korda elus, kus ma vaatasin ühele tütarlapsele otse silma. Temagi vaatas mind. Olin rabatud. Kui vähe vajab noor süda, et temas tuld süüdata.
Nõnda tutvusin ma Almaga.
Söandasin teda lähemalt silmitseda. Ta oli ilus tütarlaps. Miks polnud ma seda kohe märganud? Kas seisid mu silmad uduses hommikus või olin ma veel valmimata mees, kes ei näe enda ees naist? Tema heledad juuksed olid palmitud kahte pikka patsi, edevamad kiharad jäetud mänglema otsmikule. Aeg-ajalt heitis ta neid tahapoole ja siis paistis ta kael. Kaunis ja sale kael, millel ilutses väike pärlikee. Pärl ise oli too kael, mis mu silmi paelus. Ma piilusin salaja ta pikkade ripsmetega looritatud silmadesse, mille sügavusse olin äsja uppunud. Alma pildus pilke, need olid vallatud ja muretud ning ta ei olnud nendega kitsi. Kui ta naeris, siis helisesid ta hääles kellukesed. Ma nautisin nende helinat.
Sulgesin silmad. Midagi imelikku ja arusaamatut oli tärganud mu südames. Tundsin erilist hellust ja austust tolle tütarlapse vastu. Mu kehasse oli süüvinud mingi tundmatu kihk, mis kõditas meeli ja tegi rahutuks. Avasin uuesti silmad. Alma vaatas mind. Ta naeratas ja langetas laud.
Pärast noid lühikesi hetki tundus mulle, et oleme Almaga sõbrad, päris vanad ja head sõbrad, kuigi me polnud veel teineteisega kõnelnud peale üksikute lausete. Sõprus ei seisa ju üksnes sõnades, vaid vaistus ja vaimus.
Me kõnelesime koolist ja kodust. Kahetsesime mõlemad, et suvi oli kiiresti möödunud, aga me lootsime uuele kevadele. Meil oli palju ühiseid huve ja leidus ka ühiseid tuttavaid Tartus. Olime käinud samadel kontsertidel ja vaadanud samu näidendeid Vanemuises.
“Kus koolis te käite?” küsis korraga Alma.
“Käin akadeemias, Treffneri akadeemias.”
“Aga miks te ei kanna vormimütsi?”
Ma ei teadnud, mida vastata. Oli piinlik tunnistada, et ma pole seda soetanud kokkuhoiu pärast, aga valetada ei söandanud ma ka, sest olin sellega alles hiljuti vahele jäänud. Pärast lühikest mõtlemist vastasin:
“Ei meeldi mulle too vormimüts, tüdrukud ei pea lugu treffneristidest.”
“Ahaa!” helistas Alma kellukesi. “Kas teie siis tahate, et tüdrukud teist lugu peaksid?”
“Mh!” köhatasin ja viisin jutu Almale. “Aga kus koolis teie käite?”
“Mina käin Eesti Tütarlaste Gümnaasiumis.”
“Aga teil pole ka vormi.”
“Me kõik leiame, et ilma selleta on huvitavam.”
Kõnetuhinas me ei märganudki, et olime jõudnud järgmisesse jaama. Meie tähelepanu tõmbas endale üks abielupaar, kes oli vagunist väljunud. Naine luges innukalt pakke. Kord sai ta neid viis, kord aga kuus. Siis hüüatas ta mehele:
“Oh sa taevane arm, näe, üks pakk meil rohkem!”
“Loe paremini,” vastas mees.
Naine luges: üks, kaks, kolm, neli.
“Taevane arm, näe, nüüd kõigest neli.”
“Aga see su käes, on see mõni koerakutsikas või?”
“Oh sa taevane arm, viis neh, aga ennist oli kuus.”
Viimaks kadusidki nad pakke lugedes ukse taha. Me kihistasime naerda. Siis vaatasime aknast välja: abielupaar oli jõudnud perroonile, pakid olid asetatud ritta ja naine luges jälle, osutades näpuga igale pakile.
Samas seisis noormees ja tundis ka pakkide lugemisest lõbu. Tal oli värvitekkel peas, pabeross suus ja konksuga kepp käevangus. Meie silmad jäid temale peatuma.
“Peaks ta mitte meie vagunisse tulema,” soovisin mina.
Too soov oli mulle endalegi arusaamatu. See oli uus ja imelik tusk, mille ristisin endamisi armukadeduseks.
Aga teklimees ei tulnud meie vagunisse, vaid siirdus teise klassi. Nägin, et Alma jälgis noormeest. Ma ei läbenud oma õrna uudishimu varjata ja küsisin:
“Kas te tunnete seda üliõpilast?”
“Ei tunne, aga tean küll, ta elab meie kõrvalmajas.”
“Või nii…”
“Kus kandis te elate, kui küsida tohin?”
“Tööstuse tänaval, üsna Maimi tõrvavabriku lähedal.”
“Siis elame üksteisest kaugel, minu korter on teiselpool jõge.”
“Mulle meeldiks ka seal elada, sest vabrik levitab halba haisu.”
“Haiseb tõrva järele?”
“Jah, tõrva ja muu sodi järele.”
Seletasin tütarlapsele, et mulle meeldiks teha maailmas midagi uut ja imelikku, kas keeta kulda või teha suitsust valget vatti. Alma avas imestusest suu ja sealt paistis terve rida ilusaid pärleid – ikka pärleid! Tegin ennast huvitavaks ja seletasin edasi:
“Olen näinud, et lihtsas põllukivis on palju kulda. See särab seal suurtes tükkides. Tuleks leida aine, mis sulatab kivi vedelaks, siis võib sealt kulla välja kurnata.”
“Mida te siis kullaga teeksite?”
“Kõigepealt kuldaksin ma üle suure kuuse meie õues, et see läigiks ja säraks kaugele. Las siis inimesed vaatavad ja imestavad.”
Alma ajas oma silmad üllatusest pärani. Need olid veelgi ilusamad kui enne. Ma jätkasin:
“Ja meie noore hobuse kataksin ma ka kullavihmaga. Mis te arvate, milline pilt see oleks, kui ta siis lendaks, nii et saba säraks taga nagu vikerkaar?”
Alma naeris ja ma kuulsin selgesti hõbekellukesi helisemas. Olin sattunud jutuhoogu ja seletasin, et olengi juba teinud midagi uut ja vägevat – olin seganud kokku väävlit, salpeetrit ja söetahma ning saanud niimoodi püssirohu, mis plahvatas kui kurivaim.
“Te oskate siis püssirohtu valmistada?”
“Ja kuidas veel – odavat ja kanget.”
Jutustasin, kust ma olin selle tegemist uurinud ja kuidas valmistanud. Kuidas tahtsin püssirohu tugevust proovida, aga mul polnud püssi. Viimaks tulin mõttele kasutada selleks vankriratta pussi, milleks on ju tugev jäme toru. Võtsin ratta vankri alt, keerasin ühe otsa mutriga kinni ja väike kahur oligi valmis. Töötas suurepäraselt, ainult laeng oli liiga tugev, lõi pussi kõveraks. Sellepärast ratas nüüd laulab.
“Mis? Vankriratas laulab?”
“Laulab, sindrinahk, jah, aga parata pole midagi. Tuleval suvel teen suurema numbri: panen laengu järve põhja ja lasen selle õhku. See võib olla tore, kui järv lendab taeva alla.”
Nüüd helises Alma hääles rohkem kui tuhat kellukest korraga. Olin ka ise sattunud vaimustusse ja aitasin Almal naerda. Pidin veel edasigi luuletama, aga olime jõudnud järgmisesse jaama. Suunasime jälle silmad aknast välja. Nägime perroonil taarumas kahte purjus meest, kes jorutasid laulda. Nad üritasid vagunisse tulla, aga trepiastmed olid kõrged ja see ei tahtnud neil kuidagi õnnestuda. Mehed kukkusid ikka tagasi ja vandusid.
