ja tema austaja seltsisid ka meiega ning niimoodi oli meil hubane olemine. Korraga tuli Ablativus ja teatas, et Lindpere istub all puhvetis ja tahab minuga kõnelda. Läksin jalamaid alla ja leidsingi sealt Lindpere, kes oli ilmselt purjus. Ta jõllitas mind oma uniste silmadega ja küsis, mida ma tahan. Palusin vabandust ja lahkusin, kuid olin Ablativuse peale tulivihane valetamise pärast.
Tagasi jõudes ei leidnud ma Almat. Ta tantsis Ritsoga, suure naistekütiga. See ajas mind veel rohkem vihale. Ma otsisin Ablativust. Siis märkasin, et poiss, keda kutsusime Absolutuseks, lähenes Almale, kahmas ta Ritso käte vahelt ja nad tantsisid edasi. Alles hulk aega hiljem sain ma Alma endale.
Vahepeal leidsin ma kusagilt paberitüki, kirjutasin sellele “Ma olen suur lontrus” ja kinnitasin Ablativuse seljale. Oli küll paha näha, kui pidulised hakkasid naeru kihistama ja osutasid sõrmega tema seljale, aga mu tasumisiha oli rahuldatud ja vihagi leevendunud. Pärast seda lahkusin peolt koos Almaga.
Temale see temp ilmselt ei meeldinud ja ta oli tusane, mina tundsin aga mingit sisemist rahuldust. Jumalagajätul lausus Alma:
“Tead, Jaan, sinu tegu polnud sünnis.”
“Kas sa leiad, et Ablativuse käitumine minu suhtes oli sünnis?” küsisin veidi ägestunult.
“Seda ka, aga mitte nii…”
Nüüd nägin, et Alma oli minu peale pahane. Meie jumalagajätt oli jahe. Olin õnnetu.
See asjaolu mürgitas mu pühade-eelse meeleolu. Tegin endale kibedaid etteheiteid, kuid hakkasin ühtlasi kahtlustama Almat, kas tema tunded minu vastu on ikka siirad. Miks polnud ta Ablativuse peale vihane? Miks naeris ta teiste poistega? Mulle tundus, et mõni teine meeldib talle rohkem kui mina. Võib-olla Ritso, kes on tüdrukute lemmik… Jah, kes muu kui tema!
Need mõtted hakkasid mind vaevama ja tegid segaseks. Mida enam ma targutasin, seda selgemaks sai, et Alma armastas kedagi teist. Mu armukadedus aina kasvas. Viimaks otsustasin teha südame kõvaks ja loobuda Almast. Las ta käib oma Ritsoga, ma ei tee sellest väljagi. Kui me kusagil kohtume, siis teretan teda külmalt ja lähen ükskõikselt mööda.
Järgmisel õhtul ei suutnud ma õppida. Riietusin ja läksin välja. Enesele aru andmata olin Tööstuse tänaval Alma akna all. Tahtsin näha, kas Ritso ootab teda seal.
Alma aken oli valgustatud, aga Ritsot ei olnud. Ehk ta veel tuleb? Jalutasin ja ootasin. Pidasin aru, mida teha, kui Ritso tuleb. Ta oli tugev poiss ja minust vanem, nii et ma polnud sugugi kindel oma võidus, kui peaks kakluseks minema.
Ootasin, aga Ritso ei tulnud. Viimaks hakkas mul külm. Sörkisin pooljoostes koju. Jõin kuuma teed ja pugesin teki alla. Mu õppetükid jäid tegemata.
Koolis jälgisin Ritsot. Tahtsin selgusele jõuda, kas tema on Alma uus austaja. Samuti vahtisin Ablativust ja veel teisigi. Poisid kõõritasid mind küll veidike ja küsisid, kas ma käin ikka veel uisutamas, aga Almast ei rääkinud keegi. Ablativus oli minu peale vihane ja pööras mulle selja. Hakkasin kahtlema…
Õhtul läksin siiski liuväljale. Uisutajaid oli vähe, ka Almat ei olnud. Pühad olid ligidal ja paljud koolilapsed olid sõitnud juba ära või valmistusid kojusõiduks.
Koju minnes keerasin ma jälle Tööstuse tänavale ja vahtisin Alma akent. Tundsin, kuidas mu süda tõmbus krampi ja meel läks haledaks. Mul oli kahju Almast, aga ka enesest. Nüüd tajusin, kui kallis ta mulle oli.
Ma ei näinudki Almat enne pühi. Saatsin talle siiski jõulukingi – Knut Hamsuni “Victoria”. Kaalusin kaua, mida talle raamatusse kirjutada. Ükski mõte ei sobinud, ükski sõna polnud nii kaunis ja kohane, et minu tundeid väljendada. Viimaks kirjutasin sinna järgmised read:
Läkitan Sulle selle raamatuga oma õilsamad soovid jõuludeks.
Loe tingimata läbi, et võiksime selle sisu uuel aastal arutada.
Jõuludeks sõitsin koju. Tee tundus pikana. Mul ei olnud Almat kaasas. Meenutasin sügisest koolisõitu, mil ma temaga tutvusin. Mingi valus torge pistis südamesse. Kaalusin Alma tundeid minu vastu ja leidsin viimaks, et ta ei armasta mind enam. Seda oli valus tunnistada, kuid ma tegin südame kõvaks ja katsusin tegelda muude asjadega. Vaatasin vagunis ringi ja silmitsesin teisi sõitjaid. Kõrvalkupees istusid kooliplikad, kes naljatasid ja naersid. Ma ei kannatanud seda välja ja siirdusin vaguni eeskotta, kus seisin kuni sõidu lõpuni.
Rongist väljudes üllatas mind, et lumi kattis maad ja kõikjal oli palju valgust. Valgus tõi südamesse veidike rõõmu. Isa oli mul jaamas vastas ja temal oli omakorda rõõmus ilme näol.
“Tere-tere, Jaan,” lausus ta. “Tore on sind jälle näha, olid ju mitu kuud ära.”
“Tere jah, sa oled täna vist saaniga mul vastas,” laususin.
“Näe, lumi tuli alles hiljuti, just nagu sinu jaoks.”
Teel päris isa minu kooliasju: kas saan ikka õppimisega hakkama, kas vana Treffner on minuga rahul, millised on mu hinded jne. Vastasin põigeldes ja ükskõikselt, sest mul polnud ju selles suhtes millegagi hoobelda. Isa märkas seda ja lausus:
“Ega end üle pingutada maksa. Kui leiad, et pea ei jaga, jää koju, kes muu talu pidama hakkabki kui mitte sina.”
“Ee… ei tea veel midagi. Kui minust ka ei saa talu pidajat, eks siis õed pea ja saa talu endale. Mina olen koolitamisega juba oma osa kätte saanud.”
“Seda küll, Jaan, aga õdede asi pole kuigi kindel, tuleb mõni poiss ja viib minema – ega meie kehvas talus tahagi keegi rassida peale meie endi.”
Isa sõnad panid mind mõtlema ja tegid meele kurvaks. Isa tahtis, et tuleksin tallu tema tööd jätkama, aga varem oli ta tihti väitnud, et soovib oma lastele kergemat põlve kui talutööd. Vist oli ta nüüd minu võimetes kahtlema hakanud, kuna mu äsjane vastus oli põiklev ja ükskõikne.
Sõitsime vaikides edasi.
Varajane talv oli laskunud maale. Lagendikud ja väljad kandsid valget sametist vaipa, tumeda linikuna katsid kuusemetsad maastikku ja ojaveed õmblesid hõbedaste niitidena katkisi vaibaääri nagu habrast palistust looduse kuuel. Üle tee oli jooksnud jänes ja jätnud sügavad jäljed pehmesse lumme. Minus nõksatas ürgne jahimehekirg. Oleksin hüpanud saanist, et looma jälitada.
Isa üritas uuesti:
“Talu on meil nüüd küll kehv, aga kui kõrvaldada kivid, kuivatada heinamaad ja kraavitada mõned põllud, siis saaksime korraliku talu.”
“See vajab palju rassimist ja kondimurdmist,” arvasin mina.
“Õigus ta on, aga selle-eest saab koht armsaks. Kui mul veel talu ei olnud, siis mõtlesin, et oleks mul raasukenegi oma maad, küll ma teda hariks ja küll teda armastaks. Kui ma viimaks talu kätte sain ja rassima hakkasin, muutus ta nii armsaks, et ei taha teda kellelegi võõrale pärandada.”
Isal oli õigus. Ta ei olnud veel vana, alles üle viiekümne astunud ja osa elu veel ees, aga juba muretses ta talu tuleviku pärast.
Olime jõudnud metsa vahele. Puud ja põõsad suikusid talvist und. Okstel paindusid paksud kumerad lumepatsakad nagu taevased pilvetükid.
“Kui nüüd tõuseb tuul, siis on tuisul tegemist,” lausus isa lahtisele lumele osutades.
Jõudsime viimaks koju. Ema oli õuel vastas ja kuivatas
