tõsiselt.
„Ei, Bosse, seda sa tead, et sinna ma keset talve ei tule,“ vastan talle endamisi muiates.
„Aga nüüd, kui sul muud tööd ei ole, ehk ikka mõtleksid asja peale? Mulle sobivad su tingimused ja elada saaksid Kökari külalisateljee korteris, mis talvel on tühi. Kevadeks saad midagi uut vaadata. Mõtle asja peale ja ehk ikka tuled?“ püüab Bosse ideaalset võimalust kasutada.
„Ee… ma ei tea. Seal ei ole minu jaoks lihtsalt midagi. Kui otsustan tulla, küll ma sulle siis teada annan,“ püüan taas entusiastlikest pakkumistest leebelt eemale hiilida.
Lõpetame kõne sõbralikult nagu alati. Imestan Bosse sihikindlust. Ta on üks järeleandmatu tööandja, nagu saarerahvas enamjaolt – sitke ja sihikindel.
SÜDATALVEL KÖKARILE
Pean valima Kökari. Kõik viitab tasapisi sellele ja Bosse kindlus selles, et ma peaksin saarele talveks tulema, hakkab mind lõpuks ümber veenma. Vaikselt, kuigi veel kaheldes, hakkan asju pakkima. Üks kott, teine kott, kolmas… Jälle kolimine. Kuidagi tüütama hakkab see elustiil. Jälle rong ja praam. On pime, külm ja kõle jaanuar, kui Soome mandril Galtby sadamas Kökari praamile astun.
Seda pilti, mis mulle õhtul kell üksteist Kökarile saabudes avaneb, ei uskunud ma kunagi avanevat. Tuisk peksab pimeduses vastu laevaakent. Ei ole isegi tuimalt vastu vaatavaid kaljusid, mis valguse muutudes värvi vahetavad. On sügav valguseta kesktalv. Bosse on mul sadamas vastas ja viib mind autoga läbi saare vaat et kõige tagumisse nurka. Seal ootab valge maja, mille värvi saan küll alles hommikuvalguses teada. Selles külalisateljees asuvad korterid on mõeldud kunstnikele, kes saarele oma loominguga üle kogu maailma tegelema tulevad. Ükski inspiratsiooni otsiv kunstnik seda pilkases pimedas ei tee ja korterid on talvel vabad. Veame mu suured reisikotid teisel korrusel asuvasse kolmetoalisse korterisse. Olen reisist väsinud.
Kui oleme Bossega kokku leppinud, et kohtume järgmisel päeval poes, saab mulle selgeks, kuhu olen tulnud. Kolm tuba ilma ühegi mööbliesemeta ning korter ise vana ja vaevatud. Ei jälgegi hubasusest ja soojusest. Tunnen end seal väga üksikuna. Laotan laiali madratsi ja selle peale magamiskoti. Panen soojalt riidesse, sest korteris on jahe. Poen kotti ja keeran kerra. Kui pilgu tõstan, vaatab kardinateta aknast tühja korterisse kuu ning naeratab oma suurt ja laia naeratust. Ma ei saa aru, kas ta naerab minu üle või püüab mu tuju turgutada. Igatahes on ta olemas ja see teeb olemise veidi rõõmsamaks. Pisar voolab siiski palgele ja hinges on kurbus. Mu huulilt kostab konkreetne ja kahtluseta palve: Jumal, teist ööd ma selles korteris ei ööbi. Kui ma homme muud elukohta ei leia, sõidan siit saarelt ära ega naase enam eal. See lühike ja aus palve on minu viis abi paluda, kuni mu väsimusest rasked silmalaud kinni vajuvad. Uinun kuu naeratuse saatel ja tean, et Jumal on minuga. Ükskõik, mida homne ka toob.
HELGE HOMNE
Päev koidab karge ja selgena. Kõikjal on härmatis. Rahu ja vaikus. Ei jälgegi õhtul möllanud tuisust ja tormist. Ei jälgegi pimedusest. On valgus ja ilu, mida sageli ei kohta. Mingi kummaline ilu, mille nägemiseks peab olema aega. Mul seda on.
Pean tööle sõitma koos vallavanem Kurrega. Et oma mõnevõrra uut olukorda lähemalt uurida, käin tiiru ümber maja ja veendun oma öise palve kindluses. Tean, mida tahan ja mõtlen. Sammud viivad mõnesaja meetri kaugusel asuva maja hoovi, kus Kurre juba autoakent jääst puhastab.
„Tere tulemast tagasi Kökarile, Janne! Kuidas reis läks?“ küsib Kurre reipalt.
„Reis läks hästi,“ vastan mina.
„Kas pole ilus hommik?“
„On, väga ilus hommik on… Ja siin valitseb selline rahu, mida kuskil mujal ei ole…“
„Jah, seepärast meiegi siin elada tahame. Siin on nii rahulik ja vaikne. Oleme ju ise pärit Soome saarestikust, kuid siin Kökari saarel on see vaikus ja rahu kuidagi erilised.“
Olen Kurrega väga päri. Siin on tõepoolest ebamaine rahu, mille kogemist võiks oodata alles siis, kui siinilmas enam hingata ei tule. On Jumala selja taga olemise tunne. Justkui oleks aeg seisma jäänud ja samas kulgeks omas õiges, mittekiirustamise rahulikus taktis. On esmaspäeva hommik, kell on veidi enne üheksat ja me oleme teel Kökari keskusesse Karlbysse, et kumbki oma tööpostile minna. Kurre on selleks ajaks olnud juba aastaid Kökari vallavanem. Mulle meenutab ta alati karumõmmit. On selline soe ja muhe inimene.
Minu eelmise õhtu muremõtted on kaunist hommikut imetledes ununenud ning märkamatult oleme Kurrega juba Karlbysse jõudnud ja teineteisele head päevagi soovinud. Astun sisse kauplusse, mis peab saama minu uueks töökohaks. Kas vaid tänaseks päevaks? Räägin oma murest Bossele, kel muud lahendust pakkuda ei ole. Ta hakkab mulle õhinal kauplust tutvustama ja ülesandeid selgitama. Minu mõtted aga on eluaseme juures.
Esimesel võimalikul pausil marsin üle õue vallavalitsuse majja. Seal Kurre istubki ja oma tähtsat vallajuhtimise tööd teeb.
„On sul hetk aega?“
„On ikka, mis mureks?“
„Selline lugu, et külalisateljees ma teist ööd ööbida ei taha. See korter on minu jaoks liiga suur ja kõle. On sul mõni teine variant mulle pakkuda?“ jään südame tukseldes oma eluosutit jälgima.
„Arusaadav, see on vana korter ja üksi elamiseks tõesti kõle. Aga kõik muud korterid on täis. Koolimajas asuvad kaks korterit on remondis. Kui need valmis saavad, saan kahetoalise sulle üürida. See on ilus korter, vaatega merele. Märtsis peaks valmis saama.“
On jaanuari lõpp ja kuu-poolteist ma tolles suures kõledas korteris kindlasti ööbida ei taha. Pärin edasi.
„Aga kas on ehk keegi, kes tahaks endale üürilise võtta?“ küsin lootusrikkalt. „Mul ei ole ju palju vaja!“
„Jah, on tõesti üks vanem naisterahvas, kes suviti nõustub võtma enda juurde öömajalisi. Kuid siis on küsimus paaris öös. Ma ei usu, et ta nõus on, aga võin muidugi proovida,“ asub Kurre telefoninumbrit valima.
Mina palun abi ning juhatust ülevalt. Läheneb otsustav hetk ja mul on vaja teejuhatust. Vaatan aknast välja. Seal särab päike ning sätendab lumi. Imekaunis vaatepilt! Mõtle, kui ma polekski siia tulnud. Kui ma ka täna õhtul siit ära sõidan, olen näinud talvist saarestikku ja see on ilus! Oli väärt tulemist.
Mõtteist äratab mind see, kui Kurre telefonitoru hargile paneb.
„Marianne on nõus sind enda juurde võtma,“ ütleb ta rahuliku häälega. „Võid täna peale tööd tema juurde ühte tuppa sisse kolida. Ma olen väga imestunud. Olen varasematel kordadel ka küsinud, aga ta ei ole siis kedagi võtnud. Kas sa tunned teda?“
„Ei, ma ei tea, kes ta on…“
Imesid sünnib iga päev ja kõik on võimalik sellele, kes usub. Ei ole ühtki ületamatut takistust. On vaid palved, mida pole välja öeldud. Kõik saab alguse igatsusest. Ülejäänu poolest meid aidatakse. Sinu tahtmine sündigu! Siin ma olen – südatalvisel Ahvenamaal!
MARIANNE MAAILM
Kui minul on Mariannet vaja, et kuhugi kolida, on ka Mariannel mind vaja. Üheskoos on Ahvenamaa talve palju toredam üle elada. Istume pikki õhtuid tema rohelise köögi laua ääres – akna taga puud tuules õõtsumas – ning räägime elust, inimestest, surmast, sünnist, minevikust ja olevikust.
