oledki Kökaril,“ selgitab mees. Tema jutus tundub kõik rohkemgi kui selge olevat, minu kurgus on aga tundmatu klomp. Ma ei ole varem nõndaviisi täiesti võõrastesse paikadesse reisinud. Aga mis seal ikka, teeme ära!
AHVENAMAA SAARESTIK
Ahvenamaa pealinna Mariehamni jõuab laev varasel hommikutunnil. On jaanipäevaeelne aeg aastal 1998. Võtan rasked kohvrid ja vean neid läbi hommikuvalguses pargi ja piki Esplanaadi, mis viib Mariehamni ühelt kaldalt teisele. Linn on tühi ja hommikuvaikne, kõik tärkab ja ärkab vargsi. Mariehamn on kui väike nukulinn – kõik on olemas, miskit ei ole puudu ega üle ja kõik on miniatuurne.
Linn asub kitsal poolsaarel ja on kahelt poolt veega ümbritsetud. Keset linna seistes on mul tunne, et kui käed välja sirutaksin, saaksin kogu poolsaart haarata. Mere lähedust saab ses linnas kõikjal aimata ja sageli silmagagi näha. Sadamaid on Mariehamnis suuremas mastaabis kaks – Läänesadam ja Idasadam. Suured reisilaevad saabuvad Läänesadamasse, kust kesklinna on jalgsi vaid kümne minuti teekond. Idasadam on väiksemate paadikeste ja jahtide pärusmaa.
Ahvenamaa on saarestik. See tähendab saarte kogumikku, mis siin küündib umbes 6700 saare ja saarekeseni, millest vaid umbes 60-l on aasta ringi püsielanikud. Mõned neist tuhandetest saartest on kui kivikobarad, pesakonniti ühtekokku koondunud. Mõnel saarekesel seisab vaid onn või kaks, paljudel ei sedagi. Lihtsalt kössitavad need kivikobarad seal vees ja lasevad lainevahul selga sügada.
Inglise keeles kasutatakse Ahvenamaa kohta kaht nimetust – Åland või Archipelago. Ahvenamaa rootsikeelne nimi Åland olevat ühe hüpoteesi kohaselt lühend selle vanemast vormist Ahvaland. Sel olevat omakorda seos vanapõhjakeelse2 sõnaga ahva ehk vesi ja sugulus ladinakeelse sõnaga aqua. Kuna soomlastele seostunud Ahvaland eeskätt kalaga ahven, andsid nemad paigale nimeks Ahvenanmaa, mis on Soomes kasutusel tänini. Ka eestlasele kõlab see väga suupäraselt ning vahe on vaid ühes tähes. Vastupidi kalalembeliste arvamusele ei näi Ahvenamaa nimel olevat sel juhul suuremat ajaloolist seost ahvenaga. Pigem võiks öelda, et tegu on veemaaga ehk maaga keset vett, ja see sobib Ahvenamaad kirjeldama paremini kui miski muu. Siin kohtuvad Läänemere lained maaga ja sel maamügarikul keset vett on aegade vältel pidanud oma igapäevase eluga hakkama saama need, kellele see on koduks olnud.
Ahvenamaal on 16 valda. Mitu neist – Sottunga, Kökar, Kumlinge, Brändö, Föglö ja Vårdö – on saarestikuvallad. Sottunga saar ongi umbes 100 elanikuga Soome kõige väiksem vald. Ülejäänud vallad – Mariehamn, Saltvik, Sund, Jomala, Eckerö, Lumparland, Finström, Geta, Hammarland ja Lemland – asuvad Ahvenamaa peasaarel ehk niinimetatud Mandri-Ahvenamaal.
Valdade vappidel on kirikuid, paate, linde, mõni kala koos linnuga, hirv, ankur või linnus, kuid vaid Kökari vapil on üksnes kala – vallatu punase uimega ahven! Kökar on teistmoodi. Ma ei tea veel, et Kökari tunnuslause ongi „Kökar on teistmoodi!“. Sel hommikul pole mul veel aimu, kui karge, kivine, kaljune, paljas ja tuuline, tormide ning maru tallata on too saar ning kui erilised on sealsed inimesed. Just sellele teistmoodi saarele nendest paljudest Ahvenamaa valdadest ja saartest ma sel suvisel hommikupoolikul teel olengi – higi voolamas, kui tirin nukukesklinna poole mööda punakaid tänavaid oma kaht rasket pagasit.
TEEL KÖKARILE
Mariehamn on nõnda idülliline linnake, et võiks arvata, et selles linnas ei ole politseil suurt midagi teha. Siiski on politseijaoskond olemas lausa kesklinna juures bussijaama ja raamatukogu vahetus läheduses. Politseimajast on vaade üle Idasadama, kuhu turistid oma jahtide ja paatidega saabuvad ning kus konverentsidel osalejad õdusaid jalutuskäike ette võtavad.
Klara on naispolitseinik, kel teadmisi maast taevani. Tema jutule lähengi, sest olen reisisaginas oma raha maha unustanud. Sain sellest teada Turust Mariehamni sõitval laeval, kui valjuhääldist hüüti minu nime. Mu hea sõber oli helistanud laeva infosse. Mind kutsuti kohale ja sain teada, et minu raha oli tema kotti jäänud. Mariehamni jõudes tundsin end nii rahatuna kui teadmatuses. Minu raha ei ole minuga ja mu tööluba tuleb ümber teha. Kuidas selle kõigega nüüd läheb?
Ahvenamaa on üks suur kodu neile, kes on seal oma juured lasknud maapinda juurduda. Politseinik Klara ja Gunnar, kes mind Kökarile appi ootab, loomulikult tunnevad teineteist.
„Hei, kas sina oled Janne?“ küsib Klara varahommikul politseimaja fuajees mind kohates.
„Jah, ja mul ei ole markagi raha, et maksta!“ Aastal 1998 on Soomes kasutusel veel margad.
„Ma tean, rääkisime Gunnariga. Ta maksab sinu eest ära. Pärast arveldate omavahel.“
Teatasin enne juba Gunnarile, et Kökarile on saabumas üks rahatu hing, kel pole maksta vajalikku tööloamuutmise maksu.
„Sobib hästi,“ vastan ja olen tänulik lahendatud olukorra eest.
„Jäta pass siia, teeme tööloa ümber ja saadame selle sulle postiga Kökarile,“ seletab politseiproua.
Ahvenamaa tundub usaldusväärsena. Jätan passi politseiniku kätte ja astun esimesele bussile. Mariehamnist tuleb sõita 30 kilomeetrit Långnäsi sadamasse Mandri-Ahvenamaa ühes idatipus ning seal ootab mind valge laev. Just toosama praam, mida Soome finantseerib, nii et mina, vaene reisija, kel rahakotis tühjus, saan ka sellega sõita. Tasuta. Nagu kõik teisedki. Laevaga sõites tuleb tasuda üksnes sõiduki eest.
Istun laeva ja tõeline seiklus võib alata! Just selline tunne on. Mind ootab ees midagi harukordselt põnevat, seiklusrikast ja uut. Ma jõuan vaevu ära oodata seda aega kahe ja poole tunni pärast, mil Kökari saarele pärale jõuan. Seniks püüan laevapardalt nii palju ümbritsevat nautida kui võimalik. Mööduvad Viking Line ja Silja Line, kumbki küll eri suunal, kuid ikkagi – hirmutavalt lähedalt. Väikese praami kapten ei tee teist nägugi, sest just nii asjad saarestikus käivadki. Et Turust Mariehamni jõuda, või tänapäeval ka Stockholmist, Kapellskärist, Helsingist ja Tallinnast, tuleb laevadel läbida keeruline teekond. Sõita tuleb mööda skääridest, laidudest ja saarekestest, mida riivata oleks nii suurte laevade ja nõnda kitsaste veeteeolude puhul väga kerge.
Praami salongist leian Kökarit tutvustava bukleti. Võtan selle endaga ja lähen laevatekile päikest nautima. Kiikan tutvustavasse materjali, et saarest rohkem aimu saada. Kahe ja poole tunni vältel jõuab inimene ühest saarest juba mitu ettekujutust silme ette manada. Mida üldse rääkida kahest ja poolest tunnist, kui isegi sekundi või paari jooksul suudame sageli oma ettekujutuses selge pildi luua. Kasvõi siis, kui heliseb telefon ja küsitakse, kas tunned seda või toda inimest, ja teatatakse, et kõne tuleb politseilt. Inimfantaasial ei näi olevat piire. Nii lihtne on lasta mõttel õhku tõusta ja fantaasialennul ei tea kuhu rännata. Kasvõi sinnamaani, et näha vaimusilmas enda ees kaunil saarel ootavat imekaunist hotelli ja seda lukstuba, kuhu peagi kohvrid paigutan, et paariks kuuks kogu seda mugavust nautima jääda.
Juba ootan, mil saan taas oma sekretäritöö aegadest tuttava valge pluusi ja sinise pintsaku selga panna, et tööd teha. Kuigi tean, et mu töökoht asub looduse keskel, aiman, et tegemist on millegi imeilusa ja toredaga, kus palka makstakse rohkem, kui ma ette oskan kujutada. See kõik meelitab ja on kuidagi ülendav. Olen teel millegi poole, mis pole mu unistusteski olnud. Ja ma olen selle üle tohutult rõõmus ning ootusärev.
Föglö ja Sottunga. Neil saaril teeb praam lühikese peatuse. Mõned autod sõidavad maale, teised praamile. Visiir lastakse taas alla ja sõit võib jätkuda. Husö ja Kyrkogårdsö saarel peatub praam vaid teatud väljumistel. Turistidel on neid praame kasutades võimalus kogu Ahvenamaa saarestikus nõndaviisi „surfata“. Saaresurfamine ehk rootsi keeli öluffa (hääldus: [öölüffa]) on ka paljude selliste reisiraamatute teema, mida näiteks Kreeka saarestiku
Vanapõhja keel ehk vanaskandinaavia keel kuulub germaani keelte põhjagermaani harusse. Seda kõneldi Skandinaavias ning selle elanike ülemereasundustes viikingiajal ja keskaja alguses, kuni 13. sajandini. Vanapõhja keel kujunes välja muinaspõhja keelest 8. sajandil. (Vikipeedia)
