Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha risti sild. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha risti sild. Sari Varraku ajaviiteromaan - Paullina Simons страница 2
Tatjana nihkub eemale ja ütleb jonnakalt: „Ei. Esiteks olen ma meeter viiskümmend seitse, et sa teaksid. Ja teiseks peaksin ma füüsikaseaduste järgi suutma sulle õigesse kohta küllaldast survet avaldada, et sind liikumatuks sundida.”
Aleksander püüab kõigest väest tõsiseks jääda. „Olgu,” ütleb ta. „Las mina proovin.” Ta istub kaksiratsi naisele peale ja surub tema randmed üle pea. Ja naeratab.
„Kas ma tohin selle mängu ajal sind suudelda?”
„Kindlasti mitte,” kuulutab Tatjana.
„Hmm,” teeb Aleksander. Ta vaatab naise nägu. Ta tahab tõesti naist suudelda. Aleksander langetab pea …
„Šura, see ei kuulu mängu juurde.”
„Mul ükskõik,” vastab mees naist suudeldes. „Prantsuse suudlus on praegu ideaalne. Ma teen käigu pealt reegleid.”
„Nagu pokkeris, mis?”
„Ära hakka selle pokkerijutuga peale.”
Tatjana püüab naeru tagasi hoida. „Oled valmis?”
Aleksander silmitseb teda. „Olen valmis.”
Tatjana püüab minema pääseda, kuid ei suuda end liigutada. Naise rinnakorv on mehe põlvede vahel. Jalad vehklevad mehe selja taga ja kerkivad nii kõrgele, et tabavad tema selga. Naise pea käib küljelt küljele, kui ta püüab ülakeha tõsta ja randmeid vabastada. „Oota,” hingeldab ta. „Ma arvan, et sain nõksu kätte.”
„Vaat mis,” sõnab Aleksander. „Ma hoian su randmeid ühe käega; kas sellest oleks abi?” Ta pigistab parema käega naise randmeid.
„Valmis?”
Mees naerab. „Jah, lapsuke.” Ta üritab naise pilku püüda, kuid too ei lase sel sündida. Aleksander teab, et kui nende pilgud kohtuvad, on mängu see osa lõppenud. Tatjana tunneb tema silmade ilmet sedavõrd hästi, et niipea kui ta seda näeb, toob ta kuuldavale tasase oige, ehkki heitleb mehega ikka veel. Iseäranis siis, kui ta mehega heitleb.
Naise jalad vehklevad ikka veel. Ta ei suuda isegi randmeid vabastada. Vaba käega silitab Aleksander kleidi all naise reit.
„See pole lubatud,” hingeldab Tatjana mehega heideldes.
„Pole lubatud?” Aleksandri käsi muutub pealetükkivamaks.
„Ei. Mina seda ei luba.”
„Olgu, konnake, lase käia,” ütleb Aleksander naise huuli, tedretähne, silmi suudeldes. „Näita, mida sa suudad.”
Tatjana pöörab põse mehe poole. „Ma arvan, et tean, mida ma valesti teen,” ütleb ta. „Proovime uuesti.”
Mehe käsi pigistab naise randmeid kõvemini. „Lase käia.”
Tatjana oiatab peaaegu kuuldamatult. Kuid Aleksander kuuleb.
„Nojah, sa pead mu vabaks laskma,” sosistab Tatjana.
„Mina arvasin, et sa tead, mida sa valesti tegid.”
„Teangi. Aga sa pead mu lahti laskma ja pikali heitma.”
Aleksander kuuletub, seekord vastutahtsi.
Tatjana laskub tema jalgade vahele põlvili. Ta ei haara mehel kätest, vaid tõmbab tal püksid maha, istub taas kaksiratsi talle peale ja kergitab oma kleidisaba.
„Nüüd …” pomiseb naine, surub mehe randmed üle pea ja langetab huuled tema näole. „Lase käia, sõjamees.”
Aleksander ei liiguta. Tatjana liigutab. Üles ja alla.
„Lase käia,” sosistab naine taas. „Mida sa ütlesid? Näita, mida sa suudad. Katsu minema pääseda.”
Aleksander toob kuuldavale tasase oige. Tanja suudleb teda. „Oh, abikaasa …” hüüab ta kõlavalt oma südame rütmis, oma liikumise rütmis. „Sa ütlesid …”
„Mitte midagi.”
„Ütle siiski, kelle käes on võim?”
Aleksander paneb silmad kinni. Tatjana andub, et meenutada: naise alistumine – mehe kogu jõu allikas – on mehe privileeg, mitte õigus. Naisesse mähkunult võtab Aleksander tema andumust kui eliksiiri, mida ta vajab, et edasi elada.
Hiljem hoiab naine ikka veel tema randmeid ja mees ei liiguta ikka veel, üksnes süda pumpab tema kehasse 160 lööki Tatjanat minutis.
„Ma teadsin, et tegin enne valesti,” ütleb Tatjana laialt naeratades ja mehe põske limpsides. „Ma teadsin, et kuidagi pean sinust jagu saama.”
„Oleksid pidanud minult küsima. Ma oleksin sulle öelnud, mis valesti on.”
„Miks ma oleksin pidanud sinult küsima? Ma pidin ise selle peale tulema.”
„Tubli töö, Tatjaša,” pomiseb Aleksander. „Kas sa tulid selle peale alles äsja?”
Keset ööd ehmatas Aleksandri, kellel oli niiske käterätik ikka veel näol, ärkvele Uspenski lõbus joobnusosin; Nikolai raputas teda, võttis tema käe ja asetas millelegi pehmele ja soojale. Aleksandril kulus hetk, enne kui ta taipas, et pehme ja soe asi on suur rind, rind, mis kuulub ikka veel naisterahva juurde, ehkki see naisterahvas polnud päris kaine, tema hingeõhk kõrvetas ja ta ütles Aleksandri aseme kõrvale põlvili laskudes poola keeles midagi, mis kõlas nagu: „Tõuse üles, kauboi, paradiis on siinsamas.”
„Leitnant,” ütles Aleksander vene keeles, „homme lähete piinapingile.”
„Homme palvetate minu poole, nagu oleksin jumal. Naine on ostetud ja kinni makstud. Nautige.” Uspenski laskis telgilapatsi alla ja kadus.
Aleksander tõusis istukile, pani petrooleumilambi põlema ja seisis silmitsi noore purjus ja üsna kena poolatariga. Kui Aleksander oli end istukile ajanud, vaatasid nad hetke teineteisele otsa, mees väsinult, naine joobnu sõbralikkusega. „Mina räägin vene keelt,” ütles naine vene keeles. „Kas mul tuleb pahandus, et ma siin olen?”
„Jah,” vastas Aleksander. „Mine parem ära.”
„Oi, aga su sõber …”
„Ta pole mu sõber. Ta on mu vihavaenlane. Ta tõi su siia, et sind mürgitada. Sa pead kähku ära minema.”
Aleksander aitas naise istukile. Naise õõtsuvad rinnad paistsid läbi lahtise kleidikaeluse. Aleksandril olid jalas vaid aluspüksid. Ta märkas, et naine silmitseb teda heakskiitvalt. „Kapten,” ütles naine, „ega sina ei ütle mulle, et sina oled mürk?” Naine sirutas käe. „Sa pole mürgi moodi.” Ta pidas pausi ja sosistas: „Vabalt, sõdur.”
Aleksander