värskust.
Neiud unustasid oma raamatud ja me siirdusime Toomemäele.
Puud olid juba kolletamas, rohu värskus kadunud ja suvine helk õhust haihtunud. Tuul tuuseldas langenud lehti, keerutas üles tolmu ja kergitas vahetevahel tütarlaste kleidiservi nii julgelt, et paljastas nende saledaid sääri. Ootasin põnevusega hetke, mil tuul tõstaks Alma kleidi kõrgemale, et ma näeksin ta põlvi. Too erutav ootus tegi mind erksaks. Naersime ja rääkisime päris tühiseist asjust, aga see kõik oli põnev ja huvitav. Viimaks sundis tuule tusane jahedus meid mõtlema kojuminekule. Otsustasime varsti jälle Toomele tulla.
Alles videvikus saatsin Alma ja Elsa koju.
Mu õppetükid olid tegemata ja söömata olin ma ka, aga see ei häirinud mind sugugi. Mu toakaaslane saabus koju, sõi, luges lehte ja läks magama. Mina hakkasin õppima.
Asusin kõigepealt algebra kallale, sest arvasin, et Arndt võib mind tunnis küsida. Uurisin ruutvõrrandeid: ax* + bx + c = o. Ühe tundmatuga on ainult x juure all. Aga kahe tundmatuga on y lisaks ja ka juure all… mh, nagu kaks jalga või kaks ilusat põlve kleidi all… Järgmine kord lähme Õhkamisesillast üle, seal puhub tuul alt ja siis näen ehk kahte põlve… Aga veel parem oleks seista silla all ja…
Tundsin, et punastasin. Mul oli korraga piinlik ja häbi isegi enda ees. Imelik, miks meenusid mulle ikka Alma põlved, aga mitte ta ilusad säravad silmad? Kõik oli nii kaunis ja jumalik ta juures – kõik, kõik!
Jätsin algebra ja asusin keelte kallale. Kordus sama lugu – varsti olid mõtted jälle Alma juures. Viimaks heitsin raamatud kõrvale ja läksin voodisse. Õppetükid jäidki tegemata. Almale mõeldes ma uinusin ja öösel nägin jälle unes, et lendasin.
Järgmisel päeval istusin klassis nagu pingile naelutatud. Kartsin, et mind küsitakse või kutsutakse tahvli ette. Laskusin hästi madalale ja peitsin pea poiste seljataha, et mind ei märgataks. Sellest oli kasu, mind ei küsitudki.
Almaga kohtamine seisis mul nüüd kindlalt meeles ja ma unistasin tuulest Toomemäel, aga Alma määras kohtamise Emajõe äärde.
Tegin varakult õppetükid, einestasin ja viksisin saapad. Ka püksisääred tegin pikemaks enne Almaga kohtama minekut.
Õhtu oli ilus ja tuuletu. Me jalutasime, jutlesime ja istusime viimaks jõeäärsele pingile. Vaatasime voolavat vett ja viibisime luulelises uimas. Vesi oli hall ja sogane, mudased ja rohtunud kaldad tukkusid trööstitult õhtuses päikeses. Gambrinuse õllevabrik vastaskaldal kummardus kohmakalt jõe kohale ja selle tömp korsten kõverdus ebaühtlases veepeeglis. Ma nihutasin end Almale lähemale ja puudutasin ta kätt.
“Kas pole ilus?” laususin.
“Kas Emajõgi, Jaan?”
“Oh ei, too ilus käsi.”
“Ahaa! Ma mõtlesin, et jõgi,” kuulsin hõbekellukesi helisemas.
Korraga kärgatas terav hääl mu selja taga:
“Tere ka, Jaan, kas avaldad oma neiule juba armastust või?”
Me ehmusime ja kohmetusime. Kaks minu klassivenda astusid meie ette.
“Me vaatasime juba kaugelt, et kes nood turteltuikesed seal õhtu üksilduses istuvad, ei tundnud esteks äragi.”
“Ja siis ma ütli, et tuu om jo Jaan, kes muu võib me Emajõge nii kiindvalt kaeda,” seletas teine vahele.
“Näe, oma õegi jätnud unarusse suurest vahtimisest,” jätkas siis esimene.
“Tere-terekest,” sirutasid poisid Almale käe.
“Palun, saage tuttavaks, neiu Alma ja mu koolivennad Ronimois ja Jaska.”
“Ära näe vaeva, juba ammused tuttavad, ei mäletagi, mis ajast,” ütles Ronimois.
“Mina küll viil mitte,” parandas Jaska.
Poisid istusid Alma-poolsele pingiotsale ja hakkasid kärarikkalt kooliasju seletama.
“Kas teil on ka niisugused ahvinäod õpetajateks nagu meil – puha professorid ja lontrused,” vandus Ronimois.
“Professorid! Kas pista või patta ja tii tuli alla.”
“Tead, Jaan, homme lööme streigi lahti,” lärmitses Ronimois edasi.
“Streigi? Mis streigi?”
“Noh, paneme Siinuse boikoti alla. Kas see mõni täismehe temp on, tulla mulle viisakust õpetama.”
“Siinuseks kutsutakse meil matemaatika õpetajat,” selgitasin ma Almale, “aga ta tõeline nimi on Arndt, doktor Arndt.”
“Doktor või mitte-doktor, aga õpetajaks ta meile ei kõlba, vana Treffner peab ta minema saatma,” kuraasitas klassivend.
“Mis meie Arndtil siis viga on?” küsisin.
“Viga? Õpetagu algebrat, aga mitte ülalpidamist.”
“Ju sul see ülalpidamine oli siis halb, et pidi sind korrale kutsuma.”
“Kohendasin ainult pükse, aga mis Arndt ütles?”
“Ütles, et kohenda kemmergus,” torkas Jaska vahele.
Alma hakkas naerma, aga Ronimois seletas tõsise näoga edasi:
“Ei-ei, seda ta ei ütelnudki, ja kui olekski nii rääkinud – ladna, see oleks õige olnud, aga ta käskis mind minna ettevalmistusklassi kombeid õppima ja terve klassitäis poisse naeris.”
Mul oli tükk tegemist, et sõpradest lahti saada. Kõige rohkem kartsin, et nad kipuvad viimaks Almat saatma ja saavad teada, kus ta elab. Ma püüdsin hoida iga võistlejat Almast võimalikult eemal. Sellepärast istusin südilt pingil ja kannatasin kõik rahulikult ära.
“Noh, kas mõtlete siis ööseks siia jääda või?” küsis viimaks Ronimois.
“Mõtleme jah,” vastasin, “ma õpetan preilile ladina keelt.”
“Õpeta siis pealegi, küll ma tean, mida sa õpetad. Pealtnäha küll tasane vend, aga sügavad vigurid sees,” ütles ta ja sirutas Almale käe.
Jaska järgnes talle. Too ei olnud streikimise mõtet just täielikult heaks kiitnud.
Päike oli juba loojunud, kui lahkusime Almaga jõe äärest ja läksime koju. Tundsin kibestust ja isegi viha Ronimoisi vastu, kes oli mu kohtamise ära rikkunud. Tasuks katsusin teel paaril korral Alma kätt, aga ta tõmbas selle kartlikult ära.
Järgmisel päeval läkski matemaatika tunnis suureks madinaks.
Tund algas harilikus korras. Arndt seletas uut osa ja asus üht pikka algebravalemit tahvlile kirjutama, kui korraga heitis Ronimois kummikalossi klassi teise otsa ja tabas tindipotti klassivenna laual. Kostus tugev laksatus, klass kukkus kihinal naerma ja Arndt pööras end ümber. Ta oli lühinägelik mees, tema silmad paksude prilliklaaside taga ei märganud midagi iseäralikku. Kahtlase ilmega pöördus ta ettevaatlikult jälle ümber ja jätkas valemi kirjutamist.
Poiss klassi teises nurgas ei jätnud vastust võlgu ja heitis
