel. Ema seisis kurva näoga kompsude juures ja vaatas, kuidas me isaga neid vankrile ladusime. Jumalagajätul kuivatas ta silmi, aga õed ainult lehvitasid lõbusalt põllesid mulle kõike head soovides.
Tõttasime hommikusele rongile. Jaam asus tosin kilomeetrit kodust, Tartuni oli sealt omakorda kümmekond jaamavahet, seega kestis mu reis tervelt pool päeva. Tee kulges läbi rikka ja lopsaka kodumaa looduse. Läbisime magavad külad ja möödusime tukkuvatest taludest. Ainult koerte ärksad hauked saatsid meid kuni metsavaheni ja siis tuli soine niit. Udu oli kerkinud üles ja jõudnud maanteeni. Korraga hakkas üks vankriratas kiunuma. Kodust väljudes olid kõik neli liikunud vaikselt. Mida kaugemale me läksime, seda valjemaks kiunumine muutus. Isa sülitas. Sain aru, et ta oli vihane. Alles eelmisel õhtul oli ta vankrit korralikult määrinud. Aga nüüd ei saanud me sinna midagi parata, sest oli alles pime ja rattaga polnud võimalik käsikaudu midagi teha. Varsti pidi ju valgenema, seda me ootasimegi.
Lähenesime metsatukale, puude ähmased vormid hakkasid koidukumast selginema. Isa pööras hobuse tee kõrvale, toetas ühe vankrinurga kännu najale ja hakkas ratast määrima. Pärast lühikest pusimist rummu kallal lausus ta:
“Tead, Jaan, miks see ratas kisendas?”
“Ei tea.”
“Ratta puss on kõver, aga millest ta, sunnik, kõveraks läks, seda ma ei tea.”
Mina teadsin küll, aga ei ütelnud.
Asusime uuesti teele. Ratas ei kiununud enam.
Jaama jõudnud, kandsime kraami perroonile. Seda kogunes suur hulk ja ma tundsin muret selle vagunisse paigutamise pärast. Oleks pidanud panema muist kraami pagasisse, aga see maksis raha, mida meil oli vähe.
Jäime
