Sylvia, kes ongi vist tänaseni tolle saare kõige energilisem tulihing. Võin kõndida kilomeetreid mööda mõnd Kökari üksildasemat graniitpunast killustikuteed, kohtamata ühtki inimest, kuuldes üksnes kajakate kilkeid ja kaugelt lähenevate praamide vaevuaimatavat mootoripodinat. Õhk on sel suvel soe ja suvine. Turistidele on see üks tõeline unistuste suvi. Minuga on lood aga teisiti.
Õnneks on mul ka kaaskannatajad. Üsna minu saareletuleku järel saabub sinna ka üks punapäine soome tüdruk Sanni. Tema on samuti jutukas tüüp. Muudkui räägib ja särab. Muidugi, ta nimi on ju Sanni, mis inglise keeles tähendab päikeselist. Ütlemata päikeseline hing ta ongi. Sanni tuleb tööle Sandviki jahisadamasse, mis on kiviviske kaugusel Antoni külalismajast ja mille omanik on Agneta – Gunnari õde, kes mul laeval vastas käis. Peale Sanni võetakse Sandviki jahisadamasse veel abitööjõudu, sest turistide teenindamises kompromisse teha ei anna. Suveks koonduvadki paljud niinimetatud suvetöölised Kökari saarele ja kogu ülejäänud Ahvenamaa saarestikku kohalikele abiks. Suvi on aeg, mil teenitakse talve leib. Kuna turismindus on saarte üks põhilisi elatusallikaid, ei saa neid väheseid turismikuid käest lasta. Kõrghooaeg algab saarestikus pärast jaanipäeva ja lõpeb siis, kui Soomes ja Rootsis algab kool, see tähendab hiljemalt augusti keskpaiku. Siis on saarel taas enamjaolt vaid kohalikud ja niigi vaikne eluolu veelgi vaiksem.
Meie esimene ühine käik viib Kökari kiriku juurde, mis asub Hamnö saarel vaid põgusa jalutuskäigu kaugusel Antoni külalismajast. Kunagi ammu sõuti Kökari peasaarelt sinna paadiga. Praegu saab üle silla märkamatult ühelt saarelt teisele. Nii me siin töötame ja kannatame ning aeg-ajalt kirikuni ja tagasi jalutame. Vahel tundub küll kannatus väljakannatamatuna – olla siin rahus ja vaikuses ei ole just parim ajaveetmise vorm. Lisaks jalutuskäikudele saab Sanniga koos ette võetud hilisõhtuseid ujumisretki, istutud kaua üleval ja parandatud maailma. See meid aitab ja toetab. Vaikselt hakkavad kohanimed ja külad selgeks saama ning mõned naabridki näivad tuttavana. Toimub teatav kodunemine ja olukorraga leppimine. Suve lõpp ei ole enam kaugel.
Saarel elades saab üpris kiirelt selgeks, et suveõhtuti, kui päike end loojuma seab, koguneb Kökari kirikutaguse kaljunuki jalamile Hamnö poolsaarel rohkesti fotograafe. Nad seavad seal end valmis, et merre vajuvat kera jäädvustada. Siinsed päikeseloojangud on kordumatud. Neid võibki vaatama jääda. Keegi on kunagi öelnud, et rahu on see, kui vaatad päikeseloojangut ja tead, keda selle eest tänada. Õhtu õhtu järel avastan minagi end seal istumas ja vaateid imetlemas. Märkan tasapisi, et see kirikutagune kaljupealne on koht, kus muidu nii hingeahistav vaikus näib loomuliku ja vastuvõetavana. Midagi minu ümber hakkab mu südamele kõnelema endisest enam. Pilk läheb taevalaotusele. Seal on pilvesiilud ja neil loojangu kuma. Kui ilus on taevas ja kogu loodus! Olen tänulik, et võin taas ühe päikeseloojangu võrra rikkamaks saada. Lahkun tol õhtul vist esimest korda sellelt kirikutaguselt tähendusrikkalt kaljult rahuga.
OMAMOODI RAHUSAAR
Kui räägin Eestis, et sõidan Ahvenamaale, küsitakse tihti, kus see asub. Enamjaolt vastan, et Soome ja Rootsi vahepeal. Aastal 1998 saab sinna sõita läbi Soome, sest Tallinna–Stockholmi laevad seal veel ei peatu. Need, kes enam-vähem Läänemere ja maadega kursis, paigutavad saarestiku mõtteis kuskile keset vett. Teiste jaoks on vaja põhjalikumalt kirjeldada.
Ajalooliselt on Ahvenamaa samamoodi nagu Soome kuulunud Rootsi riigile ning periooditi on tal olnud lausa iseseisev valitsemisõigus. Aastatel 1808–1809 toimunud sõja järel oli Rootsi aga sunnitud loovutama nii Soome kui ka Ahvenamaa Venemaale. Ahvenamaast saigi seeläbi killukene Soomest. Järgmise sajandi alul avaldas Ahvenamaa küll soovi taasühineda emamaa Rootsiga, kuid Soome ei olnud sellega päri. Seepärast lahendatigi Ahvenamaa küsimus 1921. aastal nõnda, et Ahvenamaa jäi küll killukeseks Soomest, kuid Soome oli kohustatud ahvenamaalastele tagama nende keele, kultuuri ja kohalike traditsioonide säilimise ja ka omavalitsussüsteemi. Ainus ametlik keel on siin alati olnud rootsi keel. Samal ajal sõlmiti praeguse ÜRO eelkäija Rahvaste Liidu eestvedamisel leping Ahvenamaa demilitariseerimise kohta. See tähendab, et mingit sõjalist tegevust ei tohi siin käia ja samuti ei tohi siin olla sõjaväge ega või siia luua sõjaväebaase. Peale selle on Ahvenamaa neutraliseeritud ja väljaspool igasugust sõjategevust. Venemaa on ainus, kes Ahvenamaa neutraliseerimist seni aktsepteerinud ei ole.
Alles aastakümneid hiljem küsib ÜRO teine peasekretär, rootslasest Dag Hammarsköljd4, kes oli selles ametis surmani ja sai aastal 1961 postuumselt ka Nobeli auhinna, raamatus „Teetähised“ nõnda: „Edu – Jumala või sinu enese kiituseks, inimeste rahu või sinu enda eesmärgil? Vastusest sõltub sinu püüdluste lähtekoht ja tulemus.“
Esimest korda kogunes Ahvenamaa parlament ehk 30-liikmeline lagting 9. juunil aastal 1922, seda päeva tähistatakse Ahvenamaa omavalitsuspäevana ning ka Ahvenamaa lipu päevana. Ahvenamaalastele on see väga oluline päev. Oma lipu sai Ahvenamaa aastal 1954. Alguses sarnanes see küll liiga palju Rootsi lipuga, ent siis leiti hea lahendus. Nii nagu norrakad panid sinise risti taanlaste punavalgele ristilipule lisaks ja said endale särava lipu, tundus ka ahvenamaalastele loogilisena lisada Rootsi sinikollasele lipule punane rist ja luua nõndaviisi oma, Ahvenamaa lipp.
Lagting valitakse iga nelja aasta tagant ja nii valija kui valitav saab olla vaid ahvenamaalane, kel on Ahvenamaa kodupaigaõigus ehk kodakondsus. See saadakse sündides, kui vähemalt ühel vanematest on kodupaigaõigus või kui siin on elatud viis aastat. Rohkem kui viis aastat väljaspool Ahvenamaad elanud saareelanik jääb kodupaigaõigusest ilma. Need, kel on see õigus või kes on kolinud Ahvenamaale enne 12aastaseks saamist, on ka vabastatud sõjaväekohustusest, seda isegi juhul, kui nad lähevad hiljem Soome või Rootsi õppima.
Ahvenamaa on rahvusvaheliselt üpris aktiivne, kuna juba aastast 1970 on Ahvenamaal oma esindus Põhjamaade Nõukogus. Lagting osaleb ka Põhjamaade Ministrite Nõukogu töös ning selleks, et Ahvenamaa huvisid ka Soomes arvesse võetaks, on Ahvenamaa esindaja ka Soome parlamendis. Kuna välispoliitika on Ahvenamaa jaoks Soomega ühine, kuulub Ahvenamaa ka Euroopa Liitu ning siin on kasutusel euro. Kui Soome liitub mõne rahvusvahelise kokkuleppega, on alati vajalik Ahvenamaa lagting’i nõusolek ja kooskõlastus selles küsimuses, et lepe kehtiks ka Ahvenamaal.
See kõik kokku moodustab toimiva terviku, mis teeb Ahvenamaast ühe omamoodi rahusaare keset Läänemerd ning on samas väga hea lahendus saareriigi asukohta ja ajalugu arvesse võttes. Ahvenamaast räägitakse sageli kui õnnestunud näitest selle kohta, kuis vähemusküsimust lahendada. Võimujaotus Ahvenamaa ja Soome vabariigi vahel on see, mis äratab suurimat huvi. Ahvenamaad peetakse unikaalseks, kuna omavalitsus on püsinud pika aja vältel ning see lahendus tuli saareriigile ilma relvakonfliktita. Ahvenamaa on tõepoolest üks omamoodi ja haruldane rahulik paik keset suuri maid ning mitut rahvast.
KOHTUMINE MAAILMA LÕPUS
Nädal Kökaril ja teine saarest võimalikult kaugel – nii möödubki suvi. Korra jään saarele ka selleks vabaks nädalaks, mil saabub külla kaks sõpra. Ikka selleks, et ma ei peaks üksindust tundma ja lõputult kuulama seda vaikust, mis kõikjalt vastu mühab.
Üks sõpradest on Marju, kellega algklassidest kuni gümnaasiumi lõpuni sama katuse all koolipinki nühkisime, tema siiski aastase eduga. Siis me teineteist veel ei tundnud. Kui ma peale keskkooli lõppu toonase Tallinna pedagoogikaülikooli, praeguse Tallinna ülikooli inglise keele sisseastumiseksamitele minekuks valmistusin, nägin aknast, kuidas toosama Marju (tema nime ma siis veel ei teadnud) mööda kõnniteed bussipeatuse poole sammus. Kui mina bussipeatusse jõudsin, ootas tema ikka veel seal. Saime tuttavaks ja selgus, et oleme teel samadele katsetele.
Konkurss oli tõesti kõva ja kumbki meist ülikooli sisse ei saanud ning meie teed läksid lahku. Ei teadnud me ka seda, mida teine edasi plaanib teha. Siis tuli mul idee mõelda sekretäriametile. Kui tehnikumi said sisseastumiseksamid tehtud, kuid tulemused veel teadmata,
Hammarsköljd, D. „Vägmärken“. Uddevalla: MediaPrint, 2005.
