madalat torni, mille tipus midagi vahel vilksatab. Laev podiseb, nagu ta seda kogu reisi vältel on teinud. Kajakad laulavad oma kilkavat viit. Õhkkond on karge ja merene. Kõikjal vesi, kaljud ja vähe puid ning rohelust. Lokkav loodus ja rohelus jäid kuhugi Ahvenamaa peasaare kanti. Mida meremiil edasi, seda hallimaks ja kiduramaks muutub üldpilt. Selle keskpäevase päikese käes vaatavad mulle mittemidagiütlevalt ja tummalt vastu tuhmid kaljud. Minagi vaatan laevatekil seistes neile tummalt vastu, kuigi naeratus kipub vägisi näole – olen varsti kohal!
KOHAL!
„Kökar!“ kõlab praami valjuhääldist. Enamjaolt seda ei tehta, kuid praegu hõigatakse. Olen tänulik, sest mind hirmutaski see, et sõidan õigest peatusest mööda. Järgmisest peatusest nii lihtsalt tagasi tulla ju ei saa, sest sinna, juba Soome mandril asuvasse Galtby sadamasse on sama pikk tee kui Ahvenamaa mandrilt Kökarile – paar tundi ja veerand. Praamile ongi Kökar viimane peatuspaik enne Soome mandrile jõudmist ja esimene, kus sealt Ahvenamaale suunduv valge laev peatuse teeb.
Olengi seepärast veidi pinges olnud ja laeva liikumiskulgu hoolega jälginud, et teada, millal kohver võtta ning uue seikluse pinnale astuda. Nüüd on see hetk käes.
„Tere, kas sina oled Janne?“ küsib naine sadamakail.
„Jaa, olen…“ vastan veidi ebalevalt.
„Mina olen Agneta, Gunnari õde. Tulin sulle vastu,“ selgitab tumedapäine naine. „Gunnar ei saanud tulla, sest selle praamiga saabuvad ka turistid. Kuidas reis sujus?“ küsib Agneta.
„Reis läks hästi,“ vastan lühidalt ja sammume koos tema auto poole.
Agneta ei ole paljusõnaline. Ta istub enesekindlalt autorooli ning vajutab gaasi. Auto on täis kõiksugust kraami, justkui väikene ladu. Sõidame mööda ainsat üksildast teed. Kõik, mida autoaknast näen, on punane looklev autotee ning mõnel kaljul asetsev majake – samuti punane ja valgete nurkadega. Kõik on punane – tee graniidikruusast ja majad tavapärasest Rootsi punasest värvist.
„Huhh, päris üksildane paigake,“ mõtlen endamisi.
„Kökar on ju väike saar,“ ütleb Agneta justkui mu mõtteid lugedes.
„Ah nii…?!“
„Jah, siin elab vaid kolmesaja inimese ringis. Suvel tulevad paljud küll oma suvilatesse ja sugulastele külla, aga talvel on siin üpris vähe rahvast,“ kirjeldab Agneta.
Ta ise on pärit Kökari saarelt, kuid elab siin nüüd üksnes suviti. Kannab hoolt Sandviki jahisadama eest, mis asuvat kohe selle külalismaja vahetus läheduses, kuhu tööle lähen. Talvel töötab Agneta õpetajana. Temast kiirgab rahulikkust ja kannatlikkust, kindlakäelisust ja stabiilsust. Ta on kuidagi kinnine ja samas ka avatud. Ta on mu esimene aken sellesse saarde, kuhu mõneks ajaks otsustasin tulla.
Peagi jõuame T-kujulise ristmikuni. Agneta keerab rooli paremale ja autogi käändub pööramise järgi. Kui inimesed oleksid alati nõnda koostöövalmis ka tema heaks, kes neid siin maapealses elus teele juhib! Et kui too juht hüva nõu annab, siis inimesed selle järgi ka suunduvad. Pean silmas Jumalat. Aimasin ta olemasolu juba lapsena kevadpäikese käes lendlevaid tolmukübemeid vaadates, küsides endalt, kas meie maailm on kellelegi sama väike kui minule tolmukübe. Juba noorena küsisin temalt ikka oma valikutes nõu ja sain seda ka, kuid alati ei osanud ma seda kuulda võtta. Kui auto parempööret teeb, mõtisklen sellest, kas praegune samm oli hüvale nõule järgnemine või mitte. Kogen sel hetkel siiski, et saarele sõit oli juhtimisele järgnemine.
Äkitselt peatab Agneta auto järjekordse punase majakese juures. Jõuan mõelda, et küllap elab siin mõni tema tuttav, kelle juurest on vaja läbi minna.
„Nii, ja kohal me olemegi!“ kõlab Agneta hääl.
„Kohal…?“ imestan.
„Jah, Gunnar peaks ka varsti tulema,“ jätkab Agneta.
Ma ei saa mitte millestki aru. Kas see on maja, kuhu ma elama asun, või mis? Kus siin see hotell on? Kahtlane…
„Hej, Janne!“ tuleb majast peagi välja rõõmsameelne, veidi lokkis juustega mees.
„Mina olen Gunnar. Tere tulemast Kökarile! Kuidas reis läks?“ küsib ta hoogsalt.
„Tere, Gunnar!“ Surume kätt. „Reis läks hästi!“
„Kas saite Klaraga asjad klaariks?“ uurib ta tööloa muutmise kohta.
„Jah, sellega on korras.“
„Tore! Aga viime su pagasi üles. Näitan, kus sa elama hakkad,“ on Gunnar entusiastlik.
Haaran poole oma pagasist kaasa ja järgnen talle. Gunnar sammub mööda puust treppi nagu mööda redelit ühe kõrvalhoone teisele korrusele. Vean oma kohvri üles, teadmata veel, et mind ootab ees üks ahastamapanev hetk.
„See siin on sinu tuba,“ teatab Gunnar võidurõõmsalt esimesena katusekorrusele sisenedes, justkui oleksin saanud lotovõidu osaliseks. Ta avab ukse ühte pisikesse pugerikku.
„Siin saad magada ja hommikusööki saad süüa peamajas. Ma tutvustan pärast teist maja ka. Sea end sisse. Võib-olla tahad veidi puhata?“
„Jah, puhata tahaks küll, olen päris väsinud…“ nõustun nüüdse ülemusega.
MIS ON SELLE KÕIGE MÕTE?
Gunnar läheb. Mina jään. Jään kahekesi toaga, millest peab saama mu kaaslane järgnevaks kaheks kuuks. Jään kahekesi oma mõtetega. Ja need mõtted on hirmuäratavad, sest tuba, mis mu ees „laiub“, on uberik. Pisike pime katusealune.
Voodi on kahe tala vahel, mis muudab toa veelgi väiksemaks. Peale voodi mahub tuppa vaid üks tool. Seinal on peegel. Ainsaks valgusallikaks on õlgade kõrguselt algav ruudukujuline väike aken. Tuba on üks eraldatud osake suurest katusekorrusest, mis on täis madratseid, mida kasutatakse kooliõpilaste majutamiseks.
Ma ei mäleta, kas ma hakkan kohe nutma või võtab see veidi aega, kuid mingil hetkel tunnen, et põskedele valguvad pisarad. See ei saanud ju ometi minuga juhtuda! Ma tulin lootusega ja ootustega, et mind ootab ees hotell koos korralike tubadega, millest ühes saan elada; et liigun mööda puhtaid koridore ja söön rikkalikku hommiku-, õhtu- ja lõunasööki koos külastajatega, koristan seejärel nende kaunid toad taas korralikuks ja võtan siis vastu uued öömajalised. Mu kohver on täis sellele vastavaid riideesemeid ja jalanõusid. Mu vaim on valmis ja virge, et teenindada kõrgetasemelist klientuuri. Kuhu see unistus jäi? Mis sellest sai? Kas laeva randudes purunes mingi illusioonipilveke või ei olnudki keegi mulle midagi säärast lubanud ja ma olen ise selle pildi loonud? Pea küsimustest tulvil, istun voodile ning küsin: Jumal, mis on selle kõige mõte? Vastuseni viib teerada, mille palistuseks saan nutta pisaraid, sõita kordi ja kordi ära ja tulla sama palju kordi tagasi sellele teistmoodi saarele. Tean sel hetkel üht – siin ma olla ei taha! Ükskõik kus mujal, kuid mitte selles toas ja külalismajas. Mul ei ole veel aimugi, milleks see kõik võiks hea olla. Tahan siit võimalikult kiirelt tagasi sinna, kust tulin.
Jumalaga tekkis mul suhe juba mõne aja eest. Tänu klassiõele, kes mind ühel päeval Tallinnas kirikusse kutsus. Sinnamaani olid kirikuuksed mulle olnud vägagi suletud. Nõukogude ideoloogia sulges need uksed päris paljudele ja alles Eesti taasiseseisvudes avas vabadusevõti need
