kuulasid ja muigasid. Üsna rasvaste naljade puhul naerdi kõvasti.
Meeste jutust selgus, et nad olid ehitusmeistrid, kes olid lõpetanud suvise töö, tegid nüüd liikusid ja sõitsid koju. Üks neist tituleeris end Katlaste krahviks ja teine Padaste paruniks. Krahv oli üleolev ja käsutas parunit igal viisil: käskis nutta, siis naerda, pani viina võtma ja põrandale sülitama. Parun täitis kuulekalt käsku – ta nuttis, naeris ja rüüpas kõvasti viina. Viimaks pani krahv ta laulma, ja parun laulis:
Kui mina ükskord võtan naise –
võtan naise väikese,
seasõra suuruse,
kitsekõrva kõrguse ja lambasaba laiuse.
Ai ridi-vidi pomm,
ai ridi-vidi pomm ja lauluviis mul otsas on.
Laul meeldis rahvale. Plaksutati ja kiideti parunit. Mehed said sellest hoogu ja tegid teatrit edasi. Parun pandi hobuse viisil hirnuma, kuke moodi kirema ja koera kombel viina lakkuma. Korraga tuli krahv mõttele parun tantsima panna.
“Kuule, va Padaste parun, tantsi meile nüüd labajalavaltsi,” ütles ta.
Ja parun tantsis, nii et põrand naksus.
Terve vagun oli tulnud tantsu vaatama, ka meie Almaga. Parun oli heas tuuris ja püüdis näidata, mida võis. Kuigi ta vagunisse tulles püsis vaevalt jalul, kargas ta nüüd kergelt ja pidas takti. Juuresolijad katsusid talle kaasa laulda ja tagusid käsi kokku.
Äkki silmas parun Almat, peatas tantsu ja hüüdis:
“Tu-tule mu-muga tantsima, sa ilus laps!”
Alma ehmus, peitis end minu selja taha ja hüppas sealt oma pingile. Parun taarus talle järele. Ühe hüppega kargasin ma Alma kaitseks välja ja tõukasin mehe kõrvale. Parun komistas ja kukkus selili. Krahv kukkus mind hurjutama. Parun sai sellest julgust, upitas end jalule ja tuli mulle kätega kallale. Mina seisin kui isalõvi Alma eest, sülitasin täismehe kombel pihku ja võtsin võitluse vastu.
Läks tõsiseks kakluseks. Juuresolijad tõttasid vahele, tõusis kisa ja naiste karjumine. Keegi oli kutsunud kohale konduktori. Krahv ja parun viidi minema, aga mind süüdistati löömises ja rahurikkumises. Alma ja teised pealtnägijad olid kõik minu kaitseks väljas ning selgitasid olukorda. Minult küsiti nime, elukutset ja sõidupiletit. Kuulnud, et olen õpilane, jäeti mind rahule. Tänasin õnne, et ma ei olnud seekord ilma piletita.
Oma kohale tagasi istudes nägin Alma nutetud silmi. Ta näol olid ärrituselaigud. Mind vaatas ta imestuse ja vaimustusega – minust oli saanud korraga kangelane, kes oli teda rüütellikult kaitsnud. Mul oli tunne, et ta oleks langenud mulle kaela, kui oleksime olnud kahekesi.
Lõuna paiku jõudsime Tartusse. Almale oli tema korteri perenaine tulnud jaama vastu ja aitas tal pakke kanda. Minul tuli üksinda oma pakkidega toime tulla. Jumalagajätul surusime Almaga kõvasti teineteise kätt, vaatasime silma ja lubasime varsti kohtuda.
Kogu maailm mu ümber oli naerul, taevas peakohal selge ja sinine nagu Alma silmade sära. Too kooliaasta algas sootuks omamoodi.
Perenaine, kelle juures ma eelmisel aastal elasin, oli õnnelik, et tulin jälle tema üüriliseks. Tal oli väike korter – tuba köögi ja suure sahvriga. Peale selle veel suur pööning, kus võis suvel magada. Perenaine ise elas köögis, tuba oli üüriliste jaoks. Selles elas peale minu veel üks poissmehest rätsep, kes oli päeval tööl ja tuli koju tavaliselt hilja õhtul.
Öösel magasin ma raskesti, aga ärkasin õige varakult. Nägin unes, et mul olid tiivad ja ma lendasin. Tuul käis mul südame alt läbi ja see oli nii õudne, et ajas mu üles. Olin õnnelik, leides end oma voodist, kuid und ma enam ei saanud. Igasugused mõtted keerlesid mu peas: rehkendasin oma rahasid ja pidasin plaane, kuidas püksisääri pikemaks teha. See tuletas meelde Almat ja kerge kõditav judin käis mul üle keha. “Mida see siis nüüd tähendab?” küsisin endalt. Enne kui jõudsin selgusele, ilmus perenaine köögiuksele ja soovis head hommikut. Tõusin voodist, riietusin ja seadsin end valmis kooli minekuks. Uudishimu kiskus mind varakult sinna, tahtsin teada, kas meil on uusi õpilasi, kes on tänavused õpetajad ja missugused on õpikud.
Koolitee oli mulle juba eelmisest aastast tuttav. See viis Liiva tänavat pidi Emajõeni ja selle kallast mööda kuni Hobuse tänavani, kus asus kool. Kunagi olid seal olnud hobustetallid, sellest siis tänava nimigi. Hiljem oli tallide asemele ehitatud kahekordne puumaja klassiruumidega, kuhu üle veerandsaja aasta tagasi oli Hugo Treffner toonud oma eragümnaasiumi ehk Academia Treffneriana, nagu me poistega tavatsesime oma kooli kutsuda. Kuid kooli kitsas õu, kaitstud kõrge kiviseina ja masajate väravatega, meenutas rohkem talliesist kui kooli sissekäiku.
Klassis üllatasid mind mitmed uued näod. Kõigepealt torkas silma keegi Hageriku-nimeline mees, kes kandis pikki vurrusid, püstkraed lipsuga ja hoidis piipu hambus. Ta ütles enda olevat ühest eesti asundusest Kaukaasiast. Polevat varem saanud koolis käia, sest kasvatanud kodus tubakat ja kogunud raha. Ta oli juba kakskümmend seitse aastat vana ja rääkis imelikult eesti keelt, kuid vene keelega oli ta kõigist meist, maapoistest, ees. Tahes või tahtmata hakkasime teda kutsuma Piibuks. Oma hüüdnimest ta hiljem enam lahti ei saanudki, kuigi piip kadus tal kohe suust, sest suitsetamine oli koolis keelatud.
Kaks vene rahvusest poissi olid pärit kusagilt Venemaa põhjast. Nad olid oma kodukoha gümnaasiumis istuma jäänud, vana Treffner viis nad aga meie koolis edasi. Poisid rabasid mind oma isesuguse olekuga, omamoodi riietuse ja kõneviisiga. Hiljem selgus, et need poisid olid täis vene vigureid ja vempe.
Juurde oli tulnud ka paar juuti Riiast ja üks eesti poiss Pärnust. Endistest õpilastest puudusid paljud.
Õpetajad olid peaaegu kõik uued. Treffner vahetas neid tihti, otsides odavamaid või jälle oma sidemete poolest tuntumaid. Viimaste seas oli palju ülikooli professoreid, kes pidid koolile tegema head nime ja vajaduse korral kaitsesid kooli huve venestamisehoos oleva kuratooriumi juures Riias.
Uued õpetajad tundusid olevat targad, aga ka karmid oma nõudmistes. Ja nõudmisi oli palju. Mulle meeldis käia õpilaskooris laulmas, lugeda Postimeest ja kohtuda klassikaaslastega. Kõik see neelas mu aja, millest tihti tuli puudus.
Kord kiirustades ja tühja kõhuga koju minnes kohtasin teel Almat. Jumaluke, olin temaga kohtamise päris unustanud! Kuidas võis see küll juhtuda? Olin ju talle vahel mõtelnud, kord isegi unes näinud ja kehas imelikku judinat tundnud. Mul oli häbi.
Aga Alma ei pahandanudki. Ta naeratas lahkesti ja vaatas mulle armsasti silma. Vaatasin ka ise Almat ja imetlesin ta kaht juuksepalmikut kummalgi õlal. Olin ta ligiolekust kohmetu, nii et sõnad surid kurku. Alma märkas mu kitsikust ja naeratas, näidates oma pärliterida kaares huulte taga. Ma sain sellest julgust ja hakkasin midagi innukalt seletama. Nüüd alles nägin, et tal oli kaasas teine tütarlaps, kes ka mind üksisilmi põrnitses. Teretasin teda ja tegin tuttavaks. Tütarlapse nimi oli Elsa. Ta käis samas koolis kus Almagi, kuid ta ei olnud nii ilus nagu Alma. Ta oli tüse, ümara kehaga ja punnis põskedega, hallide kuulitaoliste silmadega sirgejuukseline linalakk. Kuid ta kõnes oli sarmi ja ta näis olevat tark tüdruk.
“Kas… kas ma võin teid koju saata?” küsisin alandlikult.
Mu nälg oli korraga kadunud, ainult kurk oli kuiv.
“Koju?! Me just tulime kodust.”
“Või nii, aga kuhu ma siis tohiksin teid saata?”
“Me läheme raamatuid ostma,” katsusid neiud seletada.
