kaarjas uks heledas kirikuseinas meenutab tänaseni hiireurgu ühest laste muinasjutust. Emal oli hea fantaasia ja ta oskas lapsele tol ajal keelatud asjast jutustada kui millestki muinasjutulisest.
Kirikutega oli mul üldse oma lugu. Setomaal, kust mu isa on pärit ning kus sai pikemalt või lühemalt veedetud ka kõik lapsepõlvesuved, on levinud õigeusk. Värska kirikus sai ikka perega käidud ja sealt ka mingi oluline seeme minu sisse jäi. Mäletan päeva, mil mamma kogus äikese ajal kõik lapselapsed ühte tuppa ja luges palveraamatust äikeseilma korral loetava palve – maja ja meie kõigi kaitseks. Tol hetkel tajusin tõenäoliselt esimest korda elus, et pöördume vanaema eestvedamisel kellegi suurema ja võimsama poole. Tajusin, et asiontõsine. See oli eriline hetk, mis on tänini meeles. Meid kaitsti tormis. Tänu mammale õppisin tundma killukest millestki, mis on me kõigi üle ja ümber, kuigi ma seda siis veel aduda ei osanud. Värska kirikus, kus aeg-ajalt käisime, vaatasid laemaalingult vastu inglid ja kuskil vaheseina taga laulis koor kirikulaule. Usun, et mamma palvetas minu pärast aeg-ajalt. See kõik jättis minusse sügava jälje, nagu ka pilt, mis tänini Seto talule iseloomuliku püha nurga ehk pühäsenurga lähedal ripub – mäe otsas risti jalamil põlvitav pikajuukseline noor naine, taamal laiuv tuledes linn. Seda pilti silmitsesin ainiti siis, kui nõbudega koos televiisori ees istusime ja minu pilk sageli hoopis sellel peatus.
Tallinnas, ses suures linnas, kuhu ma Setomaalt enamjaolt vastumeelselt naasin ja mis võrreldes maal valitseva rahu ja looduslähedusega nii lärmakas ja asfaldine tundus, oli ka üks kirik, mida pidasin kuningalossiks. Küllap tutvustas ema sedagi maja nõndaviisi muinasjutuliselt, kui mina oma pärimisi tegin. See kirikuhoone oli tõesti majesteetlik seal rahvusraamatukogu vahetus läheduses ja iga kord kui sealt mööda sõitsime, heitsin otsiva pilgu kirikuhoone poole, et näha mõnd printsi, kes on julgenud lossiseinte vahelt välja tulla. Ühtki printsi näha ei õnnestunud, kuid lootus säilis. Ehk järgmisel korral?
Kui mu hea sõber Merje mind kirkusse kaasa võttis, ei olnud mul vähimatki aimu, kuhu mind see teekond viib. Viis aga selleni, et õppisin ära rea tähtsaid termineid, sündmusi, isikuid ja traditsioone ning lasin koos kõigi teiste omavanustega end ristida. Kirikus oli vahva. Käisime laagrites ja osalesime põnevatel üritustel. Kõige selle vahva sees jäi mul midagi väga olulist siiski leidmata ja adumata. Minu hinge sigines tasapisi rahulolematus. Küllap oli seegi üks minu välismaale mineku põhjustest – tahtsin leida midagi, mis täidaks tervenisti mu hinge ja südant.
Nõndaviisi seal Kökari saarel olles – häda silme ees, rahatus taskus ja nõutus südames – ma Jumala poole pöördun ja abi palun. Mul on endast nii kahju, et olen end sellisesse olukorda lubanud viia ja mul pole vähimatki aimu, mida edasi teha. Tean, et kes palub, see saab; kes otsib, see leiab; ja kes koputab, sellele avatakse. Seda olen Piiblist lugenud ja kantslist kuulnud. Südames olen kindel, et nendele sõnadele tasub loota. See lootus valgustab iga pimedamat päeva ses kesksuviselt heledas ajas ning annab julgust edasi minna. Uskudes, et peagi on ka minu südames taas valgem ja selgem.
ESIMESED TÖÖD
Külalismaja omanik ja minu ülemus Gunnar on sõbralik ja asjalik kökarlane. Järgmisel hommikul asun tema kõrval kätt proovima. Kuna tegemist ei ole hotelli, vaid külalismajaga, kuuluvad minu tööülesannete hulka kõikvõimalikud toimetused.
Päeva avalöögiks on hommikusöök. Turistid on enamasti üllatunud rikkaliku toiduvaliku üle ega koonerda kiidusõnadega. Ühel hommikul kiidavad rootslased kaerahelbeputru.
„Aitäh maitsva hommikusöögi eest! Puder oli eriliselt hea,“ sõnavad nad rahulolevalt. „Mis retsept see on?“
„Ega seal midagi keerulist ole. Kaerahelbed piimaga potti, juurde veidi soola ja suhkrut ning muidugi võid,“ tutvustan rõõmsalt retsepti. „Mu ema tegi alati sellist putru.“
„Tõesti väga maitsev! Sellist võiks isegi kodus valmistada. Aitäh veel kord ja ilusat päeva!“ jätavad külalised hüvasti, et jätkata oma teekonda.
Paljud rootslased ei lisa pudrule soolateragi, et toit võimalikult tervislik oleks. Soomlaste ja ahvenamaalastega on sama lugu. Mina, tervislikkuse koha pealt veel teadmatu hing, tulen Eestist kohale ja keedan kõigile kokku pudru, milles on nii sool, suhkur kui ka taluvõi. Turistidele see maitseb ja keegi ei oska kurta ebatervislikkuse üle. Vähemalt mitte sel suvisel hommikul, mil ees ootab uus ja tegemisterohke päev ning lisaenergia kulub igati ära. Kui millegi üle kurta tahetakse, osatakse seda teha viisakalt ja sõbralikult. Näiteks ükskord, kui piim on tilgastanud, tuleb üks rootslasest mees seda vaikselt ütlema, mitte ei hüüa kõva häälega üle kogu söögisaali ega räuska raevust. Siin maal osatakse viisakalt tagasisidet anda.
Toidukaupasid transporditakse kaugemate saarteni vaid mõnel korral nädalas ja seda toob piimaauto. Mitte selline, millel on tsistern ja sellel tekst „piim“. Kökari piimaauto tähendab furgoonautot, millega tuuakse saarele kolm korda nädalas piima ja muid toiduaineid ning tellimuskaupu pealinnast Mariehamnist ja selle lähedal asuvatest ettevõtetest. Tolle piimaauto eelkäija on aga just säärane auto, millel oli tsistern ja sellel tekst. Vanasti koguti sellega saartelt kokku piima, kuid toimetati ka saarelt saarele kaupu.
Kökar on Ahvenamaa saarestiku kõige eraldatum ja lõunapoolsem vald. Kaugele lõuna poole ulatuva saarestikuga on see ka kogu Soome lõunapoolseim vald. Üks Ahvenamaa väikesaarte oluline eripära on see, et kui toit või kaup otsa lõpeb, tuleb ilma hakkama saada või linna uue järele sõita. Mariehamni on Kökari saarelt kokku umbes nelja tunni pikkune tee, teine sama palju läheb tagasisõidu peale. Seepärast tuleb kaubad varakult tellida, et need ka õigel ajal kätte saada, sest pärast juurde võtta pole kuskilt. Kaup on saarestikus üldjuhul kallim kui Ahvenamaa mandril ja seal taas kallim kui naabermaades. Vahemaa ja eraldatus maksavad. Nii käivad paljud kaubareisidel Soomes või Rootsis või Mariehamnis. Seetõttu ei saa kohalik pood aga sissetulekut. Saarestikuteadlikud inimesed ostavad kauba kohapealt, et toetada kaupluse olemasolu käeulatuses.
Kökaril töötades tuleb mul lisaks toiduvalmistamisele ja vahel ka toidu tellimisele turiste vastu võtta ja hiljem taas teele saata, ning vahepeal toad korda teha. Koristustööd on toredad. Saab liikuda ja omaette mõtteid mõlgutada. Tööl tuleb olla nädal korraga ja selle nädala jooksul ööpäev ringi olemas olla. Vahel saabuvad turistid alles südaööl või pärast seda. Hiljemalt kella kuue paiku hommikul tuleb aga pudrukatel tulele seada. Samas annab valveloleku kohustus võimaluse keset päeva telefon kaasa võtta ja end mõnele lähedal asuvale mereäärsele kaljule päikese kätte seada. Need hetked lõõgastavad kiirete tööde keskel ja annavad taas jõudu.
Iga teise reede õhtul sõidan saarelt ära. Pean ära saama sellest üksikust, vaiksest, mittemidagiütlevast paigast, et naasta taas. Inimene ei ole tehtud igiliikuriks, vaid vajab puhkust. Iga nädal ja regulaarselt, aga vahel ka veidi pikemalt. Nagu rootsi kirjanik Tomas Sjödin3 oma raamatus „Det händer när du vilar“ ehk „Midagi toimub, kui sa puhkad“ on öelnud: „Ka inimese hing peab vahel saama hommikumantlis ringi käia ja jalgu enda järel vedada.“ Enamasti sõidan Kökarilt nii kaugele, kui see vaba nädal võimaldab – kas koju Eestisse või mõnda Soome linnakesse oma tuttavale või sõbrale külla. Ükskõik kuhu, kuid Kökarile jääda on minu jaoks mõttetu. Nõnda tugev on mu vastumeelsus selle saare üksluisuse vastu.
Mu vabal nädalal töötas Antoni külalismajas Gunnari õde Ingrid. Kuna olen sel ajal saarelt ära, siis me enamasti ei kohtu. Minu ainus kolleeg ongi too saaremees Gunnar, kes tegeleb enamasti administratiivsete ülesannetega. Tema elukaaslane Katariina toob mulle vahel taimetoitu, mida hea meelega tööde vahepeale söön. Ta teab, et olen taimetoidu austaja ja ei söö meeleldi kedagi, kes omal jalal kõndida saaks.
Gunnaril ja Katariinal on kolm imearmast
Sjödin, T. „Det händer när du vilar“. Örebro: Tomas Sjödin och Libris förlag, 2013.
