saatis, saarele külla saabumas.
„Miks sa tulid!?“ on mu esimene küsimus, kui ta Kökari pinnale astub.
„Mis sa mõtled selle all, et „miks sa tulid“?“ pärib ta imestunult.
Muidugi mõista ei ole ma häiritud sellest, et ta tuli. Vastupidi! Vajan väga sõprade seltskonda ja see, et tema tuli, on suur leevendus ning mõttetu vaikuse ravi.
„See siin on nii kauge paik ja ma ei suuda uskuda oma silmi, et sa tõepoolest kohal oled!“ vastan talle.
Marju toob külakostiks kaasa soolast heeringat ja veel mingit söögipoolist. Hiljem saabub ka minu teine sõber ja üheskoos teeme reisi saarele nimega Källskär (hääldus: [tshellshäär]).
Antoni külalismaja vahetus läheduses elab mees, kes korraldab laevareise Källskäri saarele. Temale helistan aina, kui külalismajja saabub mõni turist, kes tahab saarele sõita ja uurib väljumisaegade kohta. Stig on telefonis alati väga sõbralik. Viskab vahel naljagi, kuid oskab ka väga asjalik olla. Ta on Antoni külalismaja sõber ja temaga saab hästi asju ajada. Muud ma temast ei mäleta. Tean vaid, et ta armastab hobuseid. Vahel õhtuti, kui külalismaja söögisaalis oma teed joon, märkan läbi aknaruudu, et punasel kruusateel põrutab mööda hobukaarik. See ongi Stig ja tema neljakabjaline sõber, kelle ta traavikäru ette on rakendanud. Nõndaviisi üheskoos nad üle Kökari punaka tee vuhisevad – hobukaunitaril lakk tuules lehvimas ja mees rõõmsalt kärus kogu kremplit ohjamas.
Meie sõidame aga saarele ühe teise laevaga. Ju siis ei passi ajad. Källskär, mis asub Kökarist veel edasi maailmaääre poole, jääb mulle selle reisi jooksul siiski tundmatuks. Tolknen rivi lõpus, imetlen saart vaid läbi kaameraläätse ja magan mitu giidi selgitust maha oma toredate reisikaaslastega vesteldes. Naudin sõprade seltskonda, punast rabakivi graniitkaljust maastikku ja kaljumoodustisi. Päev on ilus ja me naaseme sellelt väljasõidult teadmisega, et oleme näinud üht väga erilist saart poolel teel maailma ääre poole. Saab ka tehtud üks foto meist Marjuga – Källskäri põhjapoolses sadamas seisva vana kalameheonni taustal, kus seisab päästerõngas, millele on venekeelsete tähtedega kirjutatud Tallinn. Igati tähendusrikas kohtumine maailma lõpus.
SIIA TULEN MA TAGASI
Lõpuks ometi saabub viimane päev, mil saan Kökariga hüvasti jätta. Suvi on läinud teosammul, kuid peaaegu möödas see ongi. Kaks kuud sel teistmoodi saarel olid tõepoolest täiesti teistmoodi kui kõik eelnevad suved. Oma kontskingi, valgeid pluuse ja pintsakuid ei olnud mul kuskil võimalik kasutada. Käisin enamjaolt sandaalides, lühikestes pükstes ja T-särgis.
Viimane Kökaril olemise päev on eriliselt vihmane ja tuuline. Praamini, mis mind sellelt väikeselt saarelapikeselt igaveseks peab ära viima, on veidikene aega. Otsustan võtta jalgratta ja sõita Kökari kiriku taha kaljule, et saarele ja loodusele head aega öelda. See paik on suve jooksul kuidagi armsaks saanud.
Torm, vihm, tuul… Kiriku paksude müüride vahel aga vaikus. Istun hetke ses sajanditevanuses kirikus ja lähen siis vaikselt, kapuutsi pähe tõmmates kirikuuksest välja. Sammun mööda kellatornist, mis ka majakana toimib, kõrgeimale kaljutipule, kus kivisesse pinda on raiutud juba kaua aega tagasi kompass. Justkui oleks see mõeldud neile, kes sellele kaljule elusuunda otsima lähevad. Silmitsen kompassi, mis näitab kõiki ilmasuundi põhjast lääneni ja kirdest loodeni. Kas samasugune on ka iga inimese sisse tahutud? Kompass, mis näitab teed, kui teda silmitseda; suunda, kui seda otsida, ja annab vastuseid, kui neid küsida? Jah, usun, et selline kompass on iga inimese sees olemas. Tuleb vaid oma jalge ette vaadata ja seda näha. Horisondil seda kompassi ei leia. Sageli seisame ise sellel, teadmata selle olemasolust. Või seisab sellel keegi teine. Kompass on aga olemas. Tihkelt kivisse tahutud ning sügavalt me südameisse söövitatud. Kompass, mille juba sündides oleme endaga kaasa saanud selleks, et läbi elu õiget ja selget rada mööda kulgeda. Oleks vaid alati oidu seda kaeda ja uskuda, sellekohaselt suunduda ja pärale jõuda neisse sadamaisse, kuhu on eesmärk minna.
Vaatan siiski ka horisondile. Heidan pilgu üle vahuse mere, skääride-laidude-kivimügarike. Vihm peksab vastu põski ja piisad voolavad joana alla. Vali tuul tahab jalust puhuda. Ei mingit valgushelki! See on hetk, mil sirutan käed välja, lasen tuulel endast läbi puhuda ja ütlen endamisi: ma ei tea, miks, millal ja kuidas, kuid siia tulen ma tagasi! See on teadmine, mis võrsub mu sügaval sees asetseva kompassi vaatamisest. Midagi on see teistmoodi saar minus muutnud. Ahvenamaale jääb mu süda ja minu elus on üks ajaarvestusviis justnimelt „enne ja pärast Kökari saarele sattumist“.
Asun teele. Meri jääb mässama, kalju jääb tuules kindlana ning kõikumatult seisma, majakas teelolijaile tormis teed näitama. Kiriku kellatornis vilgub tuluke. Kirikuseinad jäävad kuulama laelaudade vaikset naginat ning laest allarippuvate laevamakettide aeglast kõikumist. Kõik on just nii nagu varasematelgi kordadel ja ometi nõnda eriline. Võtan ratta ja lähen. Praamilt kostab udupasun.
VÄSIMATU POEPIDAJA
Iseendalegi imestuseks, kuid mingi sisemise hääle sunnil sõidan Antoni külalismajja tööle ka 1999. aasta suvel. Siis teen Kökaril sageli sisseoste saare keskuse Karlby kaupluses, mis on saare suurim. Poe juhataja Bosse kuulutab mu teise Kökaril töötatud suve lõpu poole kohalikus infolehes, et tema pood vajab ka talveks lisatööjõudu. Küsin huvi pärast töökoha kohta lähemalt. Nüüd pean seda sügavalt kahetsema.
Nimelt on Bosse endale pähe võtnud, et mina olen just sobiv inimene, kes selles poes võiks töötada. Sel sügisel aga töötan sellesama rahvaülikooli kantseleis Soome läänerannikul, kus omandasin rootsi keele. Töökeskkond on ääretult inspireeriv. Inimesed on väga loovad ja õhkkond soe. Ütlen Bossele viisakalt, et ma ei igatse keset talve üksikule saarele. Mul ei ole seal sõpru ega kodu ja tunneksin seal end üksildasena. Bosse kuulab ja mõistab, kuid mitte selleks, et vastusega nõusse jääda, vaid et paari päeva pärast uuesti helistada.
„Siin on kõiksuguseid trenne. Naised käivad koos ja teevad aeroobikat ja vahel tuleb kino siia ja Mariehamni saab sõita… Mis need mõned tunnid sõitu siis ära ei ole? Mõtle veel selle peale!“
„Ei, Bosse, ma ei tule,“ olen oma vastuses rohkem kui kindel.
„No selge, selge. Mul on siiski abi vaja. Mõtle vähemalt selle asja peale!“
„Ma ei mõtle, ma tean, et ma ei tule! Head aega, Bosse!“
„Head aega,“ tuleb sealt ka lõpuks vastus.
Mehel on vanust sama palju, kui võiks olla mu vanaisal. Bosse on Kökarile oma kodusaarelt Brändölt kolinud just seepärast, et kauplust pidada. See on tema pood ja tema elu. Tahaksin aidata, kuid mitte miski ei ütle mulle, et peaksin Kökarile pärast kahte seal töötatud suve ka keset kõige pimedamat aega tagasi sõitma. Kui Bosse taas helistab ning sõbralikult selgitab, et ta vajab abi, püüan talle uuesti viisakalt selgeks teha, et sellele saarele keset talve minu jalg ei astu.
Töö rahvaülikoolis on tähtajaline ja saab läbi peale jõule. Kohe-kohe on saabumas uus millennium. Saadan elulookirjeldusi nii ühte kui teise paika. Ei kippu ega kõppu. Piirkonnas, kus olen töötanud, on kohalikel ja kogenumatelgi raske tööd leida, mis siis veel võõramaalasest rääkida! Endale uut töökohta otsides tekib mul tunne, et kõik mu plaanid lähevad vett vedama.
Siis heliseb taas telefon.
„Bosse siinpool. Kuidas läheb?“
„Tänan küsimast, väga hästi. Või tegelikult – mitte nüüd nii
